Neid kordi, kui su kätte usaldatakse mitmeks päevaks kaks autot, millest kumbki maksab rohkem kui kahetoaline korter Tallinna kesklinnas ning mille eest mõni oleks valmis neeru andma, tuleb elus ette kahetsusväärselt vähe. Accelerista autoritele aga õnn naeratas, saime kahe Porsche hübriidiga seigelda läbi Saaremaa, avastada kohti ja … muidugi autosid.
Tekst: Ylle ja Uku Tampere. Video ja fotod: Sten Ottep
Tegelikult, mis saakski sobida metsiku loodusega saarele paremini kui keskkonnasäästlike ajamitega nooblid autod, mis sulnis vaikuses kiviaedade vahel ja mööda mahajäetud maastikke veerevad? Ja kui vaja, siis jõulise möirgega mööda käänulist kruusateed sihtpunkti sööstavad?
Just mahajäetud maastikud moodustasid meie kolmepäevase automatka meeldejäävama osa – kui Vilsandi ja Viidumäe ning Kuressaare kindlus on vaadatud, siis tahaks ju midagi “erilist”.
Nõukogude sõjaväe mahajäetud linnakud, väikesadamates roostetavad vrakid, kummituslik Süvasadam – see kõik on väärt Porsche Kuldse Teekonnana kaardile kandmist. Ükskord varem oleme ju seda juba teinud.
Seda enam, et kaugelt tulles ei pea pepsim külaline kartma paralleelmaailma kinni jäämist – käeulatuses on kaasaegne infra oma mahekaubanduse, sadamarestode ja butiikmagalatega. Kõike on, kõigile jagub. Istu rooli, ja avasta!
Ja kui juba Porsche ning Saaremaale, siis olgu see juba üks neist meie sõidetud E-Hybrid mudelitest. Kas Panamera 4 E-Hybrid Sport Turismo, 243 kW+ 100 kW, nelikveoline kõrgendatava kliirensiga… pereauto(!?) või siis Cayenne E-Hybrid, 250 kW+ 100 kW supermaastur – võta kumb tahad; heas mõttes viltuse maailmapildiga astud sa neist autodest pärast esimest pikemat sõitu välja igal juhul.
Ei tundu ju kuigi loogiline, et Porsche ehitab valmis tõenäoliselt maailma ühe kaunima (pere)universaali ning tuunib popi luksmaasturi uut genet sedavõrd, et need on ühtaegu ülisportlikud, maastikuiharad ja … loodussäästlikud. 6 liitrit sajale kombineeritult, pärast kogu seda kolmepäevast virr-varri, päriselt räägite või!?
Loe Panamera Sport Turismo proovisõitu siit
Loe Porsche Cayenne’i proovisõitu siit
Mitme näoga Panamera 4 E-Hybrid
Umbes nelja sekundiga rebib Panamera hübriid sõitjad ja kopsaka koguse pagasit 100 km/h tunnikiiruseni, olemata sealjuures sportlikult jäik või lärmakas, sest õhkvedrustuse seaded varieeruvad pehmest ja kõrgest kuni ringrajale sobivani.
Tõenäoliselt leierdatud võrdlus, aga Panamera istub sõitja selga nagu hea rätsepaülikond: kehasse töödeldud istmed, rõõmsalt ruumi, ja palju vaikust, mis jätab sellesse maailma sinu ja – olenevalt, mida valid – kas V6 sügava mahlaka hääle või särtsumootori vaevukuuldava surina.
Panamera pistikhübriid on mitme näoga auto, mis maanteel pakub GT-likku mugavat ja muretut kulgemist, kurvilisel teel sõidab sportlikus režiimis nagu mööda rööpaid ja toodab seejuures fantastilist mootorihäält. Kui juht end unustab ja uljalt pedaale ning rooli käsutama juhtub, auto andestab. Mingi piirini.
Puhta särtsuga täislaetud akuga sõidavad nii Panamera kui Cayenne’i hübriidid umbes 40 km, ökolt sõites isegi rohkem. Sellest sõiduraadiusest piisab, et Kuressaares päevased vajalikud sutsud ära teha.
