Ruumikas ja luksuslik pere- ja esindusauto
Üks, ehtameerikalik V8 jõuallikas
Kuuekohaline hinnalipik, mis Escalade ‘i sõpra ei heiduta
Kõigepealt üks mõttemäng. Ütlen “Ameerika”, mõtlen…? Väga suur, hiiglasuur, hoomamatult suur, eks. Pilvelõhkujad, hiidhamburgerid, üüratud autod; ja ameeriklased, kes introvertse eestlase jaoks kohe kindlasti on hoomamatult haudujuduu – muudkui vaimustuvad ja naeratavad kogu aeg… mhh.
Ime pole, hinnad on neil seal nii normaalsed ja kütus ei maksa üldse midagi! Ise ka oleks võib-olla parem inimene, kui saaks mööda kiirteed üüratu autoga kimada ja burksi süüa…
[dropcap]AJALUGU [/dropcap]Samas, mis oleks suurusehullustus väikese absurdita? Seitsmekümnendate energiakriis (tipud 1973, 1979) sundis Ühendriikide valitsust autode kütusekulule piire peale panema. Keegi ajas numbrid segamini (või siis oli lihtsalt omakasu peal väljas) ja kehtestas sõiduautodele oluliselt karmimad nõuded kui maasturitele ja kergveokitele.
Moodsalt väljendudes muudeti mõtteviisi paradigmat: ameeriklased hakkasid eelistama pick-up’e ja SUV-sid, muu maailm sörkis vaimustunult ameeriklaste sabas.
SUVide ehk enamasti nelikveoliste “mitte-maanteesõidukite” pöörane buum sai tõenäoliselt alguse 1984. aastal, mil liinilt veeres esimene XJ ehk Jeep Cherokee.
XXI sajandi teisel kümnendil moodustavad kõikjalsõitjad iga enesest lugupidava autotootja mudelirivist olulise osa. Kuidas ka jaapanlased, sakslased jt. ei pingutaks, ehe maastur on ja jääb päritolult ameeriklaseks.
Cadillac Escalade on üks esimesi luksusmaastureid. Ehkki enne teda tegi seksodroomi ja šampanjakapiga ratastel maja triki ära Fordi Lincoln Navigator, on alates 1999. aastast, mil esimene põlvkond Escalade’ rattad alla sai, luksusmaasturi troon võetud. Tagasi mõttemängu juurde: mõtlen luksusmaastur, ütlen Cadlillac Escalade.
[dropcap]LUGU [/dropcap]7. oktoobril, 2013 aastal esitleti new Yorgis suurejooneliselt Escalade’i neljandat põlvkonda. Jätame vahele aasta 2014 ja kaks kolmandikku 2015. aastast, mil Escalade Ühendriikides ühe müüginumbri teise järel alistas; ja hüppame Eesti sügisesse.
Vaid poolteist aastat ootamist ja ennäe, ongi värske Escalade otsaga Eestis. Mitte üleliia innukas jõudmine, ütleks. Hea, et enne järgmist näosilumist mudelit meile ikka näha antakse. Sest proovisõit on üks asi, tellimine teine ja kättesaamine sootuks kolmas ja eraldiseisev lugu.
[dropcap]ALGUSE ASI[/dropcap] Igatahes, siin ma nüüd koos tütrega kõnnin, võtmepult peos, tehes uue Escalade’i ümber uudishimulikke ringe. Seitsmekohaline auto on suur. Suurem kui burksiputka, mis mu kodutee äärde jääb. Kõrgem ka. Sisse ronimine pole siiski probleem, sest autoust avades sõidab välja astmelaud.
Istmesse vajudes ei häiri suurus sugugi, tegelikult ka vajumine mitte – kui on ameerika, siis on enesestmõistetavalt tõstetud salongi kõige suurem ja mugavam tugitool, mis siia mahtus.
