Accelerista kaasautor Margit Männamaa võttis suve keskpaigas proovisõiduks matkaauto, pakkis kaasa kõik vajaliku ja oma ema ning suundus pikale reisile.
Reisi esimest osa saab lugeda siit. Viimati jäi sõit pooleli Daugavpilsi kanti.
Daugavpilsist piiri poole sõit oli üks pikemaid ja sirgemaid, mida viimasel ajal kohanud olen. Vahepeal lausa tundus, et see tee ei saagi otsa, kuid mingil hetkel siiski tuli vastu suur ja sinine silt „Tere tulemast Leetu“! Üsna kiirelt jõudsime Zarasai linna ning sealt oli lausa patt lihtsalt mööda sõita. Parkisin meie kodu järveäärsesse parklasse ning hakkasime mõtlema, et on õige aeg kohviks.
Aga ega tühja gaasiballooni mure ei olnud kuskile kadunud. Kui auto pargitud, hakkasin uuesti mõtlema – ei saa ju see balloon tühi olla, kui külmkapp töötab. Kuskil peab mingi konks olema ja selle sai lahendada vaid ühe lühikese telefonikõnega.
Piinlik oli nii rumalaid küsimusi küsida, aga kui endal kodus on vaid vana ja päevinäinud süsteem, siis ei saa ju uusi nippe teada. Tegelikult ei olnud gaasiballoonil viga midagi, lihtsalt mina olin saamatu ja ei suutnud seda süüdata. Nimelt tuli esmalt pliidi nuppu vajutada ja alles siis keerata. Mina aga lihtsalt keerasin nuppu, püüdsin süüdata ja mõtlesin paaniliselt, et miks midagi ei juhtu. Lõpuks sain siiski tule üles, kohvivee valmis ning saime Zarasaitis järve kaldal kohvi juua ja loodust nautida.
Seejärel pakkisime taas end kokku ning liikusime Švencionysi linna poole, pärast veel mõned peatused turismikohtades ning edasi Vilniuse poole, kus plaanisime ka ööbida. Kuna Park4night äpi poolt pakutavad parklad olid enamasti täis või asukoht oli veider, leidsime ennast kõige tavalisema kesklinna suunduva peatänava äärest parklast. Sinna olid ennast sisse seadnud nii mõnedki matkaauto- kui ka kaugsõidujuhid. Kuigi alguses tundus koht üsnagi kärarikas, siis mida hilisemaks läks aeg, seda vaiksemaks olustik muutus ning rahulik ööuni saabus.
3. päev
Kolmas päev algas üsna varakult, kuna mul ei olnud erilist soovi tipptunniliikluses osaleda. Kiirelt aitas Google Maps hädast välja ning liikusime Vilniuse turule, kus oli kindel eesmärk osta Leedu rahvuslikku maiustust – šakotist.
Peab tunnistama, et mida rohkem ma selle Fiatiga sõitsin, seda mugavamaks kogu liiklus muutus. Ma ei tea, kas asi oli selles, et auto on suur, kas juhud nägid roolis eksinud naist või oli seal veel kolmas põhjus, kuid kordagi ei olnud tunda, et kui käitusid valesti (avastasin liiga hilja, et olen valel rajal), siis said pahaseid pilke. Kohalikud olid igal pool väga sõbralikud ja mõistvad ning sõit sujus mõnusalt.
Kaunasest välja sõites võtsime taas suuna veidi rohkem Venemaa poole, et mitte sõita teada-tuntud põhimaanteid. Kuna päris piirile siiski minna ei soovinud, tegime peatuse Medininkai asulas, kus külastasime kohalikku lossi ning selle ääres asuvat väikest puukirikut. Kuna selles suunas sai meil nö tee otsa, siis pidime veidi tagasi liikuma ja otsustama, kuhu edasi minna. Lõppsihtkoht oli meil kindel – ööbimiskohaks plaanisime Kaunast. Kuid kuidas sinna saada? Kes kaarti vaatavad, mõistavad, et Kaunasesse ei ole just keeruline pääseda, siis minu mõttemaailma järgi päris nii ei käi.
Kuna säärased reisid on mul emaga kujunenud juba väikeseks traditsiooniks ning iga aastaga hakkavad need ringid üha pikemale ja kaugemale minema, siis soovisin emale tutvustada meie järgmise aasta sihtkohta – Poolat! Nii saigi Mapsi sisestatud kaks uut aadressi – Alytus ja Suwalki.
