Videomeister Sten Ottep käis Lätis, Biķernieki ringrajal “bemmi emmidega” kiiremaid ringe tegemas. Kui ta peaks kõigi proovitud BMW-de seast valima ühe ja ainsa, oleks see… M2. Kaamerakola sellesse küll ei pakiks, aga ratsionaalsusel polegi ju sõiduelamuse kõrval kohta.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis seekord polnud mul ei Veli ega ka kedagi teist, kes Biķernieki rajal kaamera ette astuks. Olin täiesti üksi mitmes rollis ja polnud päris kindel, mis saama hakkab.
Sisseelamiseks ja plaani väljamõtlemiseks oli õnneks natuke aega: alustasime bussiteekonda Lätti üheskoos kolleegidega juba varahommikul.
Olen varasemalt rajal käinud vaid ühe korra. Aasta tagasi, Audrus, kah “bemmi emmidega”. Biķernieki rajast olin näinud vaid videosid.
Kohale jõudes paistis kõik sootuks teistsugune kui filmis. Osa BMW-sid oli juba rajal, aga rohkem veel oli neid meie jaoks üles rivistatud. Ettevalmistus oli detailideni läbi mõeldud: isegi kohvi pakuti M-Town topsidest.
Instruktoriga suusad risti
Audru on Biķernieki kõrval poisike, aga sel on ka eeliseid. Näiteks on auto24ringil palju parem asfalt, lätis on rinka aega, elu ja sõite näinud. Mulle isiklikult see isegi meeldib.
Biķernieki on kurviline, rada lookleb tõusude ja langustega pikalt metsavahel. Kiirused lähevad suureks ning tuju heaks: iga kurviga kasvad autoga rohkem kokku.
Eriti tore oli M2-ga, kurvid olid lõbusad, tundus, et sõiduk sööb hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks Biķernieki gurmeed.
Kiirused kasvasid, instruktor mu kõrval sai korra isegi pahaseks, et ma enne kurvi kiirust aegsasti ja rohkem maha ei pidurdanud.
Eks ma saan temast aru: istub mingi tüüp, keda sa ei tunne, ja vajutab gaasi. Kas sõita oskab, kust sa tead… Õnneks oli see vaid korra alguses ja edasi saime hästi läbi ning ülejäänud ringid kulgesid mõnusalt.
Instruktoriks oli mees, kes tegi kunagi esimesena backflipi krossikaga Lätis ning ta enda autode hulgas oli ka väga kihvte masinaid jutu järgi.
Vaid nelja jõudsin proovida
Sõita sain lõpuks nelja autoga, oleks ka rohkemaid saanud proovida, aga lihtsalt polnud aega nii palju antud: õhtuks pidime olema tagasi Tallinnas.
Sõitsin alustuseks ühe BMW 320d sedaaniga, sellega siis raja kõrval lihtsalt ajaviiteks. Ega ma eriline diisli fänn ka pole, aga kui see välja jätta, oli uus kolmene väga mõnus ja mustas kuues ka üpris kurja olemisega.
Järgmiseks sain kiiremad tiirud teha Z4-ga aja peale. Sellega olen varasemalt proovisõitu teinud ja tavaolude emotsiooni kätte saanud.
Kõigepealt siis kiire vigurrada ja järgmisena vastavalt fooritulele põige kas paremale või vasakule, kusjuures see, kuhu minna, selgub viimasel hetkel. Tundusin endale jube aeglane, aga tegelikult läks päris hästi: sain meie pundist teise aja!
Edasi tuli esimesed kaks tiiru õige raja peal M5-ga. Kui mõelda sellele, et viienda seeria BMW on nelja uksega sedaan, siis astub see edasi küll nagu loom. Käitub kurvis ka üpriski hästi, kui võtta arvesse, et ta kõige kergem ja pisem pole.
Muidugi järgmise auto juhitavusele jääb Z4 ikkagi alla: viimasena sai sõita M2-ga. Mulle natuke tuttavam auto eelmisest aastast.
M2 on väga muhe trackday auto, millega tahaksin iga päev sõita. Käitub väga hästi ja näeb hea välja ka, mida sa veel uuelt autolt tahad? Noh ilusat häält aga see on sel ka täitsa olemas.
Ja kui ma peaksin valima…
Millise ma endale võtaksin? Keeruline küsimus, peaks olema ratsionaalne, et mu filmimise asjad mahuksid ka autosse, aga et ratsionaalsus pole mu tugevaim külg, valiksin ikkagi M2.
Kaanepilt ja galerii: Sten Ottep/Fifty Visual
