Accelerista kaasautor Margit Männamaa võttis suve keskpaigas proovisõiduks matkaauto, pakkis kaasa kõik vajaliku ja oma ema ning suundus pikale reisile.
6. juulil sai alguse üks omamoodi seiklus. Sauele matkaautole järele jõudes tabas mind paras üllatus. Olin eelnevalt küll teadnud, mis mõõtmetega mu seikluskaaslane olema saab, kuid nähes seda enda Toyota Corolla kõrval, tundus see hiiglasena… või oli minu Corolla väiksemaks muutunud. Nimelt usaldati selleks korraks minu kätte Fiat Across Van, mille pikkuseks 5998 mm, laiuseks 2050 mm ja kõrguseks 2522 mm. Minu “tilluke” Corolla on vastavalt 4630 mm, 1780 mm ja 1435 mm.
See tähendas, et minu uueks kaaslaseks oli kaubik, milles saab elada. Kuna tegemist oli minu esimese matkaautoseiklusega, siis vajas auto korralikku tutvustamist. Pärast tunniajast sissejuhatust olin ma pool juba ära unustanud… Õnneks julgustas auto omanik Jussi siiski iga kell helistama, kui mingi probleem peaks tekkima.
Nii ma siis sättisin ennast juhikohal sisse ja alustasin oma teekonda Rohuküla sadamasse, kuna Hiiumaalt suunduvalt praamilt oli tulemas minu matkakaaslane – mu ema. Teed Rohukülla sai võtta kui sisseelamisperioodi.
Eks alguses oli veidi harjumatu selle 6-meetrise masinaga liikuda, aga korrutasin mõtteis kogu aeg, et see on kõigest poolteist meetrit pikem kui minu Corolla. Ära harjumine käis õnneks üsna ruttu. Juhikoht on minu jaoks küll harjumatult kitsas, kuid see-eest on mul autos dušš!
Aga mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkasin ma selle asendiga harjuma ja pärast oli juba üsna mugav. Sadamas arvas ema, et ma olen parajalt hulluks läinud, aga seda põnevamaks kogu seiklus võiski kujuneda. Kui ema oli autosse saadud ja esimene imestus üle läinud, seadsin auto nina Leedu poole ja reisi põhiosa võis alata.
1. päev
Kuna Ikla piiripunktist olime korduvalt juba läbi läinud, siis sel korral otsustasime midagi uut katsetada ja ületada piiri hoopis Valga-Valka kaudu. Tee viis meid läbi Vana-Vigala ja tegelikult peab lause „Käi enne Nuustakult läbi, kui Eestist välja lähed“ paika.
Nimelt polnud mina seda teed mööda kordagi sõitnud, ema oli sealt aastakümneid tagasi läbi käinud. Kilomeeter kilomeetri järel hakkas sõit muutuma sujuvamaks ja mugavamaks ning hirm uute teede ees kaduma. Kui aus olla, siis mulle tegelikult väga ei meeldi võõrastes kohtades sõita, aga sel korral seda hirmu enam ei olnud. Võib-olla mõtlesin, et olen teistest suurem ja mul on suurema eesõigus – mine tea!
Valga-Valka piir on ikka üks omamoodi huvitav kogemus. Nii mõnegi eestlase jaoks pole seal midagi kummalist või omapärast. Oleks meil Hiiumaal ja Saaremaal selline piir, siis ma ka nii palju ei imestaks, aga see oli ikka hoopis teine tera. Sõidad rahulikult mööda linna ringi, keerad paremale, omast arust sõidad samas linnas edasi, aga korraga tulevad vastu Läti numbrimärgiga autod ja tänavail on kiri „iela“. Hetk hiljem kinnitab teise riiki jõudmist ka mobiilioperaator oma „tere tulemast Lätti!” stampsõnumiga.
Kuna väljas hakkas juba vaikselt hämarduma, oli vaja ööbimiskohta otsida. Olin eelnevalt teinud enda arvates hea eeltöö ja leidsin soovituste kohaselt, et Gaujas Nacionālais Parks on kena koht, seega seadsime rattad sinnapoole. Vahepeal tekkis juba tunne, et oleme teelt kõrvale kaldunud, aga väga treppi sõidetud teele jõudes meenus kirlejdus: “treppis teest paar kilomeetrit edasi, siis keera vasakule metsa alla ja jõuad parki.” Nii oligi. Sellel teel muidugi vahepeal emaga rääkida ei julgenud, kuna muidu oleks veel hambad suus lahti põrutanud, aga edasi läks asi juba paremaks.
Korraga seisis ees märk „järsk langus“. Aga me peame siit pärast üles ka saama! Aga kui see on hoopis vale tee? Kohutavalt kitsas, mäest alla. Kuidas ma üles saan? Äkki ei ole kohta ümber keeramiseks? Ja siis see juhtus… Armatuuris hakkas põlema AdBlue tuli ja ees vilkuma kirjake, mis teatas, et pean kiiresti tankima. Püha müristus!
