On autosid, mille puhul saab ostuotsuse tegemisel määravaks sümpaatne välimus, ja on autosid, mille puhul otsustab hind.
Siis on palju autosid, sageli algab nende nimi T-tähega, mille puhul saab määravaks usk suurepärasesse vastupidavusse või tehnoloogilisse ülimuslikkusse.
Ja siis on autod, mille puhul määrab sobivuse või mittesobivuse poliitika. Või vähemalt poliitilised eelistused, hirmud ja eelarvamused. Kas see, et tegu on Hiinas valminud autoga, võib saada GWM Wey 05 puhul takistuseks ning mis saab siis, kui eetilised küsimused hetkeks kõrvale jätta?
Nimi ei riku meest
Turundusplära väidab, et Great Wall Motorsi tippmudelid WEY on saanud nime leidmisel inspiratsiooni firma kauaaegse presidendi Jack Wei (inglise keelde tõlgitakse seda Wei, mitte Wey!) nimest. Tänapäevase halva kombe kohaselt kasutatakse seejuures sageli läbivalt suurtähti.
Kuigi juba NLKP XX kongress mõistis isikukultuse sügavalt hukka, jätkus puna-Hiinas esimees Mao võim veel pikalt ning selle mõju on ilmselt kandunud ka tänapäeva autode marginimedesse. Kas keegi kujutaks ette Fordi mudelit “HENRY”?
Samuti nimetatakse mõnikord hr Weid Great Wall Motorsi asutajaks, kuid see pole päris nii. 1990-ndate alguses võttis 26-aastane Wei üle raskustes sipleva väikese autofirma ning tegi Great Wallist ühe Hiina suurima erakapitalil põhineva autotootja ja oma segmendi liidri. Vägitegu igal juhul!
Et aastatuhandeid keisri tiitlit kandnud isevalitsejad nüüd kompartei esimehe tiitlit kannavad, hiinlasi ei häiri, sest tegu on üksnes tähtsusetu detailiga. Nii ei sega neid ka meie jaoks harjumatu komme igast vähegi suuremast mudeliseeriast eraldi automark luua (olgu see siis Coffee või Wey). Tavatu komme küll, aga nimi ei pidavat ju meest rikkuma.
Samuti on mõnikord ekslikult väidetud, et Wey 05 põhineb Coffee 01 mudelil, kuid tegelikult on asi lihtsam. GWM Wey 05 ongi seesama auto, mida maailm tundis 01. veebruarini 2024 kui Wey Coffee 01 ja see on siiani mõnel turul hoopis Mocha nime all. Lõppude lõpuks on meie autoostja jaoks harjumatud mõlemad.
Nii või teisiti, aga kontserni ajaloos võtmerolli mänginud isiku nime määramine uuele kaubamärgile räägib selle positsioonist Suure Müüri siseses brändide hierarhias, mis kajastub arusaadavalt ka hinnas. Wey on nende tippbränd.
Selle margi all toodab GWM üksnes pistikhübriide. Erinevalt Ora’st on Wey suunatud oluliselt konservatiivsemale (et mitte öelda eakamale ja rahakamale) klientuurile ja pakub neile seda, mida nad kõige paremini oskavad – pistikhübriidseid linnamaastureid. Ise nad ütlevad, et Wey 05 on kompromiss sisepõlemismootori ja elektrilise tuleviku vahel.
Kui Eesti turul on Great Wall esindatud üksnes kahe margi-mudeliga ja nende näol on tegu täiesti erinevast klassist autodega, siis idapiiri taga müüakse ka hoopis luksuslikumat-suuremat Wey 07. Viimane veeretati kohale ka hiljuti USA-s toimunud tarbeelektroonikamessile CES.
See kõik annab lootust, et kui 05 hästi vastu võetakse, on lootust meie teedel veelgi suuremaid ja uhkemaid “hiinlasi” näha. Mis aga on kindel, et pisut väiksem linnamaastur Wey 03 jõuab Eestisse juba tänavu kevadel.
Sarnane ja erinev üheaegselt
Kui võrrelda teiste sama mõõtu meil müüdavate konkurentidega, siis Wey 05 meenutab vast kõige rohkem Lexus RX-i. Neil on palju ühist – esiteks välismõõtmed, mis teevad mõlemast ühed ruumikamad viiekohalised linnamaasturid. Veel suurematega tuleb juba reeglina kaasa kolm istmerida.
Teiseks kapotialune, kus on põikiasetusega bensiinimootor ja veavad esirattad. Ka siseviimistlus tundub esmapilgul sarnane: “hiinlase” materjalid pole vähemalt esmapilgul kindlasti halvemad kui Jaapani noobelmargi krossoveril. Kas need on ka sama vastupidavad kui Lexuse omad, näitab aeg.
Viimane suurem Wey 05 ja Lexus RX ühine omadus on, et see Jaapani mudel sai kunagi oma klassis esimeseks, millele tekitati nelikvedu tänu eraldi elektriajamile tagasillal. Selle tulemusena veavad vajadusel kõik neli ratast, kuigi sisepõlemismootor pole tagumistega ühendatud.
Loomulikult võib leida veelgi sarnasusi, kuid pigem algavad nüüd juba erinevused. Hübriidsüsteemi osas on hiinlased jaapanlastest kõvasti ees, eurooplastest rääkimata. Seetõttu jätkame auto kirjeldamist mitte kereplekkidest (mida võib igaüks oma silmaga pildi peal või esinduses imetleda), vaid hoopis jõuallikast.
Suurima veoakuga pistikhübriid Eestis
Wey uus linnamaastur on paralleelühendusega pistikhübriid. See tähendab lihtsustatult, et veoakut saab laadida vooluvõrgust, seejärel saab auto ainult elektri jõul sõita ning särtsu lõppedes käivitub sisepõlemismootor, kuid mitte ainult elektri tootmiseks nagu seeriahübriidides, vaid veojõud kantakse otse esiratastele.
Wey 05 paistab silma ennekõike oma elektrilise sõiduulatuse poolest, mille tagab meie turul pakutavate autode suurim, 39,67 kWh mahutavusega veoaku. Seda on rohkem kui omaaegsel Nissan Leafil, kuid sel on oma kõrvalmõju – täislastis auto kaalub pea 2,8 tonni.
Neid autosid, mis sõidavad elektri peal nii kaugele kui lubatud, on vähe. Üks neist on Citroën Ami (mis pole tegelikult auto) ning nüüd täiendab seda lühikest nimekirja ka uus Wey 05. Kombineeritud tsüklis (pool linnasõitu, pool kiiret maanteesõitu) jagus veoakus särtsu 136 kilomeetriks, mis on erakordselt hea tulemus.
Tänapäevasele pistikhübriidile kohaselt on võimalik autot laadida nii kodusest (kus siis veel!) vahelduvvooluvõrgust kui ka avalikest alalisvoolulaadijatest. Esimesel juhul suudab auto kolmefaasilisest laadijast vastu võtta kuni 11 kW võimsust, teisel aga kuni 50 kW. Ülikiirlaadijatest pole küll kasu, kuid hetkel levinud laadimisvõrgustik sobib väga hästi. Iseasi muidugi, kui palju seda vaja läheb, sest lõviosa sõitudest tehakse koduse soodsa elektriga.
Kolme mootorit sisaldava hübriidsüsteemi koguvõimsus on 350 kW, mis on paberil üsna muljetavaldav ning sama võib öelda 847 Nm pöördemomendi kohta. Päriselus avaldub see vaid mine-pedaali väga jõulisel kasutamisel ning siis lendab auto “sajani” pea viie sekundiga. Samas alustab auto sõitu alati “Normal” režiimis ning sel juhul on tegu igati viisaka ja rahuliku sõidukiga.
Suur ja silmatorkav, aga mitte häiriv
Wey 05 ei ole auto, mis püüab oma välimusega polariseerida, vastupidi. Kuigi tegu on suure ning esimesest hetkest jõulisena näiva maasturiga – koos oma 21-tolliste ratastega on tegu siiski pigem tagasihoidliku kui ekstravagantse sõidukiga. Erinevad detailid on sulandatud maitsekalt nii, et tervikuna miski ei häiri.
Kui enamus Hiina autosid püüavad väliselt iga hinna eest eristuda, siis Wey 05 seda teha ei soovi, kuigi märkamatuks jäämine loomulikult ei õnnestu. Ja ehkki tegu pole just Euroopa autodisaini hetkemoe punktuaalse jälgimisega, on kindlasti ka neid, kellele meeldib ameerikalik Lincolni stiilis kroomitud radiaatorivõre – või siis jätab lihtsalt ükskõikseks.
Sisemuses torkavad esimese asjana silma suured ekraanid ning teisena see, et kusagil pole koonerdatud: pehmetest materjalidest armatuurlauad ja uste ülaosad, kroomitud käepidemed ja kõik muu moodustab ka auto sees ühtse harmoonilise terviku, millest õhkub luksust (mis muidugi pole võrreldav Maserati omaga, aga hind erineb kaks korda).
Erinevalt näiteks G-klassi Mercedesest on vastavalt soliidsetele välismõõtmetele ka sisemuses ohtralt ruumi, eriti tagaistmel. Pagasiruum on küll klassi keskmine ning tagaiste pole liigutatav, mis annaks veelgi praktilisuses juurde.
Neli digiekraani vastutavad kõigi funktsioonide juhtimise eest, füüsilisi nuppe keskkonsoolilt kahjuks enam ei leia. Keskel troonib 15-tolline infolustisüsteem, mille all on omakorda 9-tolline kliimaseadme juhtimise ekraan (keda segab, saab selle välja lülitada). Vahetult juhi ees on omakorda sõidukiirust ja -andmeid näitav ekraan ning 7,5-tolline esiklaasinäidik.
Kuid nende kasutamine pole kaugeltki nii lihtne, kui võiks arvata. Kliimaseadme juhtpaneel kipub valgust peegeldama ning esiklaasinäidik lõpetas vahepeal töö. Kui viimatimainitu pilt on rahulik ja selge, siis juhi ees olevad näidikud on sedavõrd väikeses kirjas, et nende lugemiseks on lausa prille vaja. Arusaadav – Hiinas ostavad selliseid autosid keskmiselt 20 aastat nooremad kliendid kui Euroopas.
Mootor ja sõiduomadused
Suure linnamaasturi iseloom selgub kohe esimestel meetritel. Kuigi tegu on tõsise jõujuurikaga, siis tegelikult ei ole auto massi isegi üritatud peita, sõit on pehme ja kindlasti mitte sportlik. Loomulikult annaks asja parandada veermikku jäigemaks timmides (aga mugavus?) või kohanduvat vedrustust kasutades (aga mis siis hind ütleb?).
Ka rooli poolt antav tagasiside on pisut ebamäärane, ehkki pakutakse võimalust seda kolmes variandis seadistada. Kaasreisijaid see reeglina ei häiri, kuid juhile ei pruugi see olla kaugeltki sama mõnus: auto kaldub kurvides tugevalt, ent juhiabid teevad oma tööd hästi ja ka pidurid on korralikud.
Juhile võib närvidele käia ka abiliste koor ning vilgutamist ja piiksumist on liiga palju. Õnneks puudub autol kohustuslik kiirusehoiatus (kuna tegu on ikkagi paar aastat vana mudeliga), ent pidevalt kaagutab närviline tädi, kes käsib kogu aeg liiklust jälgida. See hakkab pikapeale närvidele käima.
Kõigele eelnevale oponeerib väga sujuvalt toimetav üheksakäiguline topeltsiduriga automaatkast. Kelle jaoks aga on veovõime oluline, siis sappa tohib võtta kuni kahetonnise piduritega ja 750 kg piduriteta haagise, mis pole küll raamil kastikate tase, kuid linnamaasturi kohta igati korralik.
Kliirens on linnamaasturlik 18 cm ning vaatamata tervelt neljale erinevale maastikusõiduprogrammile tasub asfaldilt maha keerates olla pigem ettevaatlik – tänu suurele massile võib auto pehmemas kohas kergesti kõhu peale jääda ning siis on liikuma pääsemine juba üsna komplitseeritud.
Muidugi vaevalt see päriselus probleemiks osutub, sest arvestades auto kõrgust maast ja ilmselget keskendumist üksnes keerulistele teeoludele, on nelikvedu vaja ennekõike selleks, et lumesajus enesekindlalt suusamäe juurde ronida. Sellega saab auto aga suurepäraselt hakkama.
Kokkuvõtteks
Kas GWM Wey 05 on parim senikogetud Hiina auto? Kindlasti üks parimaid, kuid kas ka parim, sõltub otseselt sellest, kui palju on sõidetud suure konkurendi BYD autodega. Et viimase mudelid Tang ja Han on täiselektrilised ning Wey 07 pole meile jõudnud, jääb vastus sellele küsimusele lahtiseks.
Kuigi tegu pole täiusliku autoga, on see suurepärane alternatiiv kõigile luksuslikele D-segmendi linnamaasturitele, millest ei puudu midagi. Eestis pakutakse Wey 05 kahes varustuses, Premium ja Luxury vastavalt 60 ja 65 tuhande eurose letihinnaga, kusjuures ka madalamal on juba kõik vajalik pardal. Seda pole “hiinlase” eest just vähe, kuid ka auto on hinnale vastav.
Selle raha eest saate piisavalt luksusliku auto hea koostekvaliteedi ja kõigi vajalike aktiivsete ja passiivsete turvasüsteemidega. Tänu rikkalikule varustusele ja elegantsele välimusele on see soodsam alternatiiv Euroopa ja Jaapani noobelmarkidele ning oma suure veoakuga võimaldab oluliselt soodsamat kulgemist. Nii et ärge öelge “ei” enne, kui olete selle autoga lähemalt tutvunud – muidugi juhul, kui eetilised probleemid ei takista.
Meeldis:
- Elektriline sõiduulatus
- Mugav kulgemine
- Kvaliteetne viimistlus
- Turvalisus
- Veovõime
Ei meeldinud
- Tarkvaraapsud (telefoni funktsioonid)
- Närviline sõiduassistent
- Nõrgad tuled
- Füüsiliste nuppude vähesus
Fotod: Indrek Jakobson
