Hyundai i30 proovisõidu ajal kirjutasin, et sellel jääb “vürtsi” puudu. Üks põhjustest oli see, et testitav auto oli paraku üsna märkamatu.
Hall värv väikesel luukpäral justkui maskeerib selle liikluses. Ma mõistan, et see on väga lähedal isiklikele eelistustele, kuid olen veendunud – väike linnasõiduk peaks olema erksavärviline.
Esiteks on seda natuke lihtsam märgata ja teiseks – see on pidev heade emotsioonide allikas, kuna parklas hallide, mustade ja siniste autode vahel kõndides paistab erksavärviline väike auto välja nagu väike plahvatus.
Just seepärast tundus uuendatud i20 Lucid Lime värvitoonis ja Style varustuses mulle suurepärase võimalusena testida linnaluukpära sellisel kujul, mis on minu arvates kõige sobilikum.
See aeg on möödas, kui soodsamad autod (ja i20 on Hyundai valiku kõige soodsam mudel) võisid omanikku rõõmustada rooli, nelja ratta ja istmete olemasoluga. Sageli jäid “preemiumimate” mudelite varustuse valikud kättesaamatuks. Kuid nüüd on sellistel masinatel pardal kõik võimalused mugavaks eluks.
Nii siingi – rooli ja istmete soojendus, automaatne kliimaseade, püsikiirushoidik koos pikivahe hoidmisega, sõidurajal püsimise abiline, pimenurga jälgimine, meeleoluvalgustus, võtmeta sisenemine – kõik see on olemas hinnaga 24 tuhat.
Kas see on kallis? Ma mõtlen umbes 25 000 eurot maksva Taigo peale ja tundub, et see on selles klassis juba tavaline hind. Loomulikult võite vaadata i20 ka 17,5 tuhande eest, kuid seal peate unustama suure osa nendest valikutest.
Ja ikkagi meenutab i20 sees, et see on väike linnaluukpära. Mulle valmistas pettumuse müraisolatsioon, see on üks selle auto nõrgimaid külgi (võrdlen jällegi VW-ga) ja siin võib Bose muusika aidata, kuid võtmeta sisenemise asemel eelistaksin ma pigem rohkem vaikust sõitjateruumis.
Teisest küljest on müraisolatsiooni olukorral positiivne külg – üheliitrise kolmesilindrilise mootori tööheli jõuab sõitjateruumi ja see heli on tõesti meeldiv. Loomulikult ei üllata 120 hobujõudu liikluses kedagi, kuid auto võib pakkuda juhile sõidu ajal meeldivaid emotsioone. Kurvide läbimine koos kolme väikese silindri mürinaga toob naeratuse näole. Samal ajal ei löö see rahakotile ja ei too kaasa trahve – seega väga seaduskuulekas sõit, pakkudes samal ajal emotsioone.
Kui see i20 oleks olnud igavas hallis värvitoonis, ei oleks see mulle võib-olla nii muljet avaldanud, nagu juhtus minu puhul. Piir, kust alates igav auto huvitavaks muutub, võib olla väga ootamatus kohas, ja i20 puhul on see piir mootori heli, erksad kontrastid sõitjateruumis (ja meeleoluvalgustus), suurepärane värv ja üsna vastuvõetav