Mäletan aastat 2000, kui isa tõi koju mu esimese arvuti. Kahjuks olin sel päeval väga haige. Ja hoolimata palavikust lamasin ma ikka terve õhtu ja vaatasin, kuidas monitoril sinine tuli süttib ja kustub.
Arvutiga oli kaasas Need For Speed 3 ketas ja ma uurisin seda, püüdes ette kujutada, kui hea oleks seda mängida. Hommikul lülitasin arvuti esimest korda sisse ja pärast kannatlikult Windows 98 käivitumist oodates veetsin mitu tundi Chevrolet Corvette’iga kiirteel ringi kihutades. See oli suurepärane aeg.
Nüüd arvutit ostes mind samad tunded ei valda, mul on sellele juba teatud ootused ja ma tean, mis see mulle annab. Ja see meenutus ei räägi sellest, et “vanasti oli parem”, vaid meie ootustest ja emotsioonidest uue tootega tutvumisel.
Ootame, et Apple pakub parimat kasutajakogemust, Mercedes uskumatut mugavust ja Disney suurepäraseid filme. Igal tootel on oma emotsionaalne komponent. Aga kes ütleb, et uus “Star Warsi” triloogia on suurepärane? Kindlasti kellelegi meeldis, aga esimesi filme meenutades olen ma hoopis teises leeris. Ja ma olen valmis kihla vedama, et sama ootus tekib iga asjaga.
Isegi kui te toodet ei tunne, teate, kuidas see end positsioneerib. Kuid see võib valmistada pettumuse. Näiteks enne Eestisse Lidli tulekut teadsin vaid, et tegemist on soodsa Saksa kauplusega, kus kauba maksumus võib olla palju madalam kui Selveris või Rimis. Ja minu üllatuseks meeldis mulle sellest, mida Lidlis proovisin, vaid väike osa. Ülejäänu ei tundunud nii maitsev kui juba tuttavates poodides. Jah, see on odavam, aga mis sellest, kui mulle ei meeldi.
Nii et Dacia tundub mulle Lidli automaailma võrdkuju. Rumeenia autotootja? Tõesti? Jah, ma näen hinnasilti – mõnel juhul on Dacia hind mõne BMW või Mercedese lisavarustuse maksumus. Mäletan esimese põlvkonna Loganit – mul õnnestus sellega korra sõita. See oli kohutav auto. Jah, väga töökindel ja odav, kuid selles istudes ei tekkinud tunnet, et oleksite teinud targa valiku, sest säästetud raha läheb antidepressantidele ja arstidele, kes aitavad lülisamba oma kohale tagasi panna. Kuid seda autot osteti – seda uskumatult odavat autot toodeti üle 4 miljoni ühiku.
Järjekorras kolmanda põlvkonna Sandero puhul on Dacia lõpuks oma meeskonda palganud disaineri ja nüüd ei pea välimuse kirjeldamiseks viisakaid epiteete otsima. See on üsna ilus auto, mille disain on kooskõlas aja vaimuga. Kas teadsite, et LED-tuled on saadaval isegi kõige elementaarsemas konfiguratsioonis? Olen kindel, et VW AG oleks selle eest küsinud mitusada eurot.
Üllatuseks osutusid üsna kenad veljed ilukilpidega kaetud viie kodaraga plekkvelgedeks. Ma võin selle Dacia parkida ükskõik millisele äärekivile, muretsemata nende kriimustamise pärast. Kui ma oma Alfa Romeo Giulial esimest korda velje kriimustasin, arvasin, et valust üle saamiseks on vaja paar seanssi terapeudiga. Dacia närvesäästvam lahendus – vahetage katteid iga kord, kui külastate tasuta (!) hooldust.
Sandero sees on kena. Jah, meediaekraan näeb välja nagu oleks Aliexpressist tellitud, aga täidab oma eesmärki – ühendasin telefoni ja kasutasin Waze’i ja Spotifyd ning sain ka telefoni kasutada. Naiivne oleks sõitjateruumist oodata pehmet ja kallist plastikut – seda siin pole. Aga see, mis seal on, ei ragise ega kolise ning kõik, mida vaja puudutada, on katsudes üsna meeldiv.
Üldiselt on autol palju toredat lisavarustust, mida poleks ehk oodanudki (näiteks Logani esimest kaht põlvkonda sai osta ka ilma raadiota). Olin väga üllatunud, kui leidsin pimeala jälgimise andurid ja vihmaanduri. Lisaks olid seal parkimisandurid, tahavaatekaamera ja kliimaseade. Ja see kõik töötas! Jah, istmesoojendustest tundsin hommikuti puudust (rääkimata roolisoojendusest, aga see on hoopis teine liiga), aga minu üllatuseks läks sõitjateruum mõneminutilise sõidu järel soojaks. Kui tulin oma naisele Daciaga järgi, oli tema esimene kommentaar “ta on palju parem kui ma ootasin”.
Ja see kirjeldabki minu tunnet uue põlvkonna Dacia osas. See auto on parem kui ma ootasin. Esiteks on see väga odav – testitud auto maksab 16 000 eurot. Ja see on kõige kallim pakett, kus maksate juurde selle eest, et teie luukpära näeks välja nagu maastur. Teiseks on see lihtsalt fenomenaalselt ökonoomne. Mul oli versioon, mis töötab kahte tüüpi kütusega – bensiini ja LPG-ga. Linnas kulus bensiini 6 liitrit, gaasi 7,5 “sajale”. Kui täidate kaks paaki kütust, võite rahulikult sõita üle tuhande kilomeetri ilma tankimata.
Dacia veebisaidil panin konfiguraatoris kokku oma “ideaalse Sandero”: valge Expressioni varustusastmes Sandero koos Parking Plus ja Comfort Plus pakettide ja viieaastase hoolduspaketiga läheks maksma 16 770 eurot.
Ja mis on kokkuvõte? Jah, see pole entusiastiauto. Sa ei armu sellesse iseloomu pärast nagu mõnda teise, näiteks Mini või Fiat 500. Ta on igav, aga seda minu vaatenurgast. Kuid teisest küljest ei paku Mini ega Fiat 500 seda, mida Dacia pakub – väga ahvatleva hinna eest peavaluvaba sõidukit.
Soovitasin Daciat sõbrale, kes valib autot ainult pakiruumi järgi – kas kõik tema reisiasjad mahuvad sinna ära? Ja mulle tundub, et sellest autost saab talle usaldusväärne kaaslane ja abiline. Aga mina jätkan huvitavate autode otsimist Eesti turult.
Sandero Stepway täpsemaid andmeid ja hinnakirja saab vaadata siit.
Fotod: Vladimir Niinimäki
