Avamerepurjetamise MM-i korraldajad näitasid ajakirjanikele avamerejahtide võistluspurjetamist. Meie mees Margus Värton läks ja vaatas ja tundis seda kohe eriti lähedalt.
Seda lugu siin on põhjust alustada nagu anonüümsete alkohoolikute koosolekut – “Tere, mina olen Margus Värton ja ma olen purjetaja”. See tõdemus võib vabalt kõlada kui sõltuvuse enesele ja teistele tunnistamine ning eks ta seda olegi.
See võib selgitada, miks just siis, kui oled hobiajakirjaniku karjäärile enese arvates kriipsu alla tõmmanud, saabub postkasti kutse kuhugi, kuhu kohe täitsa meelsasti tahaks minna. Lähedki. Ja sedagi võib juhtuda, et siis hakkab juhtuma asju, mida tahaks teistegagi jagada.
Tallinnas hakkab sel suvel toimuma üks pööraselt suur purjetamisvõistlus – ORC avamerepurjetamise MM. ORC on lühend sõnadest Offshore Racing Congress ja see on organisatsioon, mis haldab avamerejahtide võistlusväärtuse arvutamise reegleid.
Pikk ja keeruline lugu, ma tean, ja detailidesse minna siin praegu ei jaksa, kuid purjeka võistlusväärtus on üks kaalu, mõõdulindi ja keerulise valemi abil rehkendatud number, mille abil saab erinevad purjekad panna omavahel võidu sõitma sedasi, et suurem ja kiirem purjekas alati ei võidagi.
ORC korraldab ka nende valemite järgi hinnatud jahtide meistrivõistlusi – neid ametlikke, rahvusvahelise alaliidu poolt heaks kiidetuid. Novot – ja siis need maailmameistrivõistlused toimuvadki Tallinnas, juba augustis. 130 jahti, 1200 purjetajat, 14 riiki – midagi nii vägevat pole siin kandis varem toimunud.
Paneme asjad perspektiivi – olümpiaregatil 41 aastat tagasi osales 156 purjetajat, suurimal Muhu Väina regatil on olnud umbes 850 osalejat. 1200 valdavalt välismaise osavõtjaga läheb ORC MM paukselt suurimate siinkandis peetud rahvusvaheliste spordivõistluste hulka. Vägev värk, mis siin rääkida. Suusatajad ja maratoonarid ja kolmiksportlased, hoidke alt – purjetajad tulevad!
Seda kõike me tegelikult teadsime. Mida me aga ei teadnud, oli tõsiasi, et selleaastase MM-i nimisponsoriks on Alexela. Seda tõdemust kõnede ja kohvi saatel meile edastatigi. Valdavalt kütuseäriga tuntust kogunud Alexela on purjetamisele õlga alla pannud varemgi – küll Muhu Väina regati toetajana, küll mõne purjetaja või meeskonna abistajana, küll mootorpurjelaeva Admiral Bellingshauseni reiside tugitalana.
Öeldagu pealegi, et kapitalil pole rahvust – kapitali omanikul see-eest on, ja hobid on ka. Mul pole mitte mingit põhjust siinkohal pressiteadet ümber tippida ega sõnavõtte ümber jutustada – huviline leiab need lihtsalt ise. Palju olulisem kui lihvitud meediasõnum on arusaam, et avamerepurjetamine ongi äge, päriselt, ja et Alexela toetab seda. Tore. Point taken.
Ega ma seda võidu purjetamise äge olemise asja väga ei uskunud, kogu purjesõltuvusest hoolimata – senini on purjekaga võidu sõitmine minu jaoks olnud umbes samas klassis näiteks muruniidukite võidukihutamisega. Seda saab teha ja lõbus võib olla ja puha, aga… miks peaks? Kiireks liikumiseks on palju vingemaid viise – tsiklid näiteks. Või siis autod, kui just peab. Purjekas – see on ilus ilm, hea seltskond ja rohkelt aega. Nii olen senini arvanud – tõsijutt.
Et ajakirjanikud sellest purjetamise ägedusest aru saaksid, otsustasid MM-i korraldajad žurnalistid võistupurjetamist lähemalt kaema viia. Olgem ausad – päris võistlusi veel ei toimu, kuid trenni tehakse ometigi. Kolmapäev ju, ja kolmapäeva õhtuti on võistluspurjetaja menüüs ikka kolmapäevaregatt, olgu või trenni kujul.
Et trennist ka abi oleks, on see üsna täitsa päris võistluse moodi – stardiliin, lipud, signaalid, poid ja kogu muu juurdekuuluv atribuutika, ainult et kohti ja punkte ei jagata. Mitukümmend alust, hulk kauneid värvilisi purjeid – oli, mida Admiral Bellingshauseni pardalt vaadata ja klõpsida. Vist – sest mina Admiral Bellingshauseni peale ei mahtunud. Uskumatu – isegi nii suur alus pole kummist.
See-eest mahtusin ma mujale – nimelt jahi Forte pardale. Forte pole aga mitte lihtsalt üks purjekas, vaid üks edukamaid Eesti avamerejahte läbi aegade – suisa ilmameister ORC klassis B, aastal 2014. Sellele pundile ei ole minusugusel hobiseilajal mingit lisandväärtust pakkuda – kui reelingus kõlkuvaks vasturaskuseks olemine välja arvata. Selles olen ma muidugi suhteliselt mõjus – tubli tükk meest ikkagi.
Et maailmameistrid oma asja teha saaks, on purjetamist kui sporti seni mõttetuseks pidanud ballastajakirjanikul tark end jalust eemale hoida ja jälgida, kuidas mäng käib. Stardisiblimise järel vastutuulekursile asudes sai selgeks, et seitsme aasta tagustel tšempionitel on vunki sees veel küllaga – mõne erandiga vajusid kaasvõistlejad kiiresti tahapoole.
Iseenesest pole see mingi ime – Forte võistlusväärtus on konkurentidest kõrgem ning kujuteldava võistluse võitmiseks tulebki teistel pikalt eest ära sõita. Mis aga kõige toredam – kogu selle võidusõidu moodi treeningu juures puudus igasugune paanika ja tühi tormlemine. Kiiresti purjetamise võti on efektiivsuses ja paadi tundmises, mitte rabelemises – ja see mõttelaad meeldib mulle küll.
Paar pöördemärki, mõned uhked allatuuleotsad spinnakeri all ja kokku ehk poolteist tundi hiljem andsid tulemuseks selle, et kui karikaid ja punkte ikka jagatud oleks, oleks Fortel tulnud see kõige kirkam vastu võtta. Näed siis – ballastmees väga ei seganudki!
Karikast olulisem on aga teadmine, et purjekas – see võib vabalt olla ka hea seltskond ja hea võidusõit. Selle teadasaamise eest on põhjust olla Forte meeskonnale tänulik. Kui Alexela ORC avamerepurjetamise MM toob Tallinna kokku 130 sellist head seltskonda ja palju head võidupurjetamist, siis ootab meid ees üks ilus august.
Alexela ORC maailmameistrivõistlused toimuvad 6.-14. augustini Tallinnas. MMi korraldajad on Kalevi Jahtklubi, Pärnu Jahtklubi, Tallinna Jahtklubi, Eesti Jahtklubide Liit ja Tallinna Olümpiapurjespordikeskus.
Fotod: Alexela ORC MM 2021, Gerli Tooming, Berit Hainoja, Margus Värton
