Honda kompaktse pargimaasturi HR-V teist põlvkonda esitleti 2015. aastal. Üllatavalt ruumikas ja mugav auto ei ole kordagi mahtunud müüduimate mudelite esikümnesse. Värskendasime tutvust, et vaadata, kas tänasel päeval oleks HR-V-l tihedas konkurentsis veel lootust.
Tegin Honda HR-V-ga esmatutvust Portugalis, aasta oli siis 2015. Inseneride ja turundajate silmis säras lootus, et legendaarse linnamaasturi teine põlvkond tuleb ja lööb omas segmendis laua lagedaks – nii kihvti kerekuju, nii mõnusalt ruumi, ja nii ägedaid panipaiku (Honda tassike teed!) ei olnud sel momendil kellelgi teisel kõrvale panna.
MULJAS AUTOPARK
Alles natuke aega hiljem ärkasid ülejäänud ja mõistsid, et “kupeeliku joonega” maasturitaoline ese on võti autoostja südamesse. Ja kus siis hakkas tulema! Nimetage täna üks, kasvõi üksainus pargimaastur, mis poleks kasvõi natukenegi muljas!?
Noh, olgu, Toyota C-HR (jälgige tähtede mängu ja seda, kus asetseb sidekriips) on muljas, aga seda veelgi hullumeelsemal moel, nähes välja nagu kääridega sälgutatud vanaema õunapirukas, mille tahaks ühekorraga põske pista, et maitseelamust mitte kellegagi jagada…
Muuseas, C-HR on Honda HR-V lähemaid konkurente, ja sel läheb (ka Eestis) paganama hästi. Ja me ei räägi siinkohal välimusest vaid hübriidajamist, mis üleüldiselt on võtmas juhtpositsiooni kogu Euroopas. HR-V-l on vastu panna 1,5-liitrine vabalthingav koos variaatorkastiga.
Pange kaks nimetatud jõuallikat nüüd kõrvuti ja öelge ausalt, kumma te valiksite!? Jah, ma olen seda vastust varem kuulnud.
VABALTHINGAV VÕIBKI VÕITA, SEST…
Kui ka jätta kõrvale hübriidajam ja õunapirukad, ei lähe HR-V jaoks pilt ilmselt kuigivõrd roosamaks, sest neid nn. muljaid kompaktseid kõikjalsõitjaid on nagu kirjusid penisid koerapulmas.
Kui ma tänasel päeval seisaksin valiku ees, siis lööksin käega ja a) ostaksin (peaaegu) esimese ettejuhtuva, b) näitaksin iseloomu ja jätkaksin ühistranspordi kasutamist.
Unikaalsed müügiargumendid on väike-keskklassi sõidukite baasil aretatud kompaktmaasturitaoliste lauas ammu otsas. Kõik on ühtviisi head ja linnas ning linnalähialadel sõidetavad. Kõik näevad välja. Garantiid on ausad. Mitte ükski ei eristu disainilt (C-HR välja jätta).
Jõuallikate valikus rokivad turbotatud mikromootorid, Toyotal ja Kial hübriidajamid. Ja siis tuleb Honda oma ajast ja arust vabalthingavatega, mis, kui järele mõelda, ei olegi väga ajast ja arust. Sest milleks parandada seda, mis töötab?
Ja kaua töötab! 1,5-liitrine vabalthingav bensiinimootor on auto kestmise seisukohalt ilmselt parem valik kui 1,2ne turbopiiksutaja; mõelgem kasvõi kuluosadele.
Jah, võrreldes väiksema kompressori toel huugava jõujaamaga on vabalthingaval jõudu ja särtsu vähem, aga see liigutab autot edasi. Vaikselt, rahulikult, kaua.
Ehk siis kunagi 20 aasta pärast, kui te olete oma HR-Vst absoluutselt tüdinenud, töötab selle mootor ikka nii nagu poleks maailm päevagi tuleviku poole veerenud. Milline suurepärane võimalus koos vabalthingavaga igikesta!