Mida tean mina AdBluest? Jah, seda tean, et kui see otsa saab, siis peab tankima, kuna muidu kaob autol jõud. Aga kas see kaob kohe? Kas see on nüüd täiesti otsas? Palju küsimusi hakkas peas tiirlema ja muidugi ka kõige olulisem neist: kui nüüd autol jõudu ei ole, siis kuidas me siit järsust tõusust üles saame? Oh, vahel on ikka päris raske, kui autodest kõike ei tea.
AdBluega olin muidugi ka enda teiste tööautodega kokku puutunud. Ma teadsin, et see on autol olemas, aga alati oli keegi juba eelnevalt seda tankinud ning minul see mure puudus. Aga püüdsin siiski mitte enda paanikat välja näidata ja rahvuspargi ilu nautida, ja see oli päriselt ilus! Aga ööbimiseks see koht küll meeltmööda polnud, kuna iga hetk võis karu uksest sisse astuda, päriselt tekitas see koht sellist tunnet! Nii seadsime ennast uuesti autosse ning asusime teele, mina hinge kinni hoides, et me ikka sellest mäest üles saame. Sihtmärgiks võtsin esimese tankla mis AdBlue’d müüs, ning õnneks asus see vaid umbes 10km kaugusel.
Sain kergendatult hingata, sest mägi sai ületatud ja me jõudsime siiski ka õigesse kohta! Pärast tankimist leidsime ka üsna kohe oma esimese peatumispaiga, seda küll maanteeäärses parklas, aga seal oli siiski suhteliselt vaikne ning ilus.
Lähenema hakkas magamise aeg – oh seda rõõmu, kui vaja on vaid autos paar liigutust teha! Kõige lihtsam oli paika seada nö esimese korruse voodi. Kui kompaktseks on see muudetud! Laud, mida hetk tagasi kasutasime õhtusöögilauana, muutus hetk hiljem voodi põhjaks. Ühe väikese liigutusega sai laua muuta poole madalamaks, samale kõrgusele diivaniga. Peale läksid diivani seljatoed ning nagu võluväel muutus meie elutuba-sööginurk kaheinimesevoodiks.
Mina sinna magama ei oleks saanud minna, kuna mõlemat pidi oleks see jäänud mulle parajalt lühikeseks, kuid minu ema, kes on minust veidi lühem, mahtus sinna ideaalselt ning jäi isegi ruumi üle laiutamiseks. Kodust olin haaranud kaasa igaks juhuks ühe väikese kattemadratsi, mis kulus igati ära, et emale voodi veel mõnusamaks ja pehmemaks muuta. Endale aga hakkasin voodit valmis seadma nö teisele korrusele.
Ühe lihtsa nupuvajutusega tuli laest alla teine, samuti kahekohaline voodi, mis oli juba märkimisväärselt suurem kui alumine. Hommikul olin Jussilt kaasa saanud õpetuse, kuidas teise korruse voodisse minna, aga kas see oli mul meeles sel hetkel, kui voodisse läksin? Muidugi mitte! Nii ma siis hakkasingi rõõmsalt trepist üles minema, toetasin põlve voodi äärele ja hea, et ma sealt madratsi ja trepiga auto põrandale maha ei prantsatanud. Meelde tuli! Raskust tuleb laiali jaotada!
Kuna ma ei ole just erilist modellimõõtu, siis edasised voodisseminekud nägid välja, nagu tiiger läheks oma jahisaaki püüdma, aeglaselt ja madalalt. Minu jahisaagiks oli kaugustes asuv padi. Mida rohkem katsetasin, seda kiiremini iga kord sellele padjale lähenesin. Kui olin lõpuks voodisse jõudnud, siis kas arvate, et sellega oli minu rahulik ööuni saabunud? Loota ju võib.
Kuna olin ikkagi suhteliselt tihedalt voodi ja lae vastu surutud – ei tasu arvata, et seal nüüd nii kitsas oli, aga kuna ma natuke pelgan kitsamaid kohti, siis on mul enamasti igal pool vähe ruumi – siis ega see uni ei saabunud. Aga mis mulle meeldis… see meeletu vaikus! Ja korraga kuulsin ma midagi veidrat, olgem ausad, isegi midagi hirmutavat. Kõigepealt kostis kolm korda mingi tiksumine ja siis kuulsin tule süttimise häält. Ma ju lülitasin kõik asjad välja! Miks nüüd midagi kuskil põlema hakkas? Äkki gaas plahvatab? Mida ma teen?
Ega muud üle ei jäänud, kui ruttu telefon kätte ja Jussile keset ööd sõnum: „Kuulsin gaasi süttimise heli. Midagi põleb!“ Intuitiivselt kirjutasin SMS-i lõppu „külmkapp?“ Hetk hiljem sain rahustava SMS-i vastu, et tegemist on tõesti selle pisikese ja imelise külmkapiga! See külmkapp on tegelikult täiusliku suurusega – sinna mahub mitme päeva hommikusöök, paar külma veepudelit ja muud varustust. Kuna selle kummalise helimüsteeriumi olin ka lõpuks lahendanud, püüdsin magama jääda.
2. päev
„Kaua sa magad! Õues on juba valge!“ Oh tere hommikut! Kas ma tõesti pean juba tõusma? Kui päris aus olla, siis ega ma esimesel ööl hästi ei maganud. Küll äratas mind üles see tiksuv külmkapp, küll mööda sõitev auto ja mis kõige hullem, kui oli vaja külge keerata, pidin üles ärkama ja seda hinge kinni hoides tegema, et mitte kogu kupatusega emale kaela sadada. Esimese öö õppetund – tuleb õppida magama!
Selle auto üks geniaalsema lahendusega kohti on aga WC ja dušširuum. Olen näinud palju matkaautode pilte, kuid enamasti on nendes WC ja dušš koos. Siin olid need eraldi, WC-sse sisenedes avad omakorda lükanduksed, mille taha jääb dušš. Kahjuks seal pesemist ma ei proovinud, kuid ruumis sees käisin ära ning ruumi jäi ülegi.
WC-s käimine oli ka omamoodi tegevus. Esimesel päeval tuli käia vetsus, uks lahti, aga sellele probleemile sai kiire lahenduse. Selleks tuli poti ümmargust pealset keerata 90 kraadi dušširuumi poole. Nii sai rahulikult vetsupotile istuda, jalad duššinurka lükata ning ukse kinni tõmmata. Alguses kõlab veidralt, aga kuna selles autos on kõik nii kompaktseks tehtud, siis pidi hakkama ka ise kompaktsemalt mõtlema!
Hommikusöögiks valmistasime endale võileibasid ja muidugi kohvi. Kui ettevalmistused olid tehtud, siis avasin gaasi, lülitasin pliidi sisse, leidsin välgumihkli, keerasin nuppu, süütasin välgumihkli ja… mitte midagi ei juhtunud! Kordasin uuesti protseduuri, kuid tulemus sama. Ei ole võimalik! See oli just see, mida ma kõige rohkem kartsin, ööga oli gaasiballoon tühjaks saanud ja nüüd pidin hakkama seda vahetama.
Sõitsime lähimasse tanklasse, et hommikukohvi saada. Tankla parklasse sõites olin hiljem enda parkimise üle ikka äärmiselt uhke, auto oli ilusti joonte vahel ning esiosa ei olnud üle äärekivi. See tähendas vaid üht – ma hakkasin selle auto mõõtmetest aru saama! Kui hommikukohv käes, seadis ema ennast ilusti söögilaua äärde sööma, mina seadsin ennast sisse teise laua taha. Tegelikult on see klapplaud mõeldud rohkem söögitegemise ajal kasutatava tööpinnana, kuid kuna kõrvalistuja iste teeb ilusti 180-kraadise pöörde, sain seda kasutada teise söögilauana ning me ei pidanud emaga kahekesi suure laua taga ruumi jagama.
Kui hommikusöök söödud, andsime ka oma Fiatile veidi juua. Tark ekraan näitas, et saame nüüd muretult 859 km sõita, seega nina Leedu poole! Rezekne linna jõudes oli meil valida, kas minna alla Daugavpilsi poole või Venemaa piiri poole ja vaadata, kui kaugele jõuab – valisime viimase variandi. Edasine tee oli küll selline, mida väga meenutada ei soovi. Kui ma ütlen, et tee oli selline, nagu sõidaks mööda Peterburi maanteed Lasnamäele sisse, aga kunagi kohale ei jõua, siis vast oskate ette kujutada.
Ikka ja jälle pidin kuskil bussipeatuses seisma jääma, kuna taaskord kukkus kuskilt laualt või pingilt või riiulilt midagi maha. Nõudekappi tuli kiirelt pehmendav rätik panna, kuna see kolin tüütas üsna ruttu ära. Aga samas loodus oli seal ilus. Küsimusi tekitas vaid see, miks seal nii palju bussipeatusi oli, kuna ühtegi maja läheduses ei olnud. Ju soovivad ka metsloomad vahepeal bussiga liikuda… Ainukeseks loogiliseks seletuseks on vast siiski seenelised.
Vahepeatuse tegime Daugavpilsis, kus käisime söömas ja niisama ringi kolamas. Puhtjuhuslikult sattusime ühte söögikohta, kus aeg oli lausa seisma jäänud. Ei pea siin silmas ainult söögikoha väljanägemist, vaid ka hinnakirja. Kaks praadi ja kaks klaasi mahla läks maksma umbes 6€ ja peab ütlema, et tegemist oli küll väga lihtsa, kuid samas väga maitsva toiduga ning kliente seal jagus – nooremaid, vanemaid, rikkamaid ja vaesemaid. Kõhud täis, asusime teele ning liikusime edasi Leedu poole.
Täname Jussi Kendrat RV House.ee-st, kes oli lahkelt nõus pikaks sõiduks oma matkaautot laenama. Järjejutu teine osa ilmub mõne päeva jooksul.
Fotod ja tekst: Margit Männamaa
