Vladimir Niinimäki tegi tänavu kaasa erakordse reisi Tallinnast Casablancasse ja tagasi, olles osa toetustiimist, kes turvas Hello Aafrika rattureid. Vladimiri blogipostitused leiab rubriigi “Reis” “Hello Aafrika” alajaotusest. Vlad ise ütleb, et tema jaoks on seikluse nimi “Teekond maailma lõppu”.
See on minu loo viimane osa. On möödunud kolm nädalat sellest, kui ma tagasi jõudsin. 13 500 km autoga, 3 000 km jalgratastega. Ma alustasin selle osa kirjutamist liiga palju kordi ja iga kord jätsin selle pooleli. Selle reisi viimane nädal oli katsumus, mis vääriks eraldi lugu – ma tulin koju tagasi, läbides 7 000 kilomeetrit nädalaga, kuigi algne plaan oli sellele kaks ja pool nädalat kulutada. Võiksin rääkida, kuidas me sõitsime mitu päeva järjest, kuidas läbisime osaga meeskonnast ööpäevas korduvalt 1800 kilomeetrit peatusteta. Kuid ma ei tee seda.
Ma tulin koju, mõeldes, et ma ei taha järgmise poole aasta jooksul kindlasti reisida, aga nüüd, kodus istudes, mõtlen juba järgmisest aastast. Ma tahan minna veel kaugemale. Ma ei tea veel, kust ma selleks ressursid leian, kuid mida raskem katsumus, mida kaugemale on marsruut planeeritud, seda huvitavam on sinna minna. See on kummaline tunne – sest esialgu tuleb sageli vastata küsimusele: kuidas reis läks, millised raskused olid, millega sa kokku puutusid? Ja seda ikka ja jälle ümber rääkides jõudsin järsku mõtteni – see oli lihtsalt olemas. See jäi minevikku, need raskused, mis panid seda ideed vihkama, olukorda vihkama, küsima endalt, miks see kõik üldse oli. See on möödas ja nüüd jääb ainult tunne – ma tegin selle ära. Ma tahan veel. Tahan kaugemale.
Minu vanaema küsis minult alati enne kui ma läksin kusagile kaugemale kui 500 kilomeetrit: „Tõenäoliselt on see mingi sisemine rahutus?“ Ja ma vaidlesin sellele alati vastu, mõeldes, et see on midagi halba, mis kõlab nagu hukkamõist. Aga nüüd ma mõistan: tee on parim narkootikum, parim terapeut, parim päästja, mis üldse olla saab. Reisides lahendame me ülesandeid, mis ei ole meie igapäevaelus tavalised. Me oleme avatud kontaktile, isegi kui kodus oleme kõige kinnisemad inimesed. Me mõtleme teistmoodi ja see sunnib meid lahendama olukordi ja vaatama raskusi uue pilguga. Me elame ühe päeva kaupa, otsime iga päev võimalusi ja just see teeb sellised reisid nii oluliseks.
Improviseeri. Kohane. Ületa end. Minu puhul kulges eneseületamine kogu reisi vältel punase joonena. Ma ronisin vaevaliselt rattaga mägedesse, otsisin laadimisjaamu, sõitsin täielikku teadmatusse. Kuid just kohanemine ja improviseerimine aitasid minul ja kogu ülejäänud meeskonnal edasi liikuda. See päev korraga elamine õpetas mind mitte muretsema nende probleemide pärast, mida ma ei suuda lahendada. Mitte mõtlema kaugemale kui üks laadimine või päev teel.
Hommik – parim ja kõige raskem aeg, kui tuli oma plaanid muuta käegakatsutavamaks kui lihtsalt idee „peame koju suunduma“. Tõusin pedaale sõtkudes rattaga mäkke, mõtlemata sellele, kui suur on tõenäosus, et ettevalmistuseta inimene sellise koormuse peale südameataki saab. Sel hetkel oli kõik hästi, ma läbisin oma marsruudi ja mis kõige tähtsam – statistika ei mänginud sel hetkel mingit rolli. Ohtlik, keeruline, ületamatu – kõik need sõnad jäid voldikutesse trükituks, kuid eneseületamise hetkel olid need täiesti mõttetud.
Ma olen palju kordi vastanud küsimusele: mis oli reisi juures kõige raskem? Kas autoga oli probleeme? Ja ma pean alati enne vastamist hästi järele mõtlema. Minu vastus võis päevast päeva erineda. Laadimised, vahemaad, väsimus… Aga üks peamisi küsimusi – kas elektriautoga on võimalik nii kaugele sõita – sai oma vastuse: jah, absoluutselt. Mingil hetkel muutub täiesti tähtsusetuks, millega sõita – olgu see diisel, bensiin või elekter. Ja see on tõenäoliselt elektriauto kui tehnoloogia suurim võit. Võimalik on sõita kuhu iganes, kui on olemas kiirlaadimisjaamad.
Küsimus on selles, kui palju kaugemale on inimesed valmis sõitma bensiiniga, kuhu elektriauto ei jõua? Sest kogu reisi vältel püüdsin oma marsruuti planeerida, arvestades laadimisjaamu ainult Marokos. Inimesed küsivad: kas on võimalik elektriautoga ilma probleemideta sõita Tallinnast Tartusse ja tagasi? Nad ostaksid, kui auto sõidaks ühe laadimisega 1000+ kilomeetrit, ja ma küsin endalt: milleks seda vaja on? Võib-olla ei oleks mulle Marokos piisanud ka 1000 kilomeetrist, et jõuda järgmise jaamani. Aga Euroopas on laadimisjaamu piisavalt, et liigelda isegi 150-kilomeetrise sõiduulatusega.
Lõpetuseks – ma käisin oma elu seni parimal reisil. See oleks olnud võimatu ilma kolme meeskonnata: Hello Aafrika, Accelerista ja SKO Motors. Pühendunud inimesed, valmis riskima ja teada saama, mis on seal – mugavustsoonist väljaspool. Ja ma olen selle kogemuse eest tänulik. Reisige ja ärge kartke riske võtta – sest alati on parem kahetseda seda, mida sa tegid, kui seda, mida sa tegemata jätsid.
Fotod: Vladimir Niinimäki
