Tänavu kevadel sai Poolas põgusat tutvust tehtud tuliuue Dacia Bigsteriga. Välismaised proovisõidud on toredad, kuid annavad reeglina vähe infot selle kohta, kuidas on autoga võimalik kodumaistes tingimustes hakkama saada.
Nüüd on selja taga üle kahe tuhande kilomeetri Eestis ja lähivälismaal, metsas ja maanteel, asfaldil ja liivas, päeval ja öösel. Üht-teist on lisaks esmastele emotsioonidele hakanud selguma ja paika loksuma ehk mida head võib Bigsterist oodata ja mida sealt loota ei tasu.
Auto küljejoone ilust ja muust tilulilust siin ja praegu kirjutama ei hakka, selle kohta võib igaüks lugeda meetrite viisi turundusplära ja vaadata tundide viisi liikuvaid pilte. Sedapuhku said Bigsteriga koos elamise tulemusel paika vaid tema praktilised aspektid.
Lihtsuse mõttes on alljärgnev ülevaade struktureeritud hea-halb põhimõttel. Kirja sai seitseteist head ja mitte nii head omadust ning esitatud need mitte tähtsuse, vaid täiesti juhuslikus järjekorras. Summa aga teatavasti ju ei olene liidetavate järjekorrast!
1. Hea – praktiline YouClip süsteem. Selle abil on võimalik kinnitada erinevaid tarvikuid, olgu selleks telefonihoidik või taskulamp. Kuigi võimalused on üsna piiratud, on sellegipoolest tegu üsna unikaalse lahendusega, mida teised tootjad ei paku.
2. Halb – ka tippvarustuses on keskekraani kõrval telefonihoidik, mille järgi ilmselgelt on nutitelefonide ajastul vajadus küll olemas, ent väga napp. Pealegi on selle funktsionaalsus puudulik võrreldes isegi suvalisest netikaubamajast tellitud hoidikuga. Kui teha, siis võiks juba korralikult.
3. Hea – mahukas sõitjateruum ja piisavalt suur (677 l) pagasiruum tähendab, et tegu on täisväärtusliku pereautoga, kuhu mahuvad nii inimesed kui nende asjad. Selle autoga on rahulik reisile minna, kõik vajalik mahub ära ja ebavajaliku võib ka igaks juhuks kaasa võtta.
4. Halb – vaatamata aastatepikkusele ootusele seitsmekohalise auto osas on Bigster ikkagi ainult viiekohaline. Arvestades selle suunitlust ennekõike pereautoks, oleks seitse kohta (kasvõi võimalusena mõnes versioonis) olnud just paljulapselistele peredele see, mis vaja.
5. Hea – maastikuvõimekus. Linnamaasturi kohta on kliirens piisavalt kõrge ning tehasest all rehvid, mis pole vast kõige kütusesäästlikumad (kui suur see vahe ikka olla saab!), aga see-eest pakuvad piisavalt haardumist. Ei jätnud hätta ei metsas ega liivas.
6. Halb – nelikveosüsteem on ajast ja arust. Dacia isegi ei üritanud pingutada, vaid võttis üks-ühele Dusteri oma ning paigutas selle pisut suuremasse keresse, mis omakorda tähendab, et tänapäeval nii nõutud automaatkasti ja nelikveo kombinatsiooni ei saa mingi raha eest.
7. Hea – auto on tunduvalt vaiksem kui näiteks Duster. Dacia on panustanud pereautolikkusse täiendavate lahendustega ning need suurendavad sõidumugavust tuntavalt.
8. Halb – maanteekiirustel selgub, et heliisolatsioon on sellegipoolest alla keskmise ja sõidumüra hakkab pikapeale väsitama. Hinnaklass paneb asjad paika.
9. Hea – mugavuse armastajad saavad tellida elektriliselt avaneva tagaluugi, romantikud panoraamkatuse. Ka odavautol võivad olla tänapäevased lisad.
10. Halb – infolustisüsteemi helikvaliteet on kohutav. Selleks ei pea olema absoluutse kuulmisega muusik või melomaan, sest isegi need, kel karu on kõrva peale astunud, nõustuvad, et see on isegi odavauto kohta liiga halb.
11. Hea – Renault’ mudelitelt pärit võimalus kahe kiire nupulevajutusega segavad piiksujad välja lülitada on igati kiiduväärt. Samas nad ei karju nii valjusti, et mõnikord võib väljalülitamine lausa meelest minna.
12. Halb – kas tagaluugile kahe sanga/süvendi tegemine oleks tõesti olnud liiga kulukas? Kitsastes tingimustes on mõnikord üsna tüütu luugi sulgemise kohta otsida, eriti kui see on parasjagu teisel pool autot.
13. Halb – sõitjateruumis puuduvad konksud ja nagid. Riputa riided kuhu tahad. Renault grupis ei peeta seda miskipärast vajalikuks (tegelikult on väga vajalik!).
14. Hea – kaitserauad, rattakoopad ja küljekarbid on valmistatud plastist nimega Starkle. See on vastupidav, ei karda kriimustusi, näeb parem välja kui tavaline must ja on lisaks väidetavalt täielikult taaskasutatud.
15. Halb – sisemuses on plastik hall nagu nõukogude elu. Rõõmutu. Pereauto võiks olla seestpoolt loomulikult rahulik, aga siiski pisut säravam.
16. Hea – kuigi esilaternad ei hiilga tehnoloogiliste lahenduste poolest, näitavad nad üllatavalt hästi ja kaugele. Loomulikult ei küündi nad tipptaseme lähedalegi, kuid meenutades auto hinnasilti, teevad oma tööd nii nagu vaja.
17. Halb – istmed ei hiilga ergonoomika poolest ning seal kasutatud materjal ei toeta samuti mugavat olemist ning sisenemist-väljumist. Võimalik, et neil on muid voorusi, mis kahe tuhande kilomeetri läbimise jooksul avalduda ei jõudnud.
Kokkuvõtteks: Dacia Bigster on aus auto. Teeb täpselt seda, mida lubab ja mida ei luba, seda ei tee. Ehk et mingeid erilisi üllatusi sealt oodata ei ole – Dacia kaubamärk on Renault’ grupi jaoks jätkuvalt kasumlik ning kingitusi jagab vaid jõuluvana, igal muul juhul on kasulik meeles pidada, et tasuta lõunaid pole olemas.
Fotod: Indrek Jakobson