Kas mäletate hiljuti juhtunud lugu, kus üks proua kirjutas Twitteris, kui osavalt ta Eesti maksusüsteemi lollitas, ja talle vastas endine president Toomas Hendrik Ilves?
Naljakas ja väga paljastav lugu sellest, kui lihtne on Eestis erinevatel tasanditel suhelda. Minu tuttavate hulgas on suur hulk poliitikuid, näitlejaid, ettevõtjaid, arste, kirjanikke ja palju teisi. Aga on keegi, keda ma oma kontaktide nimekirjast ei leidnud – preester. Kahju, sest sel nädalal oleks mul teda kindlasti vaja olnud. Ma arvan, et ma pole kaugeltki ainuke, kes preestrit ei tunne, ja seetõttu võiks ta olla Abarth 595 standardvarustuses, mis mul sel nädalal proovida oli. Lubage, ma selgitan.
Ma tavaliselt ei patusta tee peal. Jah, mul on paar parkimistrahvi olnud, kunagi olid ka mõned kiiruse ületamise eest, aga üldiselt pean ennast seadusekuulekaks autojuhiks. Veelgi enam, pärast Porscheringil Toyota GT86-ga sõitmist mõistsin, kui rumalad ja ohtlikud näevad välja inimeste katsed linnas agressiivselt sõita. Aga kui istusin laupäeval Abarth 595-s, siis pühapäeval vajasin kannatlikku preestrit, kes seda ülestunnistust kuulaks.
“Andke mulle andeks, padre, ma olen pattu teinud. Unustasin suunatulesid kasutada, kuna nende eest vastutav hoob on väga tundetu, mistõttu kiirel rajavahetusel need sageli ei tööta. Ma ei sõitnud kordagi rahulikult foori alt minema. Kas te naerate? Nautisin iga allavahetust! Ja ilmselt võiksin liiklusummikus autojuhid väga närvi ajada, sest tänu sellele, et Abarth on mänguauto pikkune, võisin ma peaaegu ilma peegleid kasutamata rada vahetada. Ja auto sain parkida ka poolele parkimiskohale, mis ajas kõik linnamaasturite juhid marru. Kas te ikka kuulate, püha isa? Kas teate, kuidas see väljalaskesüsteem tunnelis kõlab?”
Mis see siis on – Abarth 595? Tõenäoliselt teate Fiat 500 olemasolust – ülikompaktne luukpära, mille rendite, kui lähete puhkusele Itaaliasse, Kreekasse või… ma ei tea, Islandile. Neid on igal pool – mõnda aega pakkus isegi CityBee neid autojagamiseks. Mul oli ka üks – šikk punane Fiat 500 Sport 1,4 mootoriga ja “uskumatu” saja hobusega kapoti all. Väga võluv auto, millega me naisega isegi Nordkapi neemele sõitsime. Abarthi spetsialistid otsustasid kunagi, et just sellest autost peaks saama rajaauto, mis sobib suurepäraselt ka linnas sõitmiseks.
Abarthis on lihtne vigu leida – näiteks halva kvaliteediga plastik sõitjateruumis, vähe varustust (pole isegi tahavaatekaamerat ega istmesoojendust) või kesine juhimugavus pikkadel sõitudel. Kuid need ei olegi põhilised asjad, miks te selle turbomootoriga linnumaja eest 25 000 eurot maksate. Abarth on hea võimsuse ja juhitavuse täiuslik tasakaal. See on ainult nii hea, kui hea on teie sõiduoskus.
Ta lendab pingutuseta sinna, kus pean oma Alfa Romeo 159-ga hoogu maha võtma. Jah, see pole kõige kiirem – Competizione enim laetud versiooni puhul vältab 0-100 km/h 6,7 sekundit, millele teeb foorisprindis silmad ette isegi eelmisel nädalal testitud Jeep Wrangler. Kuid ta ei lakka tekitamast kurja sportauto tunnet, temaga sõitmisest saab siira naeratuse näole. Kes ütles, et mootori võimsus on sportauto puhul kõige tähtsam?
Selle auto valiku kriteeriumiks ei saa kindlasti pagasiruumi maht ega kütusekulu. Sportauto kohta on see ökonoomne – linnas umbes 8 liitrit, kuid Priuse juhi jaoks tundub see ülemäära põhjendamatu. Nagu ka Sport-nupp, mis muudab üsna diskreetse luukpära tõeliseks taskuraketiks. Muide, kui ostsite Abarthi ja lülitasite vähemalt korra Sport-režiimi välja või ei sõitnud sellega rajal, kulutasite oma raha asjata.
Tegelik põhjus Abarth 595 ostmiseks on tõeline, ohjeldamatu armastus autojuhtimise vastu. Armastus autode vastu, alustades selle kõigi tehniliste omaduste uurimisest, lõpetades iga sellega veedetud minuti nautimisega. Ma ei taha oma aega raisata Abarth 595 laheduse kirjeldamisele. Arvan, et kui tead, mis on sõidunauding, siis oled seda juba märganud, võib-olla proovinud või isegi ostnud.
Ja ilmselt teate, et see on mööduva ajastu sümbol – Euroopas keelatakse juba 12 aasta pärast kõigi uute sisepõlemismootoriga autode müümine ja neid tuleb asendama elektriauto, mille kõlaritest kuulate sünteetilist V8 häält.
Ja teate – mul on siiralt kahju, kui näen elektrisõidukitele aplausi. Jah, nad on keskkonnasõbralikumad, jah, nad päästavad jääkarusid ja lasevad pandadel sigida ning kiirendavad vilkalt… Ja ikkagi ei taha ma loobuda sellest tundest, kui saan sellises autos nagu Abarth gaasipedaali vajutada ja käiku vahetades mõelda, et seekord see ei murdnudki mu selgroogu. Ma tahan kuulda mootori häält mitte kõlaritest, vaid väljalaskesüsteemist.
Abarth 595 jaoks pole preestrit vaja teie pattude lunastamiseks, kuna püüdsite foori tagant ära sõita, aga suretasite mootori välja. Ei, siin on preestrit vaja palvetamiseks. Tõepoolest, autoparadiisis, kuhu lähevad kõik kuuma bensiinisüdamega ja südantsulatavad sportautod, peab Abarth 595 jaoks olema eriline koht.
Seniks, bensiiniajastu lõpus saab veel ühe neist osta – hinnad algavad 21 tuhandest eurost, aga soovin edu selle leidmisel. Nagu kõik parimad asjad siin maailmas, on ka Abarth 595 ainulaadne ja sellel pole analooge ning seetõttu võib selle hind ületada 30 tuhat eurot. Ja me pole isegi Abarth 695 Bipostost rääkima hakanud…
Kui soovite minu nõuannet – pöörake tähelepanu Sabelti sisemusega käsikastiga Competizione versioonile. Uskuge mind, Abarthi ostmine on veel kaua üks lemmikumaid vanavanemalt lapselastele räägitavaid lugusid. Võib-olla on see artikli halvim “objektiivne” ajakirjanduslik järeldus, kuid millisest objektiivsusest saame rääkida, kui tegemist on ohustatud liigi ühe eredama esindajaga? Minu armastus Abarth 595 vastu on lõputu ja ma soovitan teil siiralt seda proovida.
Fotod: Vladimir Niinimäki
