Kas teadsite, et Eestis on inimtühje külasid, kus ei ela ühtegi hinge ning kuhu pääsemiseks on vajalik vallavalitsuse luba? Mõnikord üksnes loast metsade ning rabade vahele eksinud kohta jõudmiseks ei piisa, vaja on sõidukit, millele rasked teeolud pole takistuseks. Näiteks Dacia Duster LPG-d.
Rumeenias toodetav kõikjalsõitja sai hiljuti kümneseks. Iga aasta-paari tagant tehtud pisiparandused ning vahepeal toimunud mudeliuuendus pole Dusteri algkontseptsiooni muutnud – tegu on autoga, mis mõõtudelt kvalifitseerub taskumaasturiks, kuid asfaldilt maha keerates pistab julgelt rinda iga pärisdžiibiga.
Sellega koos käib pehme kulgemine koos mahuka pakiruumiga – ja väga mõistliku hinna eest. Nii pole ime, et meil moodustab Duster juba aastaid margi läbimüügist ligi poole.
Vähemärgatavad muutused
Väliselt on gaasi-Duster nagu Duster ikka. Disain on sel jõuline ja pisut robustnegi, kindlasti pole Duster loodud kõigile meele järgi olemiseks nagu kontsernikaaslased Nissan Qashqai või Renault Captur. Viimaste aastate kombe kohaselt toimusid peamised muutused kapoti all.
Kui väljastpoolt erinevus praktiliselt puudub, siis sinised elemendid LPG Dusteri sõitjateruumis rõhutavad keskkonnateadlikumat lähenemist.
Pealt plastkattega suletavad ümarad ventilatsiooniavad võivad olla mitte kõige kaunima disainiga, kuid on väga praktilised autos sisekliima loomisel – temperatuur on ühtlaselt paigas, samas külma õhku otse reisijate peale ei puhuta.
Esiuste käetoed on kaetud pehme nahaga, kuid mujal on plastik nii kõva, et võib küünarnuki ära lüüa. Duster jääb odavautoks, ka parimas varustuses autot peatavad taga trummelpidurid ning armatuurlaua materjalid ei püüagi pretendeerida pehmusele.
LPG-Dusteril paikneb roolist vasakul väike indikaator, mis näitab, kas sõit toimub bensiini või gaasi jõul ning kui palju viimast veel järgi on.
Erinevus on ka tankimisluugi all, kus vaatavad vastu harjumuspärased kaks ava, kuid väiksem neist pole mitte AdBlue, vaid hoopis LPG tarbeks.
Gaasiauto on tegelikult nagu tavaline auto
Autoga sõites pole kütusel mitte mingisugust vahet. Käivitad, paned käigu sisse ja sõidad. Suurim erinevus on tankimise protsessis, kuid ka seal pole midagi üle jõu käivat, kui automüüja kasutajat instrueerinud on.
Gaasipüstol ühendatakse autoga katse-eksituse meetodil, abiks on ka gaasitankuri küljel olev juhend. Silmas tuleb vaid pidada, et tankuri küljes olevat suurt nuppu peab kogu aja all hoidma, vastasel juhul tankimine katkeb ja kogu protsessi tuleb otsast alustada.
Gaasilõhna häirivust on raske kommenteerida, sest seda lihtsalt pole. Vaid püstoli autost eemaldamisel võib korraks väike gaasipilveke kerkida, kuid see hajub kohe.
Mootoribensiini või diislikütuse lõhn on tankimisel ju hetkeks samamoodi! Tänapäeva gaasiseadmed on täiesti hermeetilised ning auto järel heljuv gaasipilv jääb eelmisse sajandisse.
Kui mootoribensiini tankimine on nüüdisajal tehtud väga lihtsaks, siis LPG gaasi kohta seda kahjuks veel öelda ei saa.
Kuna loo autor sai elus esimest korda (!) gaasiauto istumise alla, siis oli võimalik ühtlasi ka praktikas katsetada, kuidas „roheline“ hakkama saab? Ja tunnistada, et kõike ei saagi kohe alguses teada…
Kõik ei lähe viperusteta
Esimene tankimise katse toimus Olerexis. Pärast umbes viieminutilist ebaõnnestunud proovimist sai sisenetud tanklasse ja päritud tankuri korrasoleku kohta.
Selgus, et viimane vajaski taaskäivitamist ning teenindaja oli selle lihtsalt unustanud. Väikese pusimise järel sai püstol paagiga ühendatud ning auto õnnelikult tangitud. Esimese korra kohta pole paha!
Teine tankimine pidi toimuma ilusa helesinise kuue saanud Alexela jaamas. Kahjuks püstoli ühendamine autoga ühegi nõksuga ei õnnestud, kuigi sai proovitud nii ja naa.
Appi kutsutud tankla töötaja oli väga osavõtlik, kuid kuna ta nägi elus esimest korda gaasiauto tankimisava, siis polnud ka temast abi. Nii tuli püstol tankurisse riputada ja edasi konkurentide juurde sõita.
Saatuse tahtel jäi järgmisena ette kütusefirma Terminal tankla, kus protsess toimus nõnda sujuvalt, et paremat tahta olnuks patt.