Tugevam pedaalivajutus maanteel päästab aga mistahes hetkel taas valla enam kui küllusliku jõuvaru bensiinimootorist, ning ökonoomsest elektriautost saab hetkega taas supersportauto, mille iste lajatab ootamatult kõvasti selga ja mis sobib ka Nürburgringil kõrgeid aegu püüdma. Juht ise võib samal ajal heas ülikonnas olla.
Panamera hübriidis on palju valikuid – piiritu sõidurõõm ühelt poolt ning koostöös särtsujõuga selle autoklassi kohta naeruväärne kütusekulu – 6l/100km kohta tuleb raskema jalaga juhil välja suurema ökotamiseta. Pelgalt elektri jõul võib näidikule manada aga numbri 0-0,3 l/100 km.
Suurim üllatus on aga selle pealtnäha madala maanteelaeva võime ronida üles kruusasest järsakust ilma põhja vastu pinnast kriipimata. Või sõita heinamaal. Või vanas taluhoovis. Supersportauto lambanahas, vabandust, heas ülikonnas.
Porsche Cayenne – kõik see, ja rohkemgi veel!
Porsche Cayenne E-Hybrid pakub kõike eelnimetatut, aga natuke tavalisemas kastmes. Boonusena kõrgem isteasend, avarustunne ning rohkem ruumi kaasreisijatele ja pagasile nagu maasturitel ikka.
Vajadusel jookseb sel sabas kaater või hobuveotreiler, või ka vagunmaja, kui selleks soov peaks olema. Kas Porsche omanik Cayenne’i kunagi maastikule viib, on iseküsimus ent siis peaks ta rääkima vaid iseenda eest – luksusauto võimete taha midagi kinni küll ei jää.
Nii ebaloogiline kui see ka ei tundu, mahuvad maastur, sportauto ja elektrimobiil Cayenne’i puhul samasse lausesse nagu Tipp, Täpp ja tädi Rutt. Kõike saab, ja just siis kui olud selleks sobivad või omanik soovib.
Ja ime küll, mitte alati ei tundu sel kõigel, mille Porsche on valmis ehitanud, olevat füüsikaseadustega pistmist. Eriti kui me võtame ette Saaremaa ralli kurvilised teed… ja Caymera!
Teele!
Saaremaa seiklusretke võib planeerida ühe-kahe või mitmepäevaseks, aga kaks päeva on just paras aeg, et alljärgnevast marsruudist maksimum võtta.
Saaremaa on kireva ajalooga Eesti suurim saar. Veidi rohkem kui 2600 ruutkilomeetril elab ligikaudu 30 000 inimest ning igal sammul leiab siin puutumatut loodust ja avaraid inimtühje maastikke.
Hoiatusmärki “Loomad teel” tuleb Saaremaal suhtuda tavalisest tõsisemalt – sõitu nautides peab iga hetk olema valmis kiirelt peatuma, sest Euroopa punahirve, põtru ja kitsi kohtab sagedasti
Saarele võib ringi peale teha ka ühe päevaga, ent sel juhul jääb 400 kilomeetri jooksul kogetu pealiskaudseks. Kahe päevaga jõuab aga Saaremaa loodusest ja vaatamisväärsustest saada parasjagu nii palju aimu, et hakata plaanima järgmist külaskäiku.
Praamiga saarele
Saaremaale jõudmiseks tuleb praamiga ületada Suur Väin. Suvel väljub praam paar korda tunnis, muul ajal veidi harvemini. Soovitav on pilet internetist ette osta, et vältida elavas järjekorras ootamist. Kuigi seegi on omaette põnev, võib ooteaeg ulatuda mitme tunnini.
Praam toob külalised Kuivastu sadamasse Muhu saarel. Muhu on teel Saaremaale vältimatu peatus ja samuti väärt pikemat avastamist. Muhu saar on Saaremaaga ühendatud Väikese Väina tammiga ent kui aega on rohkem, pole mõtet silla ületamisega kiirustada.
