“Kas päriselt tulidki sellega?” hüüatas ühe väga lugupeetud autofirma müügijuht ning jätkas vastust ära ootamata: “Ma tahan sellega sõita, ja kohe! Arvasin, et olen elus juba kõike näinud ja kogenud, aga tuleb välja, et siiski mitte.”
“Jah, loomulikult,” vastasin talle ning ulatasin autovõtmed. “See väiksem võti keerab uksed lukust lahti ja see suurem käib süütelukku,” pidasin vajalikuks täpsustada, sest kahe erineva võtmega autot pole seal salongis väga ammu nähtud. Oma viimase kahe erineva võtmega auto müüsin ära 1994. aasta kevadel.
Nii algas minu pikk test väga pisikese autokesega. “Ta on nii kole, et selle juures lausa omamoodi ilus,” arvas müügijuht ning temaga tuleb kahtlemata nõustuda. Iludusvõistlusi Citroën Ami ei võida. See-eest polnud nime panekuga probleemi, sest reklaamides oli ta Röster ja nii jäigi.
Veerandmiili kiirendusvõistlusi Amiga samuti ei võida, ehkki fooride taga sai ohtralt nalja juba esimese kümne kilomeetri jooksul. Ei osanud ju kõrvalrajal kiirendanud musta Jaguari juht ette arvata, millal pisikese Röstri jaks otsa saab (see juhtub õige ruttu) ja pingutas oma autost viimase välja.
Tõele au andes pole Citroën Ami ju tegelikult auto, vaid neljarattaline mopeed, täpsemini alamkategooria L6e-BP (kerged neljarattalised liikurid reisijate veoks) sõiduk, mille kiirus on piiratud 45 km/h. Kaks plastmassist istet ja ei mingeid mugavusi… või ehk siiski on? Kojamehi on küll ainult üks, aga see käib elektriga!
Kas Röster sobib uhkete Volkswagenite-Kiade-Mercedestega ärahellitatud autoajakirjaniku igapäevaellu teiseks autoks või leiab ta kiirelt tagasitee müügiesindusse? Sellest kõigest aga saab teada juba edaspidi Accelerista Facebooki ja Instagrami kanalite kaudu.
Fotod: Indrek Jakobson