Edaspidi sai tangitud aga jälle Olerexis, sest need jaamad jäid lihtsalt tee peale. Loomulikult olnuks võimalik ka rohkem alternatiive otsida, kuid see tundus ebavajalik.
Jälgi hinda! Gaas pole mootoribensiin ega diiselkütus
Gaasiautode puhul on bensiinist palju olulisem tankimiskoha valik ka hinna tõttu. Kui bensiinihinnad on (täiesti juhuslikult!) enamikus tanklates sendikümnendiku pealt samad ning jaekliendi soodustus (täiesti juhuslikult!) kah täpselt sama suur, siis autogaasi hinnad kõiguvad tanklati päris palju.
Mõnesendine hinnavahe posti otsas võib arvel osutuda isegi viieteistprotsendiseks ning kliendihindade puhul küündida üle 17 protsendi.
Kütusekulu mõõtmisel kasutasime ligi 1150 km pikkusel testisõidul eranditult täispaagimeetodit. Teisiti poleks võimalikki, sest gaasi-Dusteril mingist pardakompuutrist unistada ei maksa. Auto on niigi säästlik, miks selles üldse kahelda või mõõta?
Vaid kolmesilindriline ning üheliitrine jõuallikas arendab turbo toel maksimaalselt 100 hobujõudu. Gaasi tarbiv mootor on põhiosas sarnane üksnes mootoribensiinil töötavaga, erinevused puudutavad peamiselt plokikaant.
Samas võtab valmistajatehas asja tõsiselt ja mingit kohapealset gaasiseadme paigaldust ei luba. See lõpetaks koheselt garantii kõikidele osadele, mis puutuvad gaasiga kokku.
Bensiinipaak mahutab 50 liitrit ning sellele lisandub 32-liitrine propaanipaak, meie testis tuli LPG kuluks üsna täpselt 8 l/100km.
See võimaldab ligi 400 km läbimist, enne kui auto mitme lühikese piiksuga juhile märku annab, et ta lülitab end ümber mootoribensiini tarbima.
Ka pakiruumi maht pole kannatanud, see on korralikud 446 liitrit.
Sõidab nagu Duster ikka
Vedrustus on rõhutatult pehme käiguga, et kehvadele teedele mõeldud auto sõitjaid väga ei raputaks. Muhkude-lohkude ületamine käib sujuvalt, lühikesed ülendid lubavad juhil end rahulikuna tunda.
Ka munakivitestis¹ sai Dacia Duster LPG ilusti hakkama. Erilisi kolkse pole, kuid sõitjateruumi kostab igalt poolt üksikuid klõbinaid ja naginaid – kõvast plastist selles hinnaklassis pääsu ei ole.
Piiksumine, mis kostub sõidukit lukustades ajab ilmselt närvi kõiki, kes ei ela keset metsa. Õnneks tuleb selle eest lisaraha maksta.
LPG-mudelid on saadaval kõigis neljas varustusastmes, kuid eranditult viiekäigulise käsikastiga ja esiveolistena.
Kuna Dusteri omanik jaksab reeglina veel ise käike vahetada ning kõikjalsõitja maastikuvõimekus on ka üksnes vedavate esiratastega suurepärane, siis nelikveo puudumisest suuri probleeme tekkida ei tohiks.
Gaasi-Dusteril tuleb käike jätkuvalt käsitsi vahetada ning neid on üksnes viis. Ülekanded on pikad ja maanteel ei tõuse pöörded häirivalt kõrgele.
Kuuendast käigust puudust eriti ei tunnegi, kuid möödasõiduks on mõistlik käik alla vahetada. Automaatkastiga Dusterit hetkel valikus ei ole.
Kokkuvõtteks
Kasutajate arvamused käisid seinast seina. Peamiselt õrnema soo esindajad autot vaadates vaimustusest ei kiljunud, kuid kakssada kilomeetrit Dusteri roolis sundis neidki oma arvamust muutma.
Igas olukorras kindel ja täpne rool koos pehme vedrustusega ei garanteeri võitu ringrajal, kuid tagab mõnusa kulgemise igasugusel teekattel.
Kui siia juurde lisada keskmiselt neljasendine kütusekulu kilomeetri kohta, on tegu igati mõistliku liikuriga. Garantii on 5 aastat või kuni 100 000 km.
Dacia Dusteri hinnad algavad praegu 10 390st eurost ja lõpevad üle kaheksa tuhande euro kõrgemal. Täieliku hinnakirja leiab siit.
Kel aga tõsisem huvi gaasiseadmega varustatud Dusteri vastu, tasub just praegu esindusse sisse kiigata, sest kampaania korras antakse gaasiseadmeid lausa tasuta kaasa. See on pakkumine, mille kasutamine võib anda tulevikus tuhandetesse eurodesse ulatuva kokkuhoiu.
¹Munakivitest – sõidetakse ühtlasel 50 km/h kiirusel uute munakividega kaetud asulateel. Hinnatakse auto sõitjateruumi kostvaid helisid ning nende häirivust.
Fotod: Indrek Jakobson