Mis ma oskan kosta. Oh need teed, oh need imelised vaated! Kurvid, tõusud, langused, paremale, vasakule, kiiremini ja aeglasemalt, kitsamal teel ja laiemal teel – aga kui auto on mugav, siis kaovad ka kõik augud ja konarused teel. Ning ühel hetkel muutusid teeäärsed reklaamid ja suunaviidad teistsuguseks ning saime aru, et olime jõudnud Poola.
Sel korral ei olnud meil kavatsust seal kaua peatuda. Plaan oli sõita Suwalkisse, võtta üks kohv ning lahkuda. Igati tore on ju vastata, kui keegi küsib, et mis tegid: „Ah, ei midagi erilist. Käisin niisama korra Poolas kohvi joomas!“ Pärast kohvipausi hakkasimegi taas Leedu poole liikuma ning püüdsime sobivat peatuspaika leida. Kuna järgmise päeva plaaniks oli linnapäev, siis võtsime suuna Kaunasesse. Seal tuli meile taaskord appi Park4night äpp, mille järgi käisime läbi alguses kolm tasuta parklat, kuid kuna nende täituvus oli juba maksimumini viidud, leidsime ühe tasulise parkla jõe ääres, kus oli juba ees palju meiesuguseid. Ema mainis tabavalt, et mis automatkamine see on, kui omade seas ei maga.
Nii maksin väravas olnud noorhärrale 20€ ning hakkasin männisalus sobivat parkimiskohta otsima ja uurima, mida meile seal ka pakutakse. Meil oli võimalus kasutada korralikku WC-d ja dušširuumi, samuti oleks olnud võimalus pesta ja kuivatada oma riideid. Ühiskasutuses oli veel köögiruum, mis oli üllatuseks ütlemata puhas ja korralik. Samuti oli seal võimalik tühjendada ja puhastada matkaauto WC, mida ka järgmisel hommikul enne ärasõitu tegime.
Silkasin kiirelt lähedalasuvasse poodi, et auto varusid täiendada, ning hakkasin kõiki sealseid mugavusi kasutama. Pean mainima, et kuigi olime üsnagi Kaunase kesklinnas, siis sealne harukordne vaikus oli lausa lummav! Öö saatsime seal vaikse männimetsa all ära ning asusime järgmisel hommikul taas teele.
4. päev
Hommik algas, nagu oleks mitu päeva järjest maganud. Pärast hommikusööki pakkisime oma asjad kokku ja hakkasime liikuma. Enne väravast väljumist oli vaja asja tühjendada ja täita kõik paagid, mis meil autos olid. Veega oli asi lihtne, aga eks omamoodi katsumusena tundus WC tühjendamine. Nagu nii mõnigi kaasmaalane, olin ka mina näinud saadet „Kolm naist karavanis“. Eks sealt sai ju „õppida“, kuidas ja mida teha ning sealt tulnud WC tühjendamise hirm oli ikka täiesti asjata!
Esmalt keerad võtmega lahti väikese uksekese, avad selle ning ühe väikese ja lihtsa liigutusega tuleb välja pissikohver. Kui kohver käes, sai selle sangad pikemaks tõmmata ning see lohises järel nagu tavaline reisikohver. Selle tühjendamine võttis aega maksimaalselt paar minutit, kiire loputamine ning uuesti kohver õigesse kohta, uks kinni, lukku ja valmis! Ausalt, ärge uskuge kõike seda, mida televiisorist näha võib!
Nüüd, kui kõik toimetused olid tehtud, saime Kaunase linna avastama minna. Et muuta päev erilisemaks, siis otsustasime emaga loomaaeda külastada! Mõeldud-tehtud. Google Maps näitas meile, et linna ääres asuv loomaaed jääb täpselt teele. Kuna teekond oli uus, siis jälgisin rohkem kaarti ja liiklust ning mitte ümbrust. Korraga teatas kaart, et sihtkoht asub paremal. Ja mida me paremal nägime? Selleks oli kõige tavalisem kaubanduskeskus!
Loomaaed likvideeriti ja asemele ehitati kaubanduskeskus? Siiski meenus, et kommentaarides kirjeldati loomaaeda kui “pisikest ja toredat”. Hakkasin siis asja rohkem uurima ning suureks üllatuseks oli see, et kaubanduskeskuse teisel korrusel asub miniloomaaed! Seadsime sammud teisele korrusele, läbi bowlingukeskuse ning tõepoolest leidsime miniloomaaia. Uksel tervitas meid inimese mõõtu kalkun, kes saatis külastajaid ühe looma juurest teise juurde. Tegemist ei olnud meeletu vau-efektiga, kuid siiski piisavalt kummalise kohaga, et seda teistele soovitada.
Eesti poole liikudes ei kasutanud me tüüpilist maanteed E67, vaid kõrval kulgevat tugimaanteed, mille äärde jäävad külad ja alevikud läbi kolistasime. Edaspidigi teistele, kui teil ei ole kiiret Eestisse tagasi tulekuga ning olete väsinud nendest pikkadest autorividest, siis kasutage kõrvalteid ja teie kodutee muutub igatahes põnevamaks.
Kui olime jõudnud Bauskasse, hakkasime mõtlema uuele ööbimiskohale. Kuna päris linna ei tahtnud jääda, siis Park4night juhatas meid sellisesse toredasse kohta nagu Labirinti kämping ja karavanipark – see on umbes 20 km Bauskast Riia poole.
Tegemist on ühe toreda eramaja hooviga, mis ei mahuta küll palju, kuid piisava koguse matkaautosid. Sealne õhkkond oli väga kodune ja mõnus. Koha eest tuli tasuda 20€ ning pakkumisel olid samad mugavused mis eelmises kohas. Õhtul sai jalutada tiigi kaldal või kui seltskond on suurem, saab aega veeta spordiplatsil – tegemist oli väga pere- ja seltskonnasõbraliku kohaga.
Sel õhtul saime esimest korda avada ka väikese varikatuse, kuna päike paistis just meie uksele. Varikatuse avamine-sulgemine oli samuti väga lihtne ja kõigile jõukohane, kuigi kokkupanemisel võib abikätest kasu olla. Päikeseloojangu saatel jõudis päev õhtusse ning asusime ootama uut hommikut.
5. päev
Viimane reisipäev oli minu ema sünnipäev ja siit algas ka meie reis tagasi Eestisse. Väga tuleb kiita Labirinti karavaniparki, kuna see loodus ja see vaikus olid hindamatud. Tagasitee oli üsna sirge – praktiliselt otse koju. Kuna siin oli meil juba väike ajaline piirang peal, siis ei soovinud me enam kuskil aega viita ja sättisime peatuspaigad nii, et jõuaksime 17.00-ks Sakku.
Siguldas sain esimest korda proovida matkaautoga väga kitsal territooriumil tagurdada. Pärast kiiret vahepeatust keerasime nina uuesti Eesti poole – kodu praktiliselt paistis.
Veidi hiljem kogu reisile tagasi mõeldes saan tegelikult aru, et see kaubik ei olnud ju tegelikult nii suur. Vahepeal teksti lugedes on tunne, nagu oleksin veoautoga reisil käinud, aga eks hetkeemotsioonid on alati teistmoodi kui hiljem meenutades.
Kogu meie seiklus kestis kokku viis päeva ja paar grammi üle 2000 km. Keskmiseks kütusekuluks osutus 8,1 liitrit “sajale”. Tegelikult oli see üks tore reis ühe toreda matkaautoga. Seal sees on olemas kõik, mis eluks vajalik ning mis peamine, sellega on mugav sõita ja parkimisprobleeme ka väga ei esinenud. Mugavust jagub nii sõitmise kui ka puhke ajal.
Nii juhi- kui ka kaasreisija istme saab 180-kraadise pöördega „elutoa“ poole keerata ning tekitada ka sel suunal mugava istumise. Ainuke, mille üle üldse viriseda saaks, on kitsikus topsihoidjatega, aga samas ei peagi sõidu ajal kohvi jooma!
Käigukang asetses loogilise koha peal ning käikude vahetus oli mugav ja sujuv. Reisil olles sain aru, et autos mulle magada meeldib – olgu selleks siis matkabuss või kaugsõidu autorong. Kindlasti süstis see reis minusse matkaautopisiku ning hakkan juba üsna varsti uut seiklust planeerima!
Täname Jussi Kendrat RV House.eu-st, kes oli lahkelt nõus pikaks sõiduks oma matkaautot laenama.
Fotod ja tekst: Margit Männamaa