Kõik on nagu Cadillacis olema peab: infolustikeskus CUE vilgutab sõbralikult sinist, kui talle käega viibata, istmed, rool, peeglid surisevad nupuvajutusega paika. Tütreraas sätib end kohe teise ritta, sest seal lubatakse omaette ekraanilt filmi vaadata. Me oleme valmis testisõiduks.
[dropcap]KANG[/dropcap] Asetan käed roolile ja lükkan käigu sisse. See tähendab, ma asun käigukangi otsinguile. Teine minut läheb ja mulle jõuab kohale, et ameeriklasele kohaselt on käigukang rooli taga. See suur, et mitte öelda vägev vemb paremal ongi käigukang. Lahe. Tegelikult, kole… aga las olla. Mh. Mispidi seda liigutama peaks?
Vähem kui meeter on vahet eesseisva ATS kupeega. Ma ei hakka riskima. Esimest korda oma autokirjutaja ajaloos ei taha ma teha ühtegi liigutust, mis võiks kaasa tuua trahvi ja disklahvi. Tütar on vahepeal tagant eesistmele kõndinud (just, kõndinud!) ja soovitab küsida müüjalt.
Kutsun müüja. Müüja (mees) ütleb, et ega ta ka täpselt ei tea, aga proovime. Proovi muidugi, mina ei vastuta – löön käpad rõõmsalt püsti. Muheda olemisega papi laseb mul mootori käivitada, pidurit pressida ja tõmbab siis raginal vemba ette ja allapoole. Olemas! Edasi saan ma ise.
… abikaasa istub rooli ja rebib käigukangi täie rahuga sinna, kus see olema peab. Ilma mingi kõhkluseta. Kumb meist see petroolitutike muidu oligi? Ülemõtemine on selgelt alahinnatud kunstiliik. Mõtle vähem, murra julgelt. Siis tuleb ka edasiminek.
[dropcap]GABARIIT [/dropcap]Kolleegid on mind hoiatanud, et Escalade’iga liiklusse sööstes on tunne nagu sõidaks majaga: rohkem kui 2 meetrit laiust ja ligi 2 meetrit kõrgust, pikkus, sõltuvalt versioonist 5,18 või 5,7- meetrit. Noh, ma ei tea… ma olen majainimene, sestap mind gabariidid ei morjenda.
5,18 m on umbes sama pikk kui garderoob. On olnud märksa väiksemaid sõidukeid, mille puhul mõõdutaju kaob. Escalade’iga sõita on täitsa okei – väljavaade on kõrge ja istumine mugav, pöörderaadius hea ja manööverdamisvõime vinks-vonks. Ei oska millegi kallal õiendada.
[dropcap]INFOLUSTIVÄLI [/dropcap]Midagi pole teha, esimesena saab oma sahmaka professionaalset irisemist Escalade’i infolustiväli. Seda on palju ja see jaguneb kahe istmerea ja lae vahele.
Juhi käeulatusse jääb CUE, mis reageerib viipele, puudutamisele ja silitamisele, näeb välja elegantne ja pakub enam-vähem kõike, mis eluks vajalik. Näidikud armatuuris on digitaalsed.
Kogu see osa infolustist on sümpaatne. Need nupud, millega CUE on ümbritsetud, tekitavad esialgu paraja segaduse. Need tuleb lihtsalt selgeks õppida! See-eest navi on väga värviline ja väga hea. Nii, et – elame veel!
Esiistmete vahelisel laekal on nutifoni laadimisalus, aga mul pole sellega midagi peale hakata. Mul on aiföön. Ameeriklased teadaolevalt on vinged androidikasutajad, onju… #absurd.
Õnneks, paaritada saab igasugust telefoni ja see on mõistlik mõte, kui tahta maailmaga suulises ühenduses olla.
Ei räägi roolis paaritamata telefoniga, ei roni näoraamatusse, ei loe uudiseid. Telefon käib vahelaekasse ja seda sealt sõidu ajal välja ei võta. Uhh.
Helipilt on Escalade’is nutmaajavalt suurepärane. Audiosüsteem on võimeline summutama välismüra, reguleerima heli tugevust vastavalt auto kiirusele ja tegema mitmeid muid trikke.