Üks võimalus on saabuda pärastlõunal Muhu saarele, lõõgastuda ja ööbida Pädaste mõisas, mis pakub luksuslikku öömaja ajaloolises mõisahoones ning erinevaid spaateenuseid.
Teekond ümber Saaremaa algab ja lõpeb samas kohas – Väikese väina tammil. Sealt viib saare suurimasse linna, Kuressaarde hea suur tee, kuid rohkem elamust pakub nn vana maantee, mis kulgeb külade vahel loogeldes paralleelselt uue teega.
Selle tee leidmiseks tuleb üsna pea pärast Saaremaale jõudmist keerata vasakule, teele number 132, Pöide suunas.
Vanad kirikud ja mõisad
Teed Kuressaarde palistavad väikesed külad, üks ilusam kui teine. Ajalooliselt on igas tähtsamas asulas olnud kirik, oma jälje tänasesse miljöösse on jätnud suurmaaomanike kunagised kodud – mõisad. Neid on Saaremaal säilinud umbes 140, osa neist varemetes ent paljud ka taastatud ja uue elu saanud.
Esimese peatuse teeme Pöide kiriku juures. Selle suursuguse sakraalhoone ajalugu algab 13. sajandil. Kiriku kõrgete võlvide all võid tunnetada kõige kaduvust ent saada ka rahulikku jahedat leevendust suvekuumale. Lisaks arhitektuurile teeb kiriku eriliseks ka pikselöögist tekkinud suur pragu kellatornis.
Pöidest mitte väga kaugel asub Tornimäe Neitsi Maria Kaitsmise õigeusu kirik. Veel kümmekond kilomeetrit edasi on Laimjala küla, mille keskmes 17. sajandi mõisakompleks ning samuti kirik keset küla.
Edasi Kuressaare poole liikudes on tee servas võimalik pildistada end karjamaadel söövate lehmade taustal, kuid loodus on selles piirkonnas Saaremaa kohta igavavõitu – võsane. Pärast Sakla küla tuleb olla valmis pöörama teele number 134, mis teeb kõrvalepõike Tõlluste mõisa juurde.
See 18. sajandist pärinev klassitsistliku stiiliga mõisahoone on erinäoline ja ümbritsetud ürdiaiaga. Mõis on eraomandis ja külastajatele avatud ei ole, kuid eriskummalist arhitektuuri on põnev vaadata, kui kord juba möödasõidul olla.
7 kilomeetrit edasi seisab Püha kirik, üks saare vanemaid ehitisi. Kindluskirik vaadatud, on aeg Kuressaare poole edasi liikuda.
Kindlus, jahisadam ja spaad
Kuressaares asub lõviosa saare söögikohtadest ja majutusasutustest. Kuressaare on Eesti ooperilinn siin igal suvel toimuvate Ooperipäevade tõttu ning aastaringne popp spaa-turistide sihtkoht.
Kui otsida mõnusat päevast söögikohta, on Jahisadama restoran üks kena valik. Jahisadamast avaneb vaade restaureeritud Kuressaare piiskopilinnusele, mille ajalugu ulatub tagasi 11. sajandisse ja kus on ka väärikas ajaloomuuseum.
Õhtusöögiks ja nautlemiseks ning luksuslikuks ööbimiseks on üks parimaid kohti Arensburgi butiikhotell – see on olnud juba aastaid spaaturistide vaieldamatuid lemmikkohti. Ja meie arvates on siin ka linna üks parimaid kohvi- ja veinivalikuid.
Sõrve säär sõidugurmaanidele
Saaremaa pealinnast viib teekond edasi mööda teed number 77 Sõrve säärele, saare lõunapoolseimasse tippu. Parema sõiduelamuse saamiseks tuleks keerata vasakule Mõntu sadama suunas, teele number 103.
Poolsaare tipus asuva tuletorni juurest jookseb merre peenike kivine maasäär, mida mööda on mõnus jalutada. Hea ilma korral paistab kätte Läti rannik. Kui tahta midagi ekstra romantilist, võib ronida tuletorni tippu ja nautida seal õhtupäikest.
