Kui mitu korda oma elus oleme öelnud: “Mina küll kunagi ei…!” ja siis püüdnud sellest lubadusest kinni pidada?
Lapsena tundus see loomulik — mitte kunagi ei söö oliive, ei maga päeval ega jookse naaberhoovi (seal on kuri koer!).
Aja jooksul avastad aga, et oliivid polegi nii halvad, päeval magamine on kirjeldamatult mõnus ning naaberhoovist on saanud naaberkontinent, kus maailm on hoopis huvitavam. Seda nimetame täiskasvanuks saamiseks. Ometi väldime ka täiskasvanuna paljusid asju ja “mitte kunagi” liigub lihtsalt järgmisele tasemele.
Mina olin kindel, et elektriauto ei saa minu jaoks kunagi millekski tõsiseks. Sellega ei saa ju reisida, see on kallis ja kasutu. Ja veel enam — mida arvata Hiina autodest? Nad ju ainult kopeerivad teisi, mida nad autotööstusest üldse teavad?
Aga saabus aeg proovida. Ma võisin BYD-st lõputult mööda kõndida, kuid mõned faktid äratasid huvi: 2024. aastaks oli BYD tõusnud maailmas elektriautode müügi teisele kohale. Oma akutehnoloogia ja Euroopa inseneridest koosnev meeskond. Võiks ju pilgu peale visata?
Mulle sattus kätte nelikveoline versioon 350 kW võimsusega. 360-kraadised kaamerad, LED-tuled, korralik Dynaudio helisüsteem ja hiiglaslik panoraamkatus. Paberil väga atraktiivne komplekt.
Ja juba esimestel linnasõidukilomeetritel märkasin, et auto tõmbab tähelepanu — BYD ei ole veel jõudnud tänavapildis “ära kuluda” ehk tavaliseks muutuda. Ma saan aru, et disain on väga subjektiivne teema, aga mis on kindel — Seal ei näe välja nagu teised autod liikluses.
Üldiselt oli auto käitumine linnas etteaimatavalt meeldiv. Sport-režiimis tahab ta alati esimesena stardijoont ületada, ja sellise dünaamikaga pole see raske ülesanne. Mis mulle aga rõõmu tegi — need üle 500 hobujõu on väga kontrollitavad, mitte sellised, mis igas kurvis sind maha murda püüavad.
Võib-olla on asi harjumuses, aga auto tundus tõesti väga tasakaalukas. Mäletan, kuidas käitus SVR, kus sarnase võimsuse juures paiskus adrenaliin üles neli korda rohkem. Siin mõistad, kui palju on muutunud võimsuse ja kiiruse tajumine kiirete elektriautode ajastul.
Kokkuvõte on lihtne: Seal on suurepärane auto igapäevaseks kasutamiseks. Eurooplase jaoks täiesti uus nägu, mis suudab veel kaua värske tunduda.
Läbimõeldud inseneritöö paistab välja — 90 kraadi pöörlevast ekraanist, väga nutikast kliimaseadmest, mis suudab õhuvooge automaatselt eri suundadesse juhtida, ja paljudest väikestest detailidest, mis annavad märku, et selle auto tegid tõsised insenerid.
Jah, ta ei tee naljakaid paukuvaid helisid ega paku GPS-iga Marsile sõitmist, kuid jääb siiski väärikalt kokku pandud autoks (mingit lisamüra ma sõitjateruumis ei täheldanud).
Tulemuseks kogus Seal minu edetabelis 66 punkti — 5 rohkem kui Tesla Model Y, 6 rohkem kui Hyundai Ioniq 5, kuid 5 vähem kui elektriline BMW i5 M60.
Fotod: Vladimir Niinimäki