Pühapäev, 15. september 2024
Argielus sotsiaalmeedia asjatundja, vabal ajal reisihull – nii kirjeldab end Anna Serebro, kelle reisikirja alljärgnevalt lugeda saab. “Hamster Rohelise lehega” kõlab muhedalt, on tegelikult aga hulljulge naine vanema Hyundai i30ga, kes sõitis Rumeeniasse kuulsat Transfăgărășani kogema.

Aasta tagasi külastasin koos tuttavaga Stelvio kuru. See oli meeldejääv kogemus – vapustavad vaated, kaunid serpentiinteed ja sportauto. Otsustasin, et tahan neid emotsioone taas kogeda, kuid seekord mitte kaasreisija vaid autojuhina.

Mul on käsikastiga 2011. aasta Hyundai i30, millel kapoti all 1,6-liitrine bensiinimootor. Kutsun teda hellitavalt Hamstriks. Kuigi mul on rohkem sõidukogemust kui paljudel juhiloaga inimestel, olen ma ise “roheline leht” – mul on juhiluba veidi üle aasta.

Olen teise autojuhina sõitnud Itaaliast Eestisse, rännanud peaaegu kogu Eesti läbi erinevate autodega ning külastanud ka poolt Lätit. Niisiis, nähes Top Geari episoodis Rumeenia Transfăgărășani mägiteed, mida on nimetatud Euroopa üheks ohtlikumaks, tekkis mul plaan väljakutse vastu võtta ja kohale sõita. Kõlab nagu üks segane plaan!? Tegelikult on natukene hull olla mõnikord hea!

Sportauto asemel “Hamster”: ja siit me tuleme!

Jeremy Clarkson on Transfăgărășani nimetanud parimaks teeks, mida sportautoga sõita. Minul on üsna vana “Hamster”, aga julget ja enesekindlat, suure sõidukogemuse ja natukese hullusega naist see ei heiduta – nii otsustasingi üksi seiklusse sukelduda.

Plaan tehtud, Hamster mehaaniku juurde ettevalmistusse viidud, kõik muu vajalik korraldatud ning meie reis, pigem Suur Hullumeelne Seiklus koos kolmeteistkümne aastase Hyundaiga sai alata.

Esimesed neli päeva marsruudil Tallinn – Riia – Białystok – Kraków – Zakopane viisid meid Tatratesse. Poola kiirteedel tundis Hamster end suurepäraselt. Jah, kiirendamine võtab aega, aga kiiruse 140 km/h hoidmine ei ole probleem. Kütusekulu keskmiselt 7l/100 km kohta.

Tatrates algasid esimesed serpentiiniteed ja võin öelda, et auto saab nendega suurepäraselt hakkama. Ausalt öeldes ei oodanud ma sellist manööverdusvõimet.

Hamster võib selles osas isegi paljudele tänapäevastele autodele silmad ette teha. Ideaalne sisenemine kõige järsematesse kurvidesse teisel käigul – ja juba esimesel serpentiinil Tatrates tundsin end rahulikult ja kindlalt.

Tatratest läbi sõites jõudsin Slovakkiasse. Slovaki Maagimäestikus ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja külastasin mõnd lossi – seega serpentiiniteed jätkusid. Käisin Kesk-Euroopa ühes suurimas, Spiši linnuses ja seejärel võtsime Hamstriga suuna Košicesse.

Mis seiklus see viperusteta oleks!

Järgmisel päeval enne Ungarisse suundumist otsustasin külastada veel mõnda vaatamisväärsust mägedes ja seal juhtus esimene (kuid ainus) ebameeldivus.

Internetiühenduseta navigaator suunas mind mööda kruusakiviteed mägede vahele metsa. Otsustasin tagasi pöörduda, et säästa Hamstri amorte.

Pärast kõiki keerulisi serpentiine, mida täiskiirusel kergusega läbisin, tegin kitsal teel ümber pöörates algaja vea ning auto jäi tagaratastega sügavasse kraavi kinni. Esivedu pole sellises olukorras eelis, pärast mitmeid katseid sõiduk kraavist vabastada, mõistsin, et abita me siit ära ei saa.

Kust abi leida? Ümberringi põlismets, telefonis praktiliselt levi pole – kogu mägedesse tõusu ajal ei kohanud ma ühtegi vastutulevat sõidukit. Siis meenus, et ühel eelmistest ristmikest märkasin lagendikul maasturit – hakkasin jalgsi tagasi kõndima ja otsima peremeest, samal ajal võimalike päästemeetodite üle aru pidades.

Palavas kaks tundi oodanuna otsustasin tagasi Hamstri juurde minna ning tõusta jalgsi mäkke, et levi püüda ja kutsuda päästjad. Veidi hirmutas teadmine, et nendes metsades luusib hulgaliselt karusid.

Teel autoni kuulsin aga ristmikul traktorimüra ning jooksin elu ühe kiirema jooksu, kartes kaotada võimalust… ja väänasin jala. Jõudsin siiski kohale ning nägin maasturiomanikku. Slovakk nimega Laslo ei rääkinud üldse inglise keelt, kuid oskas vene keelt.

Laslo mind kraavist päästiski ja kinnitas tagasi ka autolt kukkunud numbrimärgi. Mees keeldus raha võtmast ja sõitis oma maasturiga Hamstri järel kuni jõudsin tsivilisatsiooni, et veenduda, minu ja autoga on kõik okei. Kas see pole mitte tohutu õnn, et kohtasin sügavas laanes inimest, kes mind päästis?

Edasi Rumeeniasse!

Pärast juhtunut kadus igasugune soov minna tagasi Maagimäestikku ja suundusin Rumeenia poole. Läbisingi Ungari ühegi peatuseta ja jõudsin pimeduse saabudes Ungari-Rumeenia piirile, kus on endiselt piirikontroll.

Öö Baia Mare linnakeses ning edasi sõitsin Sighisoarasse, linna, kus sündis krahv Dracula. Linn meeldis mulle nii väga, et andsin endale ja Hamstrile puhkuse, veetes seal kaks päeva, et väljapuhanuna minna vastu reisi  peamisele eesmärgile – Transfăgărășani mägiteele. Väljaväänatud jalg, mis sidurit vajutades tunda andis, sai puhkusega paremaks ning olin valmis oma sihtkohta vallutama.

111 kilomeetri pikkune Transfăgărășan ühendab Transilvaaniat ja Valahhiat, saavutades kõrgeima punkti 2034 meetri kõrgusel ning on avatud ainult juulist oktoobrini.

Sighisoaras tanklast lahkudes kohtasin eesti rekasid ja nende juhte, kelle tähelepanu Hamster ning selle eesti numbrimärk loomulikult tõmbas. Kuuldes, et sõitsin Eestist üksinda Rumeeniasse, olles veel “roheline leht”, ei suutnud nad vaikida ja nimetasid mind hullukeseks. Pakkusid šokolaadi ka. Tuleb tunnistada, et nad ei olnud sugugi esimesed, kes nii reageerisid – ei juhtu just tihti, et noor naisterahvas üksi elu näinud autoga poolele Euroopale tiiru peale teeb.

Nii, saabus päev X, kontrollisin auto üle ning suundusin Arpașu de Jos`se, kus algab tee Transfăgărășan-i ja alustasin tõusu. Autosid oli vähem kui ootasin, turistibusse samuti, nii et sain nautida teed ja vaateid.

Hamster tundis end sama hästi kui Tatrates, soovitatava kiirusega 40 km/h alas sõitsime keskmiselt 60 km/h. Karjusin rõõmust, see oli nii vapustav, istuda mitte kaasreisijana, vaid roolis ja täita oma unistus!

Ma ei raisanud aega ei Bâlea järvele ega köisraudteele, kuigi need pakuvad mitte vähem vapustavaid vaateid ka autost, seega tegin ainult mõned peatused tõusul ja laskumisel, et pilte teha. Laskumine möödus samuti mõnusalt, olin mootoriga pidurdamise täielikult omandanud ja absoluutses eufoorias

Nii jõudsingi Pitești linna, legendaarse teekonna lõppu. Muuhulgas saab teekonnal näha Brani lossi, kus elas müütide põhjal krahv Dracula, kõrgel asuvat Vidraru tammi ja karusid. Neid on seal tõesti palju ja nad tulevad otse maanteele.

Rumeenia teede kohta ka paar sõna: need on kohutavad! Riiklikud maanteed on renoveeritud ja uusi kiirteid ehitatakse, kuid külades ja kõrvalteedel valitseb kaos.

Tundub, nagu sõidaksin kruusateel, aga ei, see on asfalt, mis on siia pandud ilmselt Ceaușescu ajal – augud, löökaugud, lapitud teed, konarused – erinevaid piinasid igale maitsele.

Mõnes kohas on betoonteed. Loomulikult lagunenud. Ja kui mina säästsin Hamstri vedrustust, siis kohalikud ei hooli, nad kihutavad nii mis mühiseb.

