Kes oskavad ehitada tõeliselt head, kiiret esiveolist sportautot? Pole kahtlustki, et jaapanlased, prantslased ja viimasel ajal ka korealased. Kuid just Civic Type R läheb ajalukku kui kiire esiveolise ülim mõõdupuu.
Honda Type R märgi ajalugu algas 1992. aastal, mil “Jaapani Ferrari” Honda NSX vürtsikam erimudel selle külge sai. 1995. aastal järgnes Integra Type R ning esimene seda märki kandnud Civic sai tootmisse 1997. aastal.
Paraku see Euroopas müüki ei jõudnudki – meie saime alles 2001. aastal ilmunud EP3 põlvkonna Civic Type R-i, mida asuti tootma Ühendkuningriigis. Nüüdseks on sellele järgnenud veel neli põlvkonda “Shibikku Taipuaarusid”, millest viimased kolm on vabalthingava mootori asemel saanud turboga jõuallika.
Ja iga uue põlvkonna puhul räägitakse sama juttu – ei ole võimalik, et esiveoline sellise jõu efektiivselt maha paneb! Ning jaapanlased tõestavad järjest ja järjest – on ikka küll. Uusim Civic Type R on (jälle!) kiireim esiveoline auto Nürburgringil ja mitmel teiselgi ringrajal.
Accelerista autorid on Civic Type R-i eelmiseidki põlvkondi kiitnud – Maarja Vau sõitis üle-eelmise FK2 ja eelmise FK8-ga, Veli V. Rajasaar proovis Audrus ära nii FK8 kui moodsa NSX-i. Hetkel on Civic Type R oma klassis ainuke auto, mida saab veel esiveo ja käsikastiga. Kas valem hakkab iganema või on jätkuvalt suurepärane?
Põhiandmed
Tehnika poolest uuel ja eelmisel generatsioonil suuri muudatusi pole – jätkatakse sama lahendusega, millega alustati 2015. aastal. Mootor on neljasilindriline turbotatud K20C1, millel jõudu eelkäijatest veidi rohkem – 242 kW ja 420 Nm. Jõud jõuab maha läbi kuuekäigulise käsikasti, piiratud libisemisega diferentsiaali ja esisilla. Kiirendus “sajani” vältab 5,5 sekundit, piirik sekkub 7000 pöörde juures.
Välimus
Tundub, et koos sihtgrupiga on täiskasvanuks saanud ka auto ise. Uue Type R-i välimus on võrreldes eelmiste generatsioonidega kõvasti konservatiivsem, auto esiosas ei domineeri igasse nurka külge poogitud splitterid-õhuavad-jms. Uus Type R on väga laia hoiakuga, mis annab talle niigi sportliku ja tõsiseltvõetava välimuse. Kapotil on jätkuvalt Subaruteltki tuttav õhuvõtuava, kuid see on eelkäijatele sarnaselt sujuvalt “uputatud”.
Tagaotsa järgi saab muidugi kohe aru, et tegemist on Type R-iga, kuna pagasiluugi peal domineerib Type R-ile omane suur tagatiib ja stange keskel on 3 massiivset summutitoru.
Sõitjateruum
Sõitjateruumi sisse istudes tervitavad punane põrandavaip ja alcantaraga istmed, ka rool on kaetud alcantaraga. Juhi ees on kõige olulisemate näitude jaoks digitaalne näidikupaneel, mille välimus muutub vastavalt sellele, mis sõidurežiim parasjagu kasutusel on.
Näidikuplokile on käiguvahetuste paremaks ajastamiseks lisatud tuled, mis hakkavad liikuma, kui pöörded piiriku lähedale jõuavad.
Sõitjateruumi keskel paikneb 9-tolline keskekraan, mille pealt saab seadistada kõike autoga seonduvat, näiteks rooli raskust, amortisaatorite jäikust, gaasipedaali tundlikkust jne. Apple CarPlay on juhtmevaba. Paraku saab just keskekraan kriitika osaliseks – põhiliseks miinuseks on graafika, mis näeb võrreldes konkurentidega iganenud välja.
Kesktunnelil on tavalise Civicu käiguvahetusnupud asendunud käigukangiga, käigukangi kõrval on R+ nupp, mis keerab autol kõik seadistused kõige sportlikumaks.
Auto istmed on ühed mugavamatest, kus ma kunagi istunud olen, külgtugi on ideaalne ka kurvilisel teel sõites. Ergonoomilise miinusena ei saa Type R-ile jätkuvalt istmesoojendusi. Sisemuse materjalid on pigem kõvad, aga kõik, mis käe alla jääb, on ikkagi pehme.
Tagaistmed on millegipärast punase asemel hoopis mustad, jalaruumi on täitsa viisakalt, kaks täiskasvanut mahuvad mugavalt ära. Tagaistmeid on ainult kaks, sest keskmise koha asemel on kaks topsihoidjat.
Pagasiruumi mahuks märgitakse 410 liitrit, istmeid kokku klappides kuni 1212 liitrit. Pagasiruumi on asju väga hea paigutada, kuna laadimiskünnis on täpselt paras, ei liiga madal ega liiga kõrge.
Sõiduomadused
Asume nüüd Type R puhul kõige olulisema küsimuse juurde – kuidas ta sõidab?
Vastus on perfektselt. Sõites tekib tunne, nagu oleks F1-s. Kurvilisel teel sõites saab enne juhil julgus otsa kui haarduvus kuskile kaduma hakkab, teelpüsivus on kirjeldamatu, eriti esiveolise kohta.
Linnas sõites on auto vedrustus parajalt jäik, kuid pehmeimas seades kannatab seda kasutada ka igapäevaselt, leitud on väga hea kompromiss. Samas kangeimas seades on vedrustus isegi siledapoolsete Eesti teede jaoks liiga jäik – see seade sobib peaasjalikult vaid klaassiledatele ringradadele.
Roolisüsteem on parajalt raske ja konkreetne – kui rooli keerata, saab suurepäraselt aru, kuhu esirattad suunatud on ja mis pidamisega toimub. Minu jaoks oli aga häiriv see, et R+ režiim keerab rooli kunstlikult liiga raskeks, kuid selle vastu aitab enda maitsele vastava seadistuse tegemine.
Käigukast töötab samuti laitmatult, käigud on lühikesed ja lähevad väga kiiresti ja eksimusteta sisse, samuti aitab allavahetustel kaasa automaatne vahegaas, millega kaasneb ka äge helitaust. Mootor ise on üsna vaikne, põhiline hääl tuleb sõitjateruumi läbi kõlarite, aga need hääled on õnneks üsna reaalsed.
Jõudu eeskujulikuks kiirenduseks jagub, käik alla vahetades tuleb pauk selga ja soovitud möödasõit on märkamatult sooritatud. Paraku veidi turboviivitust siiski on ja väledaks liikumiseks peab jälgima, et oleksid magusas pööretevahemikus. Sõiduomaduste ainsaks miinuseks on suur autosse kostev rehvimüra.
Juhiabid töötavad igati eeskujulikult, paraku tuleb suur miinus anda kiirushoiatuste väljalülitamisele – esiteks saab teha seda ainult seisvas autos ja teiseks tuli selleks sukelduda menüüde rägastikku.
Kütusekulu on rahulikult sõites umbes 8, jõulisemalt sõites 13 liitrit “sajale”. Miinuseks on ka pigem väike, 47-liitrine kütusepaak.
Hind
Läinud on ajad, mil sellist masti sportautot sai 35 000€ eest. Antud auto suurimaks miinuseks on tema hind, mis algab 55 000 eurost. Täpsema hinnakirja leiab siit.
Kokkuvõte
Paljude esiveoliste kuumpärade tootmine on tänaseks kahjuks lõpetatud, seega neile, kes soovivad võimsat esiveolist hot hatchi, ongi Civic Type R üks vähestest valikutest. Kuid see ei tee temast kuidagi kehvemat autot – seda näitab ka kõvas konkurentsis ülekaalukalt võidetud aasta sportauto auhind Eesti Autogalal. Eestis on küll uuesti müüki tulnud ka Focus ST ja Golf GTI, kuid neil on paraku kõvasti vähem jõudu ja vaieldavalt ka vähem isikupära.
Plussid:
- Välimus
- Sõiduomadused
- Istmed
Miinused:
- Hind
- Aegunud ilmega ekraani graafika
- Tülikas kiirusehoiatuse välja lülitamine
Fotod: Kaur Kotkas