Mina, kes ma meelsasti kuulan jazzi ja klassikat, tahaksin Bose® Centerpoint® Surround Sound System’i siit endaga igaveseks kaasa viia. Või siis kolida autosse elama. Las see jääda praegu.
Esiistmete seljatugedesse on uputatud DVD-mängijad. Lükkad plaadi sisse, otsid tagant õiged (juhtmega) kõrvaklapid ja vaatad uhkes üksinduses… ekraanile ilmuvat kirja: kontrolli DVD regiooni.
Nii õnnetut, lohutamatult nutvat tütarlast ei ole meie majas – pardon, testautos – ammu nähtud. Olgu neetud see klassifitseerimine! #absurd
Järgmine võimalus: lakke kinnitatud ekraan. Lükkad ees filmi mängima, otsid tagant õiged (juhtmevabad) kõrvaklapid, vehid natuke puldiga ja kino tuleb. Seda juhul, kui sul on BluRay plaate. Muidu tuleb sealt tootja poolt koostatud filmivalik. Abiks seegi. Kõrvaklappidega ei hakka end seekord vaevama.
Tütar laseb end õnneks lohutada ja kolib edaspidiseks esiistmele, keerab mudimisfunktsioni sisse ja teatab juba päris rõõmsa häälega: “Kui ma ükskord endale auto ostan, siis Escalade on kõva kandidaat. Massaaži ja mugavuse pärast. Aga selle DVD-mängija nad peavad küll korda tegema. Keegi ei salli nutvaid lapsi.”
[dropcap]DISAIN [/dropcap]Kasutada võib kõiki, juba eelpool nimetatud sõnu nagu “suur”, “üüratu”, aga ka “kandiline”, “jõuline”. Escalade on ehitatud Chevrolet Tahoe/GMC Yukon alusele, erinev on ülikond ja sellega kaasas käiv Cadillaci-komplekt, radiaatorivõrest tulede kujustuseni.
See auto on nii isane, et võiks olla täitsa emane. Et olla võrdluses täpsem, siis meenub mulle kuulus astroloogiproua Edda Paukson- rahulik, terava mõistusega, sõnakas, tegus.
[dropcap]RUUM [/dropcap]Loe eelmise lõigu algust ja lisa märksõnad: esiistmete mitmekülgne massaažifunktsioon, tagumikust näpistamine rajalt kaldumisel, kvaliteetne nahk, pehme plastik, veluurmatid põrandal ja kääbiku magamisase kolmandas reas.
Veluurmatid on nuhtluseks igale endast lugupidavale pereemale, sest nende karvakestesse jääb kinni (ja ei tule sealt enam ära) absoluutselt iga liivakübe, puuleht, nätsust rääkimata. Kontsadega autot juhtida ei tohi, sest ka kontsad takerduvas pehmesse matti ja see on ohtlik.
Seda, et veluurmatt ja külmakapis lahti korgitud šampanja kokku ei käi, ei pea vist eraldi ütlema. Külmkasti võib panna veepudeli või migreeniprillid.
Autos on seitse kohta. Neist neljal istuda on ülimalt okei. Esiistmetel saab end lõbustada massaažinuppude näppimisega istme allservas: kas seekord pigistab küljelt või voolib alaseljast… see on täitsa mõnus tõesti. Ehkki sõidu ajal pruugib olla veidi eksitav.
Kolm tagaistet on nn. staadioniistmed: õhukesed ergonoomilised moodustised, mille funktsioon enamasti on – 5,18 – meetrise Escalade’i puhul – olla kokku lapitud ja etendada kaubaruumi.
Püstiasendis istmele saab, vastavate kinnituste olemasolul, paigutada tite turvatooli. Sellise, kust lapse jalad väga välja ei ulata. Turvahälli puudumisel võib istmerida täita poekottide, mänguasjade, ka kokku rullitud ämmaga.
Ristipidi annab istmetele paigutada magava kääbuse. Teoreetiliselt (aga üksnes teoreetiliselt!) saab tagumise rea keskmisele istmele suruda kõrsikumõõtu vegani, kes ei kurda põrandal istumise ja üle salongi vedelevate jalgade pärast. Lohutuseks tuleb talle kindlasti salatit anda.
Mõistlik tundub, pakkida tagarida nupust kokku ja saavutada seeläbi 1460-liitrine ruum. Istmed-püsti asendis on seda üksnes 430 liitrit (enamus jääb teisele poole seljatuge).
[dropcap]JUHI TÖÖKOHT [/dropcap]Käigukang asub rooli taga. Kõik muu on nagu tavalises autos. Ja väga mugav. Tahavaatepeegli disain on ka nagu ikka, kole – peegel on pisike ja paksu raamiga. Ei ole nagu ATSis, kus GM peibutab silmirõõmustava elegantsiga. Manööverdamisel tahavaatepeeglit väga vaja ei lähegi, suure töö teevad ära hiiglasemõõtu küljepeeglid ja selge silmaga tahavaatekaamera.
Turva-ja mugavusvarustust on nii palju, et seda üles lugeda ei jõua. Auto hoiab ise pikivahet, jälgib sõidurada, annab kõikidest ohtudest tagasihoidliku ding-dige-dongiga märku. Esiklaasil näitab olulist infot HUD (head-up display). Olemas on kõik see, mida ühelt luksuslikult juhtimiselamuselt eeldad.
Üks lisavidin, mis mulle väga meeldib, on võimalus, sättida gaasipedaali kõrgus vastavalt jalale ja jalanõule. Selleks on keskkonsoolis, CUE vasemal küljel nupp, mida vajutades pedaali kõrgust muuta saab nõkshaaval.
Viktoriiniküsimus nõrganärvilistele: kus on ohutulede nupp? Kui olete leidnud, siis pange kollane kleeps juurde ja kirjutage peale: “Et ei riivaks muljunääri tundlikku silma”. #absurd
[dropcap]VARUSTUS[/dropcap] Escalade’i puhul on asi tehtud lihtsaks: vali kas lühem või pikem (ESV) ja kas Premium või Platinum varustuses auto. Igal juhul saad 22-tollised veljed, 17-tollised ketaspidurid, Magnetic Ride Control vedrustuse, 6-käigulise automaatkasti ja palju muud. Valida saab üheksa värvitooni vahel ning nendega kombineerida tumedamat või heledamat nahast salongisisu.
[dropcap]JÕUALLIKAD[/dropcap] Ei mingit muret, on ainult üks mootor. 6,2-liitrine V8. See on nüüd see, kõige ehedam ameerika, mida endale ette kujutada oskame. 313 kW ehk 426 hobujõudu puhast kulgemist.
Tõsi, ka ameeriklased näitavad puudekallistamise head tahet ning on V8 varustanud tehnoloogiaga, mis vajadusel 4 silindrit välja lülitab – juhile kuvatakse vastav roheline lärakas armatuuri digiplatsile. V8-ga kokku käib 6-käiguline automaatkast. Näiline käsitsinäppimise võimalus on ka olemas.
[dropcap]SÕIDUOMADUSED [/dropcap]Ma ei ole ammu viibinud autos, mis nii jõledalt loksutaks. Kõrval-ja tagaistmel oli olukord kohati lausa väljakannatamatu. Niipea, kui tee, mida auto võtab, ei ole enam maantee, hakkab tegutsema imeline Magnetic Ride Control -nimeline vedrustus.
See tähendab, et autoaju muudkui arvutab kiirelt ja sätib midagi ja tulemuseks on loksutamine. Aga ärge muretsege, juhiistmel ei ole aega seda märgata. Seega, valige alati juhiiste ja ärge kiusake end mõttega, panna auto külmakasti vahuveini pudel, et vaadet nautida.
Jättes loksutamise kõrvale, siis nelikvedu teeb oma tööd vahvasti ka maastikul, ehkki Escalade’i pärisosaks on olla siiski maanteelaev. Tagaveo sisselülitamine on kogemus omaette – kui seda sihipäraselt kasutada, võib 2541-kilogrammise koljati ka rumbat tantsima saada. Tša-tšat ärge kodus proovige, ei pruugi olla turvaline; ESP ei suuda kõiki lollakaid päästa.
Üldiselt jääb seda V8 “võtame vahepeal neli vähemaks” pauerit siiski natuke väheks. Veidi tuim on see sõidumulje; õigem sõna isegi “lodev”. Mu sügavalt isiklik arvamus on, et järgmisel korral tuleks midagi ette võtta automaatkastiga. No lisada käike näiteks ja muuta käiguvahetuspunkte. Veelkord- Escalade on maanteelaev, mitte ralliauto ja las ta praegu siis olla nii.
[dropcap]PIMEDA JA LIBEDASÕIT [/dropcap]Seda naised ostaksid, ausõna! Kui õnnestub aru saada, kuidas tulede automaatne pealelülitus toimub, on edaspidine puhas lust ja lillepidu. Leed-päevatuled ja ülivõimsad, ülihead ja ülikiirelt ja tundlikult lülituvad kaugtuled! Superluks lihtsalt.
Libedasõit on nagu iga teine sõit- tahad lõbutseda, lükkad nupust sisse tagaveo. Tahad koju jõuda, kulged nelikveolisena. Ja kui nuppude näppimine tundub liigse pingutusena, lase autol ise mõelda. Escalade nagu premiumklassi autod ikka, tunneb ära, kus ja milleks ta sõidab ja otsustab, mismoodi seda teed võtta.
[dropcap]HIND [/dropcap]Escalade’i soetamisel tuleb välja käia kuuekohaline rahanumber. Odavam, lühike Premium-varustuses E maksab 102 990 eurot. Kõik eluks vajalik on olemas, seega, umbes selliseks see hind jääbki. Kõige kallim mudel hinnakirjas on pikk ja luksuslik E ESV Platinum, hinnaga 121 500 eurot.
[dropcap]ÜLALPIDAMISKULUD [/dropcap]5 aastat või kuni 150 000 km läbisõitu on muretu, sest kehtib garantii ja tasuda tuleb vaid korraliste hoolduste eest. Sealt edasi on veel 1 aasta garantiid kerele ja lootus, et auto peab vastu.
Kui õigesti hooldada, miks ta ei peaks pidama? Järelturul muidugi peab valima sobivat momenti müügitehnigu menetlemiseks, sest esialgu kukub hind ikka väga suure mürtsuga, aga just umbes 4-6 aasta vahel näikse see mingile tasemel pidama jäävat.
[dropcap]KONKURENDID [/dropcap]Eesti oludes neid väga justkui ei olegi. Arvata, et kes tahab luksust ja palju ruumi, vaatab Range Roveri, Audi Q7 ja Volvo XC90 poole. Arvesse lähevad ilmselt ka BMW X5, X6 ja M-B GL. Aga kui ameerika luksusmaastur, siis on see üks ja ainus Escalade. Isegi, kui ta on tänaseks pisut ajale jalgu jäänud, sest tulemine algas ikkagi juba 2013. aastal. Kaks aastat on autotööstuses päris pikk aeg.
[huge_it_gallery id=”17″]
Vaata hinnakirja lähemalt
Müüja koduleht ja kontakt
Loe kasutajate hinnanguid foorumis
- DISAIN6
- KVALITEET8
- JUHI TÖÖKOHT7
- INFOLUSTIVÄLI7,5
- RUUMIKUS7,5
- SÕIDUVÕIMEKUS6,5
- PIMEDA-JA LIBEDASÕIT8
- HIND6
- ÜLALPIDAMISKULUD5
- ATRAKTIIVSUS JÄRELTURUL7,5
- LAPSESÕBRALIKKUS7,5
- ACCELERISTA FAKTOR6,5
