“Sa polegi Pärnus? Röster Liivalaia tänaval karjub silma!” teatas üks hea tuttav üllatunult, kui õhtupoolikul vaikselt kodu poole veeresin. Järelikult on paras aeg hakata rääkima ka Citroën Amiga sõitmise puudustest.
Esimene neist: Röstri roolis tuleb ära unustada igasugune privaatsus ja lootus halli massi sulanduda. Kuigi autoke on halli karva (nüüd mõistan, miks Citroën ei värvinud seda näiteks kärtspunaseks – see oleks lihtsalt üle võlli), torkab see hallmetallikdiiselpassatite seas kohe silma.
Tagasihoidlik värvilahendus võimaldab kaasliiklejail veidigi oma tähelepanust jätta ka mujale kui ainult Röstri vahtimisele. Muidugi mõista on tegu ajutise puudusega, sest kui Ami’sid linnapilti rohkem tekib, siis väheneb ka neile omistatav tähelepanu.
Teine, tunduvalt tõsisem probleem peitub aga väikese autokese napis turvalisuses laupkokkupõrke korral (abiks on vaid turvavöö). Kuigi 45 km/h piiratud maksimumkiirus üldiselt välistab võimaluse suurel kiirusel vastassuunavööndisse sattuda, ei saa seda alati eeldada joobes vastutulija puhul ning see on üsnagi kõhedusttekitav.
Röstri hiiglaslik katuseaken (see pole katuseluuk ja ei käi lahti) ning pea vertikaalselt juhi ees avanev suur esiklaas tähendab muuhulgas ka seda, et kõik vastutulijate autos toimuv on selgesti näha ning see pole sageli ei meeldiv ega ka julgustav.
Kui alkoholijoobes autojuhtimine on käesoleval sajandil muutunud pigem harvaks ja ebameeldivaks erandiks, siis raskes nutijoobes juhte võib vastu tuigerdamas näha pea kogu aeg ning keelule vaatamata ei pöörata sellele erilist tähelepanu, sest “kõik ju teevad nii”.
Kui maanteel aitavad selliseid tüüpe oma rajal hoida moodsad juhiabilised, siis linnaliikluses need reeglina ei tööta (liiga väike kiirus) ja on ainult puhas õnn, et nutijoobes juhtimisest tingitud avariisid juhtub sedavõrd vähe. Kui joobes juhid on politsei prioriteet, olgu siis ka nutijoobes juhid!
Nüüd, kus suvi on läbi ja lehed langevad, algab pika testi teine etapp. See tähendab, et hommikul on juba jahe ning aeg-ajalt on vaja Röstrile sooja õhku esiklaasi peale puhuda. Siiani pole see läbisõitu ühe akutäiega mõjutanud, vaatame, kuidas asjad edasi kulgema hakkavad.
Lõpetuseks üks ettepanek: Citroën võiks väga tõsiselt kaaluda Tervisekassa partneriks hakkamist. Tõenduspõhine meditsiin küll pole täpselt välja arvutanud, kui palju üks minut naeratust eluiga pikendab, kuid selle kasu tervisele on vaieldamatu ja aitab peaaegu kõigi tõbede vastu.
Kinnise ja reeglina mossis eestlase enesetunnet aitab Röster tõsta iga sõiduga – naeratused, lehvitused ja kõik muu, mis verre endorfiine lisab. Anname siis asjale ametliku käigu ja ütleme otse välja, et sellisel sõidukil on positiivne mõju mitte ainult keskkonnale, vaid ka rahvatervisele!
Fotod: Indrek Jakobson, Citroën
