“Ranger on F-150 kogu maailma jaoks,” on öelnud uue pikapi loomise peainsener Juan De Peña. Pole üllatav, et seetõttu on ta oma suurema sugulase käest üle võtnud mitmeid disainielemente ja funktsionaalseid lahendusi. Kuid erinevalt USA-kesksest F-150-st, on uus Ranger loodud kogu maailma, eriti lõunapoolkera silmas pidades.
Pikapite edulugu Ameerikas ulatub 1925. aastasse, kui Henry Ford kavandas ja ehitas esimese tsiviilotstarbelise kastiauto, mis mõistagi põhines firma esimesel konveieril toodetud mudelil. Ford Model T Runabout sai kiiresti maailma populaarseimaks veokiks ning sellest alates on pikapid olnud asendamatuks tööloomaks mis tahes koorma vedamisel, kuid ka koduperenaise poekäruna ja plastikuga vooderdatud kasti puhul isegi kaasaskantava basseinina.
Tänapäeval rõõmustavad pikapid kõigi elualade inimesi praktilisuse ja sõidurõõmu kombinatsiooniga. Kastikad on üha enam kaugenenud rangelt utilitaarse sõiduki rollist ja kõik tootjad püüavad neid müüa elustiiliautodena. Nii pakutakse juhi ja reisijate mugavust silmas pidades mudeleid, millest mõned on nahksisu ja tipptasemel infolustisüsteemidega.
Kaks pikapit, üks nimi
Rangeri nimetust kasutati eelmisel sajandil kahe erineva Fordi kastika puhul. Neist üks oli saadaval Põhja-Ameerikas ja mõnel pool Lõuna-Ameerikas, teist müüdi üleilmselt. Koduturul USA-s alustati seeriatootmist 1982. aasta jaanuaris ning 13 aastat hiljem hakati seda tarnima ka Ladina-Ameerikasse, kus tulenevalt kasvavast nõudlusest hakkas Ford seda ka oma Argentina tehases koostama.
Idapoolkeral müüdi aga hoopis Mazda B-seeriat Ford Courieri nime all, mis ristiti 1998. aastal ümber Ford Rangeriks, üksnes Austraalias säilis Courieri nimi kuni 2006. aastani. Selle auto teise põlvkonna, mida toodeti aastatel 2006-2011, kujundas Mazda ja see oli B-seeria mudeli BT-50 järglane.
2011. aastast toodetud kolmanda põlvkonna Rangeri disainis ja valmistas Ford juba ise Austraalias. Nii on ka uus, viienda põlvkonna auto peamiselt seal konstrueeritud, sedapuhku koos Volkswageniga, mille tulemuseks oli Rangeriga väga sarnane auto, Amarok.
Veelgi suurem ja praktilisem
Kui reeglina räägib turundusplära auto kujundamisel inspiratsiooni saamist küll lilledest ja liblikatest, karmidest maadeavastajatest, metsikutest põlisrahvastest ja saja-aastasest ajaloopärandist, siis ainus pilk uuele Rangerile vabastab vajadusest selle jutuvada järele. Juba C-kujulise disainiga esituled räägivad selget keelt – see on kogu maailma vallutama mõeldud veidi väiksem F-150.
Uus Ranger on neljanda põlvkonna omast ligi 5 cm laiem, rattakoopad on ääristatud kas kontrastsete või kerevärvi liistudega, 17- või 18-tollised rattad aitavad rõhutada jõulisust, nagu ka Fordi otsus esisilda pisut ettepoole nihutada. Loomulikult on Ranger ehitatud redelraamile, mis nüüd valmib lausa kõrgtugevast terasest.
See kõik teenib ühtaegu nii esteetilisi kui ka praktilisi eesmärke – nagu ka esiporitiibadel paiknevad tuulutusavad, mis aitavad kuuma õhku mootoriruumist välja juhtida. Fordi sõnul soovisid kliendid karmima välimusega ja domineerivamat, kuid samas mugavamat autot, ning seda nad kahtlemata ka said.
Ka praktilisust pole unustatud. Auto tagaosa pikendati 5 cm võrra, mis võimaldab nüüd veokasti laadida varasemast veidi rohkem. Kõrgus jäi samaks, kuid me kõik ju teame, kui tüütu on pikapi kasti ronida. Seetõttu lisas Ford kabiini pääsemist oluliselt hõlbustavale täiendavale astmelauale (kallimatel varustusastmetel) astme ka otse tagaratta taha. See väike detail muudab kasutaja elu oluliselt mugavamaks.
Veokastis on inverteri lisamise võimalus, mis täiendab seal asuvat 400W 230V pistikupesa. See toimib ka seisva mootoriga, ehkki auto lülitab voolu ühel hetkel automaatselt välja, et sõidukit hiljem probleemivabalt käivitada. Samuti on sõitjateruumi lakke integreeritud terve lülitite paneel võimalikele elektrilistele tarvikutele nagu lisatuled, vints jne.
Tagaluugil on Fordidele omane joonlaua märgistus (selle leiab ka F-150 luugilt), klambriga taskud ja süvendid kruvide, lantide või muu kila-kola jaoks, välistel äärtel on ka pudeliavaja ja kotihoidja – praktilise auto puhul on mõeldud pea kõigele võimalikule. 3,5-tonnine haagiseveovõime on klassis kujunemas juba standardiks ning loomulikult suudab seda ka Ranger.
