Vladimir Niinimäki teeb tänavu kaasa erakordse reisi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvab Hello Aafrika rattureid. Vladimiri blogipostitused leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest. Vlad ise ütleb, et tema jaoks on seikluse nimi “Teekond maailma lõppu”.
Iga asi sellel reisil on mitme omaduse ja tähendusega. Minu Škoda ei ole lihtsalt auto, vaid abivahend meeskonnale, minu kodu ja usaldusväärne sõber. Laager ei ole ainult ööbimise ja söömise koht, vaid ka kohtumine lähedaste inimestega ja päevase kogemuse ja lugude vahetamine.
Paar puhkepäeva kirjutamisest ja mõnedsajad kilomeetrid lõunasse andsid mulle võimaluse hinge tõmmata ja jõudu koguda. Nüüd ärkan öösiti mitte külma, vaid auto CO2-sisalduse märguande peale. Viimastel öödel pole temperatuur langenud alla 28 kraadi. Oleme Valenciale päris lähedal – linnale, mis lõhnab marihuaana, veini ja seksi järele. Tundub, et piisab lühikesest tutvusest, et selle linnaga tuttavaks saada.
Vaba linn, kus iga julge rändur tunneb end täiesti sõltumatuna. Imelik linn, kus võib kergesti eksida, kui hetkekski tähelepanu kaotad ja valesti pöörad. Siin vahelduvad ajaloolised hooned grafiti, armastust müüvate tüdrukute ja lõputu suitsulõhnaga. Mulle meeldib Valencia ja tahaksin siia kauemaks jääda, kuid minu meeskond on kaugel ees, võideldes kuumuse ja sooviga istuda Škodasse, kus temperatuur ei tõuse üle 21,5 kraadi ja pagasiruumis on alati päästev külmik täis õlut, vett ja värskeid köögi- ja puuvilju.
Kas teate, millised on Hispaania puuviljad? Siin korjasin esimest korda elus puudelt laime, mandariine, sidruneid ja apelsine. Värsked, mahlased, tundub, et maitsesin neid vilju esimest korda tõeliselt. Kuidas on korjata lõunapäikese poolt hellitatud tsitrus ja see ära süüa. Unustamatu. Kohalikud vaatavad meid nagu põhjamaalt pärit turiste, nagu teisest planeedist inimesi, kes on harjunud nende jaoks tavaliste asjadega, kuid otsivad poest seda õiget maitset.
Meid ümbritseb ka kõrb. Ei, siin pole luiteid ega kaameleid, kuid kogu taimestik koosneb palmidest, rohust, kaktustest ja põõsastest. Siin-seal kasvavad oliivipuud, tsitrusepuud ja nende järel kümneid kilomeetreid tühjust. Põlenud, punane maa, mis muutub mägedeks ja küngasteks, ning see loob tunde, et Euroopa on kuskil kaugel selja taga. Tundub, nagu oleksime vähemalt Mehhikos või Marsil – täpseid koordinaate on raske määrata.
Ekspeditsiooni lõpuni on jäänud vähem kui 10 päeva. Iga päevaga tõuseb temperatuur ja minu uue perekonna väsimus. Tõnu, selle ekspeditsiooni alati energiat täis korraldaja, näeb välja väsinud. Muretsen tema pärast – sooviga järgida reegleid ja lõpetada marsruut õigesti, riskib ta oma tervisega, läbides 30-kraadises kuumuses 200 km päevas ilma puhkehetkedeta.
Kogu meeskond muretseb tema pärast, kuid tema koos teiste kangelastega (teisiti ei saa ma oma sõpru nimetada) jätkab teekonda. Hanno ja Kairin otsustavad ühel ekstreemselt kuumal päeval läbida 230 km marsruudi autos. Muretsen nende pärast.
Ma imestan iga päev, kuidas need inimesed liikumist jätkavad. Nad ei ole professionaalsed sportlased (võib-olla välja arvatud Tom) ja nad väntavad 150 kilomeetrit päevas. Mäletan oma tunnet mäkketõusul ja laskumisel külla, kus toimus Tour de France. Mäletan, kuidas äkiline raev muutus sooviks väntamist jätkata. Mis ajendab neid inimesi? Viha? Rõõm? See on põhjus, miks nendega rohkem suhelda. Seda ma järgmise paari päeva jooksul teen.
Fotod: Vladimir Niinimäki
