Vladimir Niinimäki teeb tänavu kaasa erakordse reisi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvab Hello Aafrika rattureid. Vladimiri blogipostitused leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest. Vlad ise ütleb, et tema jaoks on seikluse nimi “Teekond maailma lõppu”.
Meie reis on jõudmas lõpule ja samal ajal sisenemas kõige keerulisemasse faasi. Minu ees on pilvedesse uppunud Gibraltar ja laev viib mind lõunasse. Tundub, et minu truu sõber Škoda, mis tõi mind Eestist siia, on valmis ja sama närvis kui mina. Mis meid seal ees ootab, on teadmata.
Otsad olid pingul, aeg oli need lahti lasta. Laev sukeldus paksu udusse ja ainus orientiir oli jälg vees. Udupasuna signaali saatel kerkis korstendest must suits – nüüd sõidame täiskäigul Maroko suunas.
Juba piiril tekkisid probleemid. Saateauto – ilma haagise tehnopassita. Škoda – tehnopass uue kujundusega. Droon konfiskeeriti – täielik keeld Marokos, nii et kui sinna lähete, jätke oma lendav sõber koju. Probleem tehnopassiga lahenes tunniajase klaviatuuri klõbistamise ning nelja araabia keelt rääkiva inimese koosoleku järel – auto on legaalne.
Isegi Sko Motorsi ametlikku kirja ei olnud vaja, kus öeldi, et mul on luba selle autoga teatud perioodil EL-is ja väljaspool reisida. Drooni pärast olin mures – sain paberi, kus oli midagi araabia keeles kirjutatud, drooni mudel (ilma seerianumbrita), minu nime polnud ja selle “dokumendiga” jätkasin sügavamale riiki.
Tundsin end kosmoserändurina. Ma olin tulnukas. Võõral planeedil, kus inimesed elavad ja kurdavad probleemide üle, mida siin ei eksisteeri. Nägin vaesust, mis hirmutas mind. Maroko – kontrastide maa. Laen oma täiesti uut 50 000-eurost elektriautot Burger Kingi kõrval, joon piimakokteili, naudin konditsioneeri ja suurepärast teenindust, kus räägitakse inglise ja prantsuse keeles.
Tänaval – imeline ilu, suurepärased teed, miski ei riku vaadet. Minu kõrval on kuninglik golfiklubi, veidi edasi – tema residents. Sõdurid automaatidega loovad täieliku turvatunde. Sisenedes hotelli suletud territooriumile, mis näeb välja nagu hea kaasaegne elamu Eestis, seisab valvur ja pöördub minu poole “sär”. Ta küsib, kuidas läheb, kontrollib peegliga auto põhja, annab info turvameestele edasi ja laseb mul laadima sõita. Laadija osutub mittetöötavaks.
15 minuti pärast sõidan mööda auklikku teed, kus kohalikud sõidavad eeslitega, lapsed töötavad põldudel, kanu tapetakse tänaval ja nende sisikonna pärast võitlevad metsikud kassid ja koerad. Lapsed jooksevad su poole ja hüüavad “bon-bon?”, soovides kommi.
Iga inimene vaatab sind kui tulnukat ja enamik eeslite ja hobustega sõitjaid ei kuule tagant lähenevat elektriautot, mis maksab 250-300 nende palka. Uriini ja väljaheidete lõhn seguneb kanasisikondadega ja ma seisan ja suitsetan, see rebib mind tükkideks. Pildistan liikuvast autost, et mälestusi talletada. Kuid see kõik on juba ka mu kolju siseküljele jäänud. Ja minu teekond kulgeb läbi ühe kõige arenenuma riigi Aafrikas.
Mida kaugemale liigume Aafrika mandri territooriumil, seda rohkem tundub, et Maroko on peegelmaailm, muinasjuttude maa, mida vanaema lapsepõlves luges. Eeslid ja hobused kaasaegsel maanteel. Juhtidele on liikluseeskirjad pigem soovitused, mitte seadused. Kaasaegsed riided on segunenud hidžaabides naiste ja rahvuslikes kostüümides meestega. Uued kõrghooned, mille jalamil müüvad kohalikud üksikult pabersalvrätte ja sigarette. Ja palvekutsed viis korda päevas. Ja veel mustus – igal pool, välja arvatud peatänavatel, kus iga hetk koristatakse.
Ma ei mõista seda riiki ja samal ajal armastan seda. Õhtul, kui päike suundub silmapiiri taha Atlandi vette ja sa seisad riadi katusel, kogu linn silmapiiril, saabub rahutunne. Naabermajas on noored pidu pidamas, mängides trumme ja puhkpille.
Me oleme finišisse jõudnud. Ees on tankla, kus asub Maroko viimane töötav laadimisjaam, lõuna pool neid enam pole. Kummaline tunne – sõitsin 7007 kilomeetrit, et siia jõuda. Kuumus, bensiini ja uriini lõhn (see jälitab peaaegu kõikjal). Minu Škoda seisab tolmuse ja määrdununa, kuid seikluse üle elanuna. Auto, mis minu arvates pidi üllatuse tegema, katki minema, nii kaugele mitte jõudma, seisab Maroko poolkõrbes ja on valmis edasi sõitma. Naeratan endamisi – Sko Motorsi inimestel oli sellesse projekti algselt palju rohkem usku kui minul. Ja nüüd on see lõppenud.
Jalgratturid on juba rõõmsad oma marsruudi lõpetamise üle – selgus, et meie finišipunktid erinevad. Pärast mitmeid jalgrattasõite erinevates tingimustes mõistan, et see pole tõepoolest triviaalne ülesanne – läbida hobiratturina 3000 km.
Mind ootab kodutee. Ma ei tea veel, et minu plaanitud kodutee läbi Normandia, Belgia, Madalmaade ja edasi läbi Saksamaa ei õnnestu. Hetkel olen rõõmus, et olen esimene inimene Eestis, kes sõitis elektriautoga Tallinnast Casablancasse. Rõõmus, et proovisin asju, mis tundusid mulle täiesti teostamatud ja kauged veel pool aastat tagasi – jõudsin ühe Tour de France’i etapi finišisse ja proovisin ronida Pico Veletale, Euroopa kõrgeimale punktile.
Ma ei tea veel hetkel, et mind ootab ees veel üks suur katsumus – jõuda vähem kui 48 tunni jooksul sellesama Škodaga Casablancast Ljubljanasse, et proovida püstitada ööpäeva jooksul elektriautoga läbitud suurima vahemaa rekord. Seiklus, mis väärib Top Gear’i episoodi. Kuid sellest räägin reisilugude viimases osas.
Fotod: Vladimir Niinimäki