Teekond Sõrve säärele on küll pikk, aga sõidugurmaanidele tõeliselt nauditav. Kümmekond kilomeetrit tee lõpust jookseb käänuliselt metsade vahel, siis jäävad puud väiksemaks, ja männid ning lehtpuud asenduvad kadakatega.
Tee on heas korras, selle asfaltkate koosneb jämedateralisest graniitkillustikust, mis tähendab suurepärast haarduvust. Teekonna viimane osa pakub kenasid maastiku- ja merevaateid ning on heaks sissejuhatuseks saare lääneosa iseloomulikule loodusele.
Tagasiteel Sääre tipust tuleks sihikule võtta Jämaja kirik. See kirik pole vaatamisväärsus omaette, aga on parim vahepunkt leidmaks õiget suunda Kaugatoma suunas.
Sealt jookseb tee number 103 mõned kilomeetrid metsade vahel ja jõuab lõpuks mereni. Piki mereranda tuleb jätkata sõitmist põhja suunas ning varsti asendubki asfalt kruusaga.
Pikad sirged, valgelt tolmav kruus ning ilusad avarad vaated merele ja kivisele rannale vahelduvad salakavalate kurvidega. Ettevaatust, lahtine kruus on libedam kui seda esmapilgul võiks arvata!
Peatumiseks ja mere vaatamiseks on siin ilusaid kohti rohkelt. Pärast Kaugatomat keerab tee number 108 vasakule ja jätkub mööda mereranda.
See teelõik on maailmas ainulaadne – ega’s ilmaasjata ei korraldata siin Saaremaa ralli kõige populaarsemaid rallikatseid. Käänuline ja kitsas kruusatee on napsanud mõnegi ralliässa võidulootuse.
Toomalõukal saab kruusast asfalt. Sealt tuleks keerata paremale, teele number 102, mis viib tagasi Sõrve poolsaarele ja Kuressaarde. Kui ilm lubab ja tuju on, siis pakuvad teele jäävate Järve ja Mändjala liivarannad võimaluse meres ujuda.
Kiviaiad ja metsik loodus
Teist sõidupäeva võiks alustada Kotlandilt, mis on oma nime saanud Gotlandi saare järgi. Mööda kruusateed Koki küla suunas sõites jääb teele maitsekalt taastatud Kotlandi mõisahoone ning hulgaliselt toimivaid talusid.
Edasi keerab tee vasakule Lümanda peale ning siit omakorda veel vasakule, teele number 102, kus tuleb suund võtta ajaloolisele Leedri külale.
Umbes poole tuhande aasta vanune Leedri eristub teistest Saaremaa küladest tiheda teedevõrgu ja korras kiviaedadega, mis on alates 2005. aastast muinsuskaitse all. Kõrged kiviaiad ja kitsad teed on miski, mida mujal maailmas sellisel kujul ei leidu.
Kitsukesed külavaheteed jõuavad välja teele nr 112, mis viib lääne suunas, Karalasse. Poolel teel Karalasse asub Pilguse mõis, mille juures on kena park, seal kasvab ka üks jämedamatest metsõunapuudest Eestis. Siia võib jääda ka majutuma.
Lääne-Saaremaa niidud, lagendikud ja karjamaad on iga taimesõbra paradiis. Huviline võib siit leida maailmas haruldasi käpalisi, mõne sellisegi, mis kasvab vaid sellel saarel. Eestis on loendatud kokku 38 orhideeliiki, neist koguni 36 võib kohata Saaremaa looduses.
Karala külla jõudes võib teha kõrvalepõike teelt number 112 ja jätkata sõitu väiksemale teele, suunaga merele. Kruusane tee lookleb kiviaedade vahel ja lõpeb Karala rannas. Siin asub mälestusrist, mis on püstitatud kõigile Läänemeres hukkunutele.
