1970ndate keskpaigas oli Euroopas üsna palju universaalkerega autosid, mille vahel valida – Citroën CX, VW Passat, Volvo 245…
Suurepärane valik, aga nendel peredel, kes olid harjunud mugavuses oma Mercedes-Benziga Münchenist üle Alpide Itaalia randadesse puhkusele sõitma, ei olnud midagi valida.
Just siis sündiski esimene universaal neile, kes vajasid veidi rohkem mugavust: S123, tuntud ka kui E-klassi esiisa, oli esimene Saksa margi seeriatootmisse jõudnud universaal. Peaaegu poole sajandiga on põlvkondi kogunenud seitse ja uus S214 on oma esivanematest valgusaastaid ees.
Praeguseks on peaaegu kadumas piir “tavalise” ja preemiumi vahel – enamikesse autodesse saab tellida hiiglaslikke ekraane ja konjakitoonis nahksisu. Milleks maksta Mercedes-Benzi eest üle 100 000, kui vähem kui poole eest saab Škoda Superbi?
Üks esimesi asju, mida fotodel on keeruline edasi anda – selle auto suurus. Ta on tohutu, mahtudes vaevu mu majaalusesse parkimiskohta. Kui algaja juhi jaoks võiks see tunduda hirmutavana, siis siin pole vaja muretseda – 360-kraadised kaamerad töötavad laitmatult ja selle “laeva” parkimine on imelihtne.
Kogu see massiivsus ei jäänud õnneks ainult väljapoole – mäletan, kuidas mind kunagi näiteks üllatas, kui vähe ruumi oli W210 tagaistmel. Nelja põlvkonna jooksul on E-klass aga kasvanud peaaegu S-klassi suuruseks. Ja kui suurte sedaanide pagasiruum võib olla piiratud, siis siin meenutab see pigem väikest lennuvälja.
Mulle ei meenu, millal mõni pereauto teeolude suhtes nii ükskõikne oleks olnud. Täielik üle asfaldi lendamise tunne – ideaalses vaikuses. Just sellise kogemuse annab Airmatic vedrustus koos absurdse koguse mürasummutusega.
S214 tundub sama vaikne kui S-klass või Range Rover Sport. Arvestades nende hinda, on E-klass kõige soodsam pilet vaikuse ja mugavuse maailma.
Proovisõidu käigus meenus mulle, et sõidan tegelikult diiselhübriidiga – siin on kaheliitrine ridaneli, mida täiendavad elektriajam ja 25 kWh akupakk. Täis akuga saab reaalselt 50-60 km elektrilist sõitu, väga püüdes saab 10-15 km isegi juurde pigistada.
Ja kui aku tühjaks saab, jätkab auto vaikselt diiselmootoriga sõitu ning keskmiseks kütusekuluks tuleb umbes 5 liitrit “sajale”. Pole igapäevasõitudeks üldse kehv – isegi tühja akuga on tegu ökonoomse lahendusega.
Muus osas on Mercedes ikka Mercedes – tõsine mark ja auto. Aga mind rõõmustab, et saan sellises tõsises autos õhtul “Miami Rose” meeleoluvalgustuse sisse lülitada ja muusikat nautida. See võimalus olla välismaailmast eraldatult oma hetkes, oma kookonis, on hindamatu.
E-klassi universaal sai minu edetabelis 59 punkti. See on sama palju, kui näiteks Defender 110. Pole paha!
Fotod: Vladimir Niinimäki