Vladimir Niinimäki teeb tänavu kaasa erakordse reisi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvab Hello Aafrika rattureid. Vladimiri blogipostitused leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest. Vlad ise ütleb, et tema jaoks on seikluse nimi “Teekond maailma lõppu”.
Käes on reisi kaheteistkümnes päev ja on üha keerulisem meeles pidada, mis nädala- ja kuupäev on ja kus sa üldse oled.
Aga me oleme teel Andorrasse, väikesesse riiki, mis asub kõrgel Püreneedes Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Riik, mis ei kuulu Euroopa Liitu, kuid kasutab eurot (Wikipedia ütleb, et ilma Euroopa Keskpanga nõusolekuta). Riik, kus peaaegu pole makse ja kus keskmine palk on umbes 4000 eurot kuus – tundub suurepärane plaan õnnelikuks eluks.
Kui olin läbinud passikontrolli (piirivalvur uuris minu Škodat hoolikalt, küsis, mida ma siin teen ja kui kaua ma riigis viibin), sattusin hüljatud autode maailma – piiril tervitasid mind kümned purustatud, mahajäetud autod. Need olid eri vanuses – alates üsna uutest, 4-6 aasta vanustest, kuni üsna vanade, 15-20 aasta vanusteni. Miks nendega midagi ei tehta ja miks neid autosid on piiril nii palju – see on minu jaoks mõistatus.
Linnad – igaüks nagu postkaart. Ideaalsed. Hoolikalt ehitatud, endiselt ehituskraanasid täis – tundub, nagu Andorra kasvaks otse silme all. Aga mul ei õnnestunud seal tabada autentsustunnet. Justkui kogu see lugu eksisteeriks ainult ühe eesmärgiga – turistidelt raha teenida. Parim võrdlus oleks ilmselt kujutleda täiesti uut ja uhket korterit, kus keegi pole kunagi pikalt elanud, sest see antakse välja AirBnB kaudu. Sama on Andorraga. Ilus, hoolitsetud, kuid mitte minu. Ei saa võrrelda võluvate väikeste Prantsusmaa küladega, kus inimesed elavad põlvkondade kaupa ja kerge kulumine annab kohtadele võlu ja siiruse.
Pärastlõunal olen Hispaanias. Mitu korda olete seal käinud? Tõenäoliselt rohkem kui mina, sest see on minu nimekirjas veel üks uus riik. Esimese asjana otsin laadijat – seekord tahan proovida Tesla Superchargerit, mis hiljuti sai võime laadida kõiki autosid, mitte ainult Teslasid.
Ja mida ma öelda saan – kiitus Elon Muskile, see lahendus töötab probleemideta. Laadimise ajal vaatasin kaarti ja olin tahtmatult üllatunud – minu Škoda on selle reisi jooksul läbinud üle 4000 kilomeetri. Armastan seda autot. Kuigi see pole kõige “kõrgema riiuli” varustus, on mul kõik vajalik olemas. Ainus, millest ma tõesti puudust tunnen, on hea muusika – siin mängib see lihtsalt rahuldavalt. Oma Superbi kogemusest võin öelda, et helisüsteem võib olla üsna korralik, kuid paraku mitte siin.
Praegu on minu keskmine elektrikulu 18,8 kWh/100 km ja kui ma ei pea enam laadimisjaamadega kannatama (õhtuks sain teada, et ka Škoda Powerpass töötab), siis on minu 100 km kulud umbes 9-10 eurot, mis on täiesti suurepärane. 77 kWh akutäiega suudan läbida umbes 400 km ja siiani pole olnud hetke, kus oleksin soovinud suuremat sõiduulatust. Jalgratturitega ekspeditsioonil ei ületa minu päevane läbisõit 200 km, kuid iseseisva reisi ajal suutsin päevas läbida ka 1000 km, lihtsalt kombineerides laadimise puhkeajaga.
Nii kaugele sõites ei ütleks ma, et see on reis, kuhu ma enam minema ei nõustuks. Võib-olla oleks pidanud enne reisi põhjalikumalt uurima, kuid tegin seda teel olles ja võin öelda üht – laadige alla Škoda, Tesla ja Electromapsi rakendused ning sellest piisab, et ilma peavaluta see vahemaa läbida. Ma arvan, et need kriitilised vead, mis olid, on nüüd kõrvaldatud ja mind ootavad ees üsna lihtsad 1000 km Hispaanias. Aga mida toob Maroko – selles pole ma veel kindel. Minu lootus on Tesla – seal on Superchargeri võrk, kuid ma ei välista ka tavalises 220V võrgus laadimist.
Lõpetan kirjutamise, istudes Mirador de Serra Seca tipus, kust avaneb vapustav panoraamvaade ja täielik vaikus, mida katkestab vaid lindude laul, mesilaste sumin ja kaljudelt langevate kivide kõmin. Hispaania avanes minu jaoks ja see riik jõudis kindlasti südamesse.
Fotod: Vladimir Niinimäki
