Indrek Jakobson tegi proovisõitu neljanda generatsiooni BMW X3-ga. 20 aastat algusest ning kolm ja pool müüdud autot hiljem ei küsi enam keegi, kas X3 on oma brändi väärikas esindaja või mitte. Loo autor viskab aga õhku küsimuse, kas see ongi kõige mitte-bmw-likum BMW?
BMW-d jagunevad suures plaanis kaheks: need, millest unistatakse ja need, mida ostetakse. Loomulikult võivad mõned inimesed endale mõlemat lubada, kuid tavakodanik reeglina mitte. X3 kuulub kindlalt nende teiste hulka.
Kui Saksa noobelmark teatas 20 aastat tagasi, et plaanib luua kolmanda seeria baasil krossoveri, ulatusid reaktsioonid pilkavaist kaastundlikeni. Sest kui võtta üks väga hästi sõitev auto, muuta see raskemaks, kallimaks ning tõsta oluliselt selle raskuskeset, siis kõlab see idee nagu Darwini auhinna nominent.
Aga kaks kümnendit läks mööda, kolm ja pool miljonit autot kaubaks ning otse vastupidi, see teenis firmale väga korralikult kasumit. Keegi ei küsi praegu, kas X3 on ikka õige BMW või mitte? Käes on juba neljas mudelipõlvkond!
Oluline märkus: BMW tegelikult ei taha, et sa nimetad seda maasturiks (inglise keeles SUV), kuigi kõik niikuinii teevad seda. BMW leiab, et see on sinu jaoks hoopis aktiivsussõiduk (SAV ehk sports aktivity vehicle).
Ma olen suur! Nii suur!
Et autod iga põlvkonnaga kasvavad, pole uudis. Nii on ka neljanda põlvkonna BMW X3 lausa 34 cm eelkäijast pikem, olles veninud 4,75 – meetriseks.
Seda on rohkem, kui näiteks Volvo XC60-l ning BMW ei jäta korduvalt igal pool rõhutamata, et uus “iks-kolm” on pikem, kui esimese põlvkonna X5.
Krossover on muutunud 29 mm võrra laiemaks ning 25 mm madalamaks, kuid ei näe seejuures välja kuigi voolujooneline. Otse vastupidi, iga joon kerel rõhutab, et ma olen suur, veelgi suurem, kui sa arvad. Ja otse loomulikult on alles neerukujulised iluvõred – küll väikesevõitu, kuid õnneks valgustatud (kahjuks lisavarustuses).
Loomulikult pole seelaadne kujundus meelepärane kõigile. Tootja on ilmselt võtnud “armastan või vihkan” suuna, kuid sellegipoolest näeb linnamaastur hea välja nii küljelt vaadates oma pika kapoti ja lühikese tagaosaga, kui ka tagant, kus disainerid on ebavajalikud jooned kõrvaldanud, eelistades puhast stiili. Chris Bangle ajad on möödas.
Uus disain tähendab ka paranenud aerodünaamikat, mis omakorda tähendab kaht väga head asja. Esiteks on tuulemüra minimaalne, seda on võimalik kuulda vaid väga suviste kiiruste juures. Rahulikult sõites on heliisolatsioon suurepärane, auto on noobelmargile kohaselt vaikne.
Teine hea asi on vähenenud kütusekulu. Proovisõiduautoks olnud baasversioon 2.0 xDrive arendab 140 kW, kuid tuli peamiselt maanteel toime 6,5 liitriga “sajale”. Tõele au andes oli tegu ka väga eba-BMW-liku sõidustiiliga, aga tulemust see ei muuda.
Seest digitaalne, mõne koha pealt liigagi
Paraku on säilinud eelkäija 2865 mm teljevahe ning see tähendab, et sisemuses ruumi on, ent laiutada ei saa. Kui keskmist kasvu eesti mees end esiistmel paika seab, pole tema taga rohkem ruumi, kui uues Volkswagen T-Roc-s. Seda ei ole vähe, kuid välismõõtude järgi oodanuks tunduvalt suuremat sisemust.
Pakiruumi 570-liitrist mahtu võib pidada täiesti piisavaks, ehkki mõni konkurent suudab rohkem. Samas tuleb arvestada, et kui valid pistikhübriidi, siis kaotad tänu suurele veoakule 110 liitrit ning alles jääb 460 l. Aga ka sellega saab kenasti hakkama.
Rooli taha istudes tabas aga kõiki testijaid ehmatus. Kuhu ma sattunud olen? Tundub, et säti kuidas tahad ent rooli paika ei saa (tegelikult saab küll, lihtsalt läheb aega).