Hobune koos vankriga on täieõiguslik liikleja. Kiirusepiirangut ei järgita üldse, külades 50 km/h, kuid keegi ei sõida selle järgi, minnakse vähemalt 70 km/h-ga.

Maanteel on liiklus veel hullem. Politsei ei reageeri üldse vaid kihutab ise täiskiirusel. Inimene kohaneb. Teisel päeval harjusin hullumeelse liiklusega ja sõitsin nagu kohalikud, sest teisiti ei ole lihtsalt võimalik.

Kuumus tegi reisiplaani ümber

Ööbisin Pitești linnas, kus asub Dacia autotehas (Rumeenias, tundub, on iga teine auto Dacia), ja suundusin tagasi juba teist marsruuti mööda, kuid samuti läbi mägede ja mööda mägiteid.

Päevaga jõudsin Rumeenia põhjaossa, kus paari kilomeetri kaugusel Ukraina piirist asub Sapânța küla, mis on kuulus oma “rõõmsa surnuaia” poolest: hauamonumendid on kujundatud naivistlikus stiilis. Selle kalmistu ära nägemine oli veel üks minu unistus, mille ma edukalt ka täitsin.

Pärast piirilähedases Satu Mare linnas ööbimist oligi aeg Hamstri nina põhja poole keerata. Plaanisin peatusi teha ka Ungaris ja Slovakkias, sest mulle väga meeldib loodus nendes riikides. Paraku tegi rohkem kui +40°C kuumus omad korrektuurid – olla sai vaid konditsioneeritud autos. Nii jõudsingi päevaga Rumeeniast Ungari ja Slovakkia kaudu Poola. Seal tegin peatuse Zakopane linnas.

Üks päev kulus matkamisele suurepärase Morskie Oko mägijärve juurde ning järgmisel päeval laskusime juba mägedest – Hamster tundis end mägiteedel endiselt suurepäraselt – et suunduda kaunisse Lublini linna.

Viimased kaks päeva veetsin praktiliselt autos, sõites ühel päeval Kaunaseni välja ning viimasel päeval tehes otsustava lõigu Kaunasest Tallinna. Sel päeval püstitasin isikliku rekordi – 580 km “ühe soojaga”.

Uue autoga oskab igaüks

Kõik uued autod on head ning nendega suudab ilmselt igaüks, kel soovi, reisi ette võtta. Vanema autoga riski võtmine pole igaühe jaoks. Mina riskisin ja ei kahetsenud kordagi – ilmselt on see siiani mu kõige ägedam reis – ka vanema auto saab hästi ette valmistada nii mägiteedeks kui ohtlikeks trassideks ning see ei vea teid alt.

Teades oma Hamstrit läbi ja lõhki, oli mul väga mugav nii maanteedel, mägiteedel kui ka halbadel Rumeenia teedel sellega kulgeda. Jah, tal jääb veidi puudu võimsusest, kuid manööverdusvõime, juhitavus, töökindlus – kõik need omadused on sellel mudelil olemas. Põhimõtteliselt eelistan ma käsikasti automaadile ning tunnen end sellega märksa mugavamalt.

Loomulikult seob meid Hamstriga emotsioon: ta on minu esimene auto ning usun, et tegin omal ajal tõsiselt suurepärase valiku: see auto on ideaalselt sobiv noorele juhile nii linnas, maanteel kui ka serpentiinidel.

Päevalilled, Hamster ja Roheline Leht
Kokkuvõtteks

Jah, kui oled noor naine, kes reisib üksinda (vanema) autoga, jagub kõikjal nii imetlust kui ka austust, seda nii tutika Ferrari juhi kui ka rekajuhtide poolt.

Lõppkokkuvõttes saame Hamstriga oma kontole kirjutada edasi-tagasi enam kui 4000 sõidukilomeetrit, 7 riiki kahe nädalaga, Transfăgărășan-i mäestiku, mõne väikese isikliku rekordi, kraavis käimisest mõlkis tagaluugi, ja muidugi tohutu hulga muljeid ja emotsioone.

Kas ma võtaksin sellise või samasuguse seiklusliku reisi veelkord ette? Jah, päris kindlasti! Järgmisel aastal on plaan sõita Horvaatiasse ja Bulgaariasse ning käia ära Norras, kus kogeda põhjala mägiteid. Ma arvan, et need seiklused teoks teha on minu võimuses – mõnikord tuleb pisike hullumeelsus natuke kasuks.

Fotod: autor

Meenuta, mis muljed tõi Rumeeniast kaasa EiK

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.