Type R-i lugu peab tegelikult alustama samamoodi, nagu omal ajal Juke Nismo oma – kui olete inimene, kelle jaoks on auto pelgalt tarbeese või eelistate üliluksuslikke Saksa masinaid, leiate ehk endale rohkem praktilist väärtust pakkuvat lugemist meie Renault Talismani universaali, Jeep Cherokee või Volvo V90 proovisõidulugudest.
Hoiatan, et käesoleva loo lugemine on teie jaoks rangelt omal vastutusel, sellele kulutatud aega te tagasi ei saa ja kui otsustate seda siiski teha, võtke seda kui meelelahutust. Nüüd te kõik ülejäänud taas… tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata. Vahel on proovisõidujumal heldes tujus ja annab mulle midagi tõepoolest hingele. Seekord andis ta mulle Honda Civic Type R-i.
Alustuseks ma luban, et vaatan Type R-i mehi edaspidi teise pilguga. Ma Tean nüüd, miks te seda teete. Ja see on seda väärt. Oi, kuidas see seda väärt on.
Type R on mõneti tsiviliseeritud metslane. Tagateljele pole talle veojõudu jagunud ja auto peab läbi ajama vedavate esiratastega. Tõsiselt häirida ei saaks see ilmselt kedagi ja minulegi jääb see ette ilmselt vaid seetõttu, et ma olen paadunud “AWD!”-ümiseja.
[toggle title=”Tehnilised andmed” load=”hide”]Honda Civic Type R
Mootor: 2.0 i-VTEC, bensiin
Jõudlus: 228 kW/6 500 p/min, 400 Nm/2500-4500 p/min, 0-100 km/h 5,7 sek, tippkiirus 270 km/h
Käigukast ja veoskeem: 6-käiguline manuaal, esivedu
Pikkus, laius, kõrgus (mm): 4 390, 1 878 (ilma peegliteta), 1 466[/toggle]
[dropcap]DISAIN [/dropcap]Kui Type R minu tagasihoidliku isiku silma väliselt otseselt ei paita (aga selle auto puhul ei ole välimus primaarne), siis salongi disain on sellevõrra imelisem, ka kasutusdisaini poolelt. Värvid, materjalid ja nende kasutus on ülitäpselt minu maitsele.
Mulle meeldib tohutult, kui tumedaks Type R oma igasugused ekraanid pimedas teeb. Paljude jaoks on see tõenäoliselt liiga pime. Kõik infosüsteemid – kiired, intuitiivsed. Igasugused valitsad – nad on Olemas. Neid ei pea otsima.
Mulle meeldivad lühikesed, ent suure nurga all avanevad uksed – väga praktiline! Mulle meeldib ukse puutetundlik avamine, aga nupuga lukustamine, ja kui mõni minusugune peaks unustama autost väljudes peeglid kokku klappida (seda auto ise vist ei tee), võib kodanik jahupea puldil sulgemisnuppu all hoides selle vea kiiresti parandada. Mulle meeldivad diskreetsed märguanded, kui autol on midagi öelda.
[dropcap]JUHIKOHT [/dropcap]Ma ei ole vist ühegi auto puhul kunagi end sinna istudes nii hästi tundnud. Kuna mu enda auto ei oska lugeda, siis ma võin seda tunnistada. Type R-il on kõige mõnusam iste ja üldse juhikoht, kus ma kunagi viibinud olen. Nii täiuslikult mulle sobivat salongi pole ma enne kohanud.
Kui ma saaksin võtta Type R-i salongi ja maagiliselt oma autosse istutada, oleks mul olemas Täiuslik auto. Rool istub kätte nagu valatud, on õigest kohast lame ja õigest kohast kumer, õigest jämedusest rääkimata. Väike käigukang minimalistliku ümmarguse metallnupuga (shortshifter!) on täpselt seal, kuhu mu käsi lõppeb ja liigub nii kurjavaimu täpselt ja kergelt, et see on omaette proovimist väärt.
Iste… oh jumal. Type R-i iste kaisutab juhi tagapoolt kindlalt ja hoolitsevalt, lisaks on see nii sügav, et turvavööd peaaegu ei tunnegi enne, kui seda vaja peaks olema. Tõsi, kui teie kõnealune kehaosa on piisavalt palju laiem kui 60-midagi-kilose naisterahva oma, võib teil tekkida raskusi istmesse mahtumisega.
Pedaalid… Kui teie 10 aastat vanal täiesti ebamõistlikul autol peaks olema labadega sidur ja te sellest Type R-i istuksite, oleks teil ilmselt sarnaselt mulle tunne, nagu hõljuksite pilvedes. Siduri kerge, lühike, konkreetne käik, piduripedaal, mille tunnetus sisendab usku velje sees pesitsevatesse Brembodesse (õigustatult) ja tundlik gaasipedaal.
[dropcap]SÕIT [/dropcap]Väited, et muudetud esisillageomeetria tõttu auto kiirendades enam kohe mitte üldse rooli ei “kisu”, on siiski natuke ennatlikud. Võib-olla ei kisu, kui roolilolev käsi kuulub kellelegi teisele. Minu käte aset täitvad makaronid on nii kerged ja jõuetud, et sarnaselt kõikidele veidigi võimsamatele autodele pean ka Type R-il Tallinna imelistel tänavatel alati vähemalt natuke silma peal hoidma, et ta ise omale uut teed ei valiks.
Vedrustuse suhtelist jäikust võrreldes päris mõistlike autodega ei peaks tegelikult mainimagi, ent teeme seda siiski. Siiski on eriti auto võimsust arvestades tegemist äärmiselt lihtsalt sõidetava autoga. Sealt ka minupoolne hinnang “tsiviliseeritud”.
Põgusalt mainitud gaasipedaal päästab hea meelega valla kaheliitrise turbomootori jõu. Seda on parajalt palju ja see on mugavalt ühtlaselt kättesaadav üsna suures pööretevahemikus – turbo töölehakkamisel tohutut istmesse surumise efekti ei ole.
Selle asemel on VTEC-i sildiga mootor üsna varmalt valmis näiteks linnatingimustes autot edasi liigutama ka alla 2 000 jäävatel pööretel (vastupidiselt näiteks STI “kahepoolesele”, mis selle peale tugevalt nina kirtsutab) ja käigud tunduvad mainitud STI omadest veidi pikemad. Auto reaktsioonid juhi tegevusele on kiired ja vahetud. Paadunud turboseksuaali kõrvu paitab kõrgematel pööretel käiguvahetusel kapoti alt kostev tuttav vaikne “Khhh!”.
[dropcap]PRAKTILISUS [/dropcap]Tsiviliseeritusele annab juurde asjaolu, et Type R on tegelikult Civic. See tähendab, et pagasiruumi mahub täissuuruses lapsevanker ilma sae, kirve ja tõlkimatu sõimuta ja kui te ei tunne minu kombel pidevat vajadust R+-režiimi kuritarvitada, saate kirsina punavalgel tordil ka täiesti normaalse kütusekulu. Kui tunnete, siis saate võib-olla 9 liitrit sajale linnas, mis tegelikult paugupillide arvestuses on väga hea.
[dropcap]VIDINAD [/dropcap]Kõrgemas varustustasemes Type R ei ole üle külvatud kasuteguri asemel kasutustegurit loovate kellade ja viledega. Androidi põhjale tehtud puuteekraanil on normaalne navi, anduritele lisaks tagurduskaamera, peeglite servas pimenurgaandurid, liiklusmärgituvastus, lisapunktid keskmisest lihtsamalt kasutatava telefoni bluetooth-ühenduse eest… ja sellega tilulilutamine põhimõtteliselt piirdubki.
[dropcap]VAATA KA [/dropcap]Siia võiks tegelikult panna rea Subaru STI-sid, Evosid, Golf GTI-sid, Fordi ja Audi RS-versioone, aga tegelikult – ärge vaadake enam midagi. Type R on väga hea auto.
Muidugi tuleb ajaloolise tõe huvides tunnistada, et 10 aastat vanem passi järgi 206 kW (aga päriselus paarkümmend kW rohkem, nii et justkui Type R-ile täiesti sobiv mängukaaslane) STI pani kiirendusel maksma nelikveo, ehk pisut suurema pöördemomendi ja oma iseloomuliku tooruse ning edestas uuemat konkurenti küll mitte tohutult suure edumaaga, ent siiski veenvalt.
Ent nagu öeldud – STI-le (vähemalt 10 aasta vanusele) on iseloomulik teatav toorus, dramaatilisus, ebamugavus ja absoluutne ebapraktilisus – neli ust ei tee autost pereautot – , mis Type R-is puudub, ja see on moodsale ostjale pigem hea asi. Kiire, reibas, hästi juhitav… ja mugav ning mõistlikult praktiline. Kui mul oleks umbes 36 000 eurot üle, siis ma ei mõtleks hetkegi, millise auto ma selle eest ostaks.
Vaata hinnakirja maaletooja kodulehel Vaata edasimüüjate kontakte
Fotod: Maarja Kupits, Honda