Mis aga alguses kõige rohkem häirib, on istmete külgtugi. Seda on ilmselgelt rohkem, kui üks kõrge ja kurvides kõvasti kalduva linnamaasturi, vabandust, SAV juht vajab, õnneks harjub sellega paari päevaga ära.
Olulisi kohti katab kunstnahk või pehme plastik, kuid viimasega on noobelmargile kohatult palju kokku hoitud. Soovi korral võid tellida endale ka loomsest nahast sisustuse, aga see maksab ja mitte vähe. Lisaks kuuluvad üllatuste hulka võltsõmblused ja plastmassist ukselingid, mis isegi ei püüa alumiiniumi imiteerida ja mille trapetsikujuline kinnitus kipub ukse avamisel kriuksuma. Tere tulemast tänapäeva!
Ja kallis BMW, kui sa jõudsid juba nii palju teha, et tegid helitugevuse nupuks rulliku, mitte puuteekraani, siis oleks selle võinud panna traditsioonilisse kohta ehk keskekraani alla. Olnuks mugavam käsitleda ja selle kõrval oleval klaverilakiga kaetud keskkonsoolil vähem sõrmejälgi.
Armatuurlaua riidega katmine tundub olevat uus mood, aga X3 puhul on seal mingi väga huvitava tekstuuriga materjal, mis meenutab matkaseljakoti tagakülge. Kuidas seda tulevikus puhastada õnnestub, proovisõidu käigus ei selgunud, kuid kindlasti saab tegu olema põneva ja väljakutseid täis protseduuriga.
Kurikuulus meeleoluvalgustus ehk peenemas keeles interaktsiooniriba, mis ilmus esmakordselt uues seitsmendas seerias, on jõudnud nüüd ka X3 sisemusse. See armatuurlauda ja uksi ümbritsev paks helendav riba suudab värvi muuta, et hoiatada juhti ohtude eest, aidata navigeerimisel jne.
Tegu on kahtlemata praktilise lahendusega, aga ületas vähemalt paljude testijate jaoks hea maitse piiri. Vajadus selle järele on niikuinii küsitav, aga kuna kõik tootjad topivad sisemusse värvilisi ribasid, siis ilmselt otsustas BMW, et kui juba, siis juba ja keeras vindi üle. Ostes küsi esimese asjana automüüjalt, kuidas seda saab maha keerata!
Harman/Kardon muusikamängijale midagi ette heita ei sobiks. Maailmas on küll paremaid muusikasüsteeme, kuid igapäevaseks kasutamiseks keskmisele inimesele on siin kvaliteeti selle raha eest rohkem kui küll.
Kokkuvõtteks
Kui BMW X1 tekitas peamiselt küsimusi, millega on päriselt tegu ja kas seda autot üldse maailmal vaja on, siis X3 puhul need jäävad ära. Siin on BMW selgelt otsustanud, et ta on noobelmark ja toodab vastavaid autosid. Need on vaiksed, mugavad, nelikveolised ning samas torkavad kõigile silma: siit ma tulen!
Muidugi ei ole kõik need uued mänguasjad tasuta. Uutele heitmenormidele vastavad keerukad mootorid ja nelikvedu tõstavad lati veelgi kõrgemale. Baasmudeli X3 20i xDrive hinnad algavad ligi 50 tuhande juurest, pistikhübriid on kuus tuhat kallim ning kolmeliitrise X3 M50 xDrive omad stardivad juba 76 tuhandest kõrgemalt.
Ainus lohutus on see, et inflatsioon pole BMW puhul olnud nagu Tallinna restoranides, siin õnneks ei saa suurema raha eest kehvemat kvaliteeti. Vastupidi, uus X3 pole eelkäijast mitte ainult suurem, vaid ka parem. Seega kolm ja pool miljonit müüdud autot saavad ilmselt tublisti lisa. Ja võimalik, et see on siiski kõige mitte-bmw-likum BMW.
Meeldis:
Vaikus sõitjateruumis
Nelikvedu standardvarustuses
Mõistlik kütusekulu
Valgustatud “neerud”
Piisav jõudlus juba baastaseme mootoriga
Ei meeldinud:
Esiistmete kuju
Odav plastik ustes
Klaverilakk keskkonsoolil
Sees võiks olla rohkem ruumi
PS: BMW X3-l on suunatule kang baasvarustuses, seda eraldi lisana tellima ei pea.
VIDEO. BMW X3 M40i – M divisjoni nõiakatla keedus, mis teeb juhist selgeltnägija