Olla teine auto ei tundu kindlasti austusväärne positsioon, jättes mulje millestki mitte täisväärtuslikust. Pikk test Citroën Amiga algas aga selle teadmise aktsepteerimisega – Röster ei saagi pretendeerida esimese auto tiitlile ja tõele au andes pole selleks ka mingit vajadust.
Kolm nädalat tähendasid hodomeetrile lisandunud 200 kilomeetrit. Miks nii vähe? Kui jagada läbi mu aastas läbitud kilomeetrite arv päevade arvuga, tuleb välja, et tegu on umbes kahepäevase keskmise läbisõiduga. Kuid Röster ongi teine auto ning tema käest esimesele autole kohast kasutusmustrit oodata pole mõtet.
Siit paistab esimene murepilv, mis kummitas üsna kaua. Range anxiety ehk läbisõiduhirm või sõiduulatuseärevus (õiget sõna selle kohta eesti keeles ju polegi) ehmatab kohe, kuna isegi kõige kehvemad elektriautod suudavad tänapäeval läbida ühe laadimisega ligi 200 kilomeetrit. Aga Röstri poolt lubatud 75? Seda on ju vähe, et mitte öelda väga vähe!
Keskmine eesti sõiduauto läbib päevas pisut alla 50 kilomeetri. Arvestades meie autopargi keskmist aastast läbisõitu, mis on üle 16 tuhande, tundub ka see number olevat ülepakutud ning esimesed nädalad Röstriga näitasid, et see ongi tõepoolest nii. Igapäevasõidud ei tähenda maalesõite, olgu siis seenemetsa või vanaema juurde, kõiki neid rolle täidab esimene auto.
Pärast esimeste nädalate ebamugavustundest üle saamist (sealt ilmselt tulenes ka sedavõrd väike läbisõit), muutus kasutusmuster igati julgemaks. Kui paar kilomeetrit edasi-tagasi sai poes piima järel ära käidud, siis selle järel ei pannudki saba uuesti seina, vaid jagus julgust järgmist päeva alustada 65-kilomeetrise lennukaugusega. Veelkord – linnaliikluse tarbeks on seda enam kui küll!
Kui laadimisest rääkida, siis selle näol on tegu kõige tüütuma osaga elust Röstriga, aga see pole sama, mis suure elektriauto puhul. Laadimiskaabel on auto küljes ja käib paremas küljes olevasse…ütleme lihtsalt auku. Iga laadimise järel seda sinna sisse toppida võtab aega, ehkki muidugi mitte ületamatult kaua.
Röstrit saab laadida ainult kõige tavalisemast 230V seinakontaktist, mis on mõnes mõttes mugav (igas majas olemas ja pole vaja paigaldada keerukat ja kallist kodulaadijat), kuid samas ei ole tal juurdepääsu avalikele laadijatele. Seega Röstriga kodunt väga kaugele ei sõida, kuid jäävad ära ka kõik elektriauto laadimise tavapärased probleemid.
Muus osas on kõik aga enam kui suurepärane! Rõõmsad pilgud, naeratused, lehvitused ja üllatushüüded saadavad Röstrit absoluutselt igal pool, kus ta vähegi liigub. Ja kuna konditsioneeri rolli täidavad avatud külgaknad ning mootorimüra puudub, siis on kõik jalakäijate kommentaarid autokesse sisse kuulda ja see ju ainult tõstab tuju!
Fotod: Indrek Jakobson