Kihelkonna poole kihutav noolsirge kruusatee on meenutus Saaremaa raudteevõrgustikust, mis ehitati Teise maailmasõja ajal ja järel militaarotstarbeks. Tee viib läbi Vilsandi rahvuspargist ja ristub lõpuks meile juba tuttava teega number 102.
Kui nälg näpistab, oleks nüüd mõistlik keerata korraks tagasi lõunasse, Lümanda söögimajja, mis pakub koduses stiilis tehtud traditsioonilisi Saaremaa toite. “Tuhlis ja nott” on kartulipuder koos jahukastmega, pannileib aga ajalooline küpsetis, mida tehakse nädala toidujääkidest.
Pärast kosutavat kõhutäit võtame suuna Undvale, kus avanevad vaated võimsale pankrannikule. Undva pank on neist kuulsaim, kuid meie soovitame uudistada ka Suuriku panka.
Tee Suurikule viib läbi hüljatud sõjaväelinnaku, mille varemed Saaremaale nii tüüpilise madala männimetsa varjus möödujat üllatavad. Teed on siin küll kehvad, aga seda harukordsemad on vaated.
Paarkümmend kilomeetrit sõidunaudingut
Saare põhjarannikult sõidame edasi ida suunas. Teele jääb kunagine Pidula rüütlimõis. 18. sajandist pärinev ühekorruseline kivihoone on Saaremaale iseloomulikult lihtsas barokkstiilis.
Kes tahab, teeb nüüd kõrvalepõike Karujärve äärde, et madalas ning soojas vees supelda. Ent võib ka otse edasi Mustjala suunas sõita.
Mustjalast leiab toimiva külakeskuse koos poekesega ja ka kiriku, ent sõidugurmaanile algab siit teekonna järjekordne nautlemisosa.
Mitukümmend kilomeetrit karedat asfalti lookleb edasi Leisi suunas. Metsavahel kurvitades avaneb mõnusaid merevaateid ning iga hetk peab olema valmis loomadele teed andma. Liiklus on hõre, see kõik vaid kasvatab hasarti.
Ühe peatuse võiks teha Metsküla Issanda Templisseviimise kiriku juures. See on ehitatud 1909. aastal ning on Saaremaale tüüpiline õigeusu kirik – 19. sajandi keskpaigas vahetasid saarlased massiliselt usku, lootuses saada keisrilt tasuta maad ja pärisorjusest vabaks ning kirikuid kerkis veel XX sajandilgi.
Moodsas võtmes kultuuri
Leisist põhja poole jääb Triigi sadam, kus asub Triigi Filharmoonia – modernse arhitektuuriga kontserdipaik, millest on saanud üks saare turismi tõmbenumbreid.
Triigi sadamas seisab ränduri ees valik – kas minna praamiga edasi Hiiumaale, Eesti suuruselt teisele saarele, või jätkata teekonda mööda põhjarannikut, et jõuda Orissaarde ja tõmmata Saaremaa ringsõidu otsad kokku.
Orissaare on põnev koht – väike linnake on segu nõukogudeaegsest arhitektuurist ja kaasajast ning pakub nostalgilist vaadet paari aastakümne taha. Linna külje all olev Illiku laid on muutunud populaarseks festivalikohaks. Õhkkond on hipilik, siit leiab suvel toredaid pop-up söögikohti ning nutikaid taaskasutusideid.
Nii palju on veel avastada!
Üks-kaks päeva Saaremaal annavad vaid natuke aimu Eesti suurima saare aardekambrist. Seekord ei jäänud me pikemalt peatuma Vilsandi rahvusparki ega Viidumäele, ka jäid lähemalt uudistamata Teise maailmasõja ajast jäänud jäljed nagu Kogula lennuväli, kust nõukogude sõjalennukid startisid pommitama Berliini.
Saarlased on loomu poolest sitked ja sõbralikud ning hoiavad au sees ehedat, maalähedast elu. Samal ajal talude taastamisega korrastatakse hooga mõisaid, ja Kuressaare vanalinna. On enam kui kindel, et järgmisel korral saarele tulles on siin taas paljud asjad muutunud.
Alumised 12 fotot: Ylle ja Uku Tampere