Kolm mootorit, kuid meil alati nelikveoline
Kui üleilmselt on Ranger saadaval väga mitmes versioonis ning baasjõuallikas tarbib hoopis mootoribensiini, on meil võimalik valida kolme kerevariandi, tervelt seitsme varustustaseme ja kolme võimsusega diiselmootori vahel. Päris algtasemel stardib valik 125 kW käsikastiga versioonist, mis suudab autot liigutada küll, kuid elustiilist pole muidugi sel juhul mõtet rääkida.
Vahepealseks variandiks on 150-kilovatine, mida paaritatakse üksnes uue kümnekäigulise automaatkastiga, nagu ka tippmudeli 176 kW juba Amarokilt tuttavat jõuallikat. Ent kui mujal maailmas on nelikvedu lisavarustuses ja tagavedu standardis, siis meil müüdavad autod on eranditult nelikveolised.
Hind peegeldab loomulikult seda, kui oluliselt võib auto meie elu mugavamaks teha. Kõige lihtsama, ühe istmereaga 125 kW mootori ja 6-käigulise käsikastiga versiooni letihind on hetkel 36 100 €, mis on igati konkurentsivõimeline ning kast mahutab vajadusel lausa kaks euroalust, kuid kas me vajame sedavõrd robustset töölooma? Kui jah, siis sama raha eest võib saada juba funktsionaalsema Isuzu D-Maxi.
Aga kui võrrelda kallima otsa versioone, siis pole ime, et peamiseks konkurendiks osutub hoopis Volkswagen Amarok, mis kujutab endast praktiliselt sama autot. Ja ehkki väikese osa pikapi hinnast moodustab bränd, siis ülejäänu on täiesti kooskõlas sellega, mida me ostame – see on suur, töökindel ning tippversioonina ka väga mugav auto. Rangeri hindade ja kapotialusega saab täpsemalt tutvuda siin.
Kõrgtehnoloogiline ja ruumikas sõitjateruum
Kui madalama hinnaklassi pikapite kabiin võib mõnigi kord olla üsna lihtsakoeline, siis Wildtrak varustuses Ford Rangeri puhul tekib pigem sõiduautos istumise tunne. End juhiistmele hiivanuna tuleb palju tuttavat ette nii teistelt Fordidelt kui ka mõistagi Amarokilt nagu multifunktsionaalne rool, digitaalne näidikupaneel ja suure ekraaniga (10 või 12 tolli) infolustisüsteem.
Kui mobiiltelefoni juhtmevaba laadimine enam kedagi ei üllata, siis pilvepõhised navigatsiooniteenused, üle õhu toimuvad tarkvaravärskendused ja kaugjuurdepääs Ford Passi rakenduse kaudu annavad juba silmad ette nii mõnelegi mitte odavale sõiduautole.
Ebatraditsiooniliselt ukselinkidesse peidetud käepidemed on esimesel hetkel üllatavad, kuid osutuvad lühikese kasutuse järel uskumatult funktsionaalseks lahenduseks. Pisut kauem tuleb harjuda sellega, et käiguvalitsal, millega PRND režiimide vahel liikuda, on nupud väga ebaloogiliselt paigutatud, kuid see on mõistetav, kuna väga suur osa Rangeri klientuurist elab vasakpoolse liiklusega maades.
Maanteesõit on uue Rangeriga mugav. Pikk teljevahe, kasvanud laius ja tagumiste amortisaatorite nihutamine raamist väljapoole on kõik aidanud kasvatada auto stabiilsust. Seega pole probleeme pikkade vahemaade läbimisega (on ju kallimad versioonid varustatud kõige moodsamate juhiabidega), mida ta teeb uskumatult vaikselt ja mugavalt (tühi auto raputab isegi vähem kui Amarok).
Kokkuvõtteks
Kesk-Euroopas konkureerivad Ford Ranger Wildtrakiga teised keskmise suurusega pikapid, sealhulgas turuliider Toyota Hilux, Volkswagen Amarok, KGM Musso, Isuzu D-Max ja tänavu uuenev Mitsubishi L200. Kuigi igal võistlejal on oma unikaalne kombinatsioon funktsioonidest ja võimalustest, paistab Ranger silma oma jõulise disaini, rikkaliku tehnoloogia ja maastikuvõimekusega.
2024. aasta proovisõitude edetabelis tõuseb uus Ford Ranger Wildtrak 67 punktiga arusaadavalt tippu, ehkki võrdlus väiksemate autodega võib tunduda esmapilgul ebaõiglane. Ranger edestab ühe punktiga oma suurimat rivaali Amaroki ning sama summani on jõudnud vaid ülipraktiline Nisssan X-Trail, mis seni ainsana on teeninud igapäevakasutatavuse eest ülikõrged 37 punkti.
Kes või mis suudaks üldse Rangeri ülemvõimu tabelis kõigutada? Pole raske arvata, sest Fordi mudelivalikus on veelgi suuremaid, võimsamaid ja mugavamaid kastikaid. Kas sealt on oodata uut liidrit tabelisse, selgub peagi.
Fotod: Indrek Jakobson