Kuigi ma tegelikult ei usu, et Honda insenerid vabalthingava ajami koos CVT-kastiga (käsikasti saab ka) HR-V-le peale panid selleks, et tõestada Perpetuum Mobile võimalikkust.
Pigem jäid nad 1,5-liitrise VTEC turboga toona hiljaks. Seda ei ole HR-V jõuallikate valikus siiani. Võib-olla järgmise põlvkonnaga asi muutub?
Aga vabalthingav tuksub HR-V kapoti all tasakesi ja veab autot edasi tasakesi ja muudab juhigi üsna tasaseks. Seega võib teema vist positiivselt kokku võtta – vabalthingav võidab, sest kui on oht, et load lähevad või on juba mingi karistus all, siis HR-Vga saab igaühest eeskujulik liikleja. Rohkem selliseid autosid meie tänavatele!
KÕIK MAHUB ÄRA!
Veho Eesti, mis mh Hondasid müüb, andis loa lemmikloomatestiks, ja me kasutasime võimalust ning palusime sõber Fredil pardale astuda. Uskuge, proovisõit sai märksa elevam kui see oleks olnud tavalise “surume sisse ämma ja kolmveerand klaverit” – testi puhul.
Ja ennäe, elukas tundis ennast auto kõrges pakiruumis mõnusalt, laps ja vanaema laiutasid tagaistmel, isegi mobiiltelefoni sai näpu vahelt ära suruda kohta, kus ta sõitmist ei eksitanud. Testi tulemusel selgus, et kolme aastaga ei ole tootja HR-V nutikat ruumikust salaja vähendanud. Tublion!
HIND
Kolm aastat tagasi algas hind 17 900 eurost. Täna seisab hinnakirjas natuke kõrgem alghind, mis kampaania käigus taas soodsamaks timmitakse. Aga. “Hind alates” ei ole päris aus teema üldse, sest Honda on HR-V puhul (nagu ka oma teiste mudelite puhul) kõik läbi mõelnud ja pakub paketihinda.
Tahad lihtsat autot kõige hädavajalikuga, maksad alla 20 000 euro. Tahad mugavusi parasjagu, maksad natuke peale. Ja kui tahad kõike, siis maksad veel natuke rohkem, näiteks 25 190 eurot. Poolnahksisu, katuseluuk ja muud imetabast blingi selle raha eest, mõtelge!
Katuseluuk on koeraga perele ilmtingimata hädavajalik, nahk on aga asendamatu kui peres on VVL-d ehk ingellikud, see-eest paigalpüsimatud ja patsutavad lapsukesed.
KOKKUVÕTTEKS
Kütusekulu on rääkimata – selle saime pea tuttuuel autol kuue liitri kanti sajale. Kõikjalsõitja teelt mahasõitmise võimekus – sellel pikemalt ei peatu, sest HR-V on esiveoline ega ole mõeldud mujale kui tee peale. Kõrgem isteasend ja seetõttu suurepärane ülevaade liikluses toimuvast teevad sellest hea igapäevaelu teekaaslase.
Arvestades Honda HR-V ajatut välimust, pöörast ja nutikat ruumikust ning elukestvat vabalthingavat, siis võiks selle auto pea pimesi olmesõidukiks koju veeretada.
Uimava Garmini võib välja lülitada ja kasutada selle asemel Waze’i, Markii de Sade disainitud käigukangi ei pea samuti lakkamatult silmjõllitama – muid muresid aga väga nagu ei olegi.
Kuna maasturilaadsete segmendis pole nagunii suurt vahet, millega sõita, siis miks mitte sõita vahelduseks Hondaga? Huvitaval kombel hoiavad need va “lihtsad” Hondad järelturul ka üsna ilusasti hinda.
Ju tõesti sellepärast, et vabalthingav mootor ei anna alla isegi siis, kui müügiosakond oma naeratuse sahtlisse unustab ja müügijutu asemel ohates brošüüri kliendile pihku torkab.
Pildid: Ylle Tampere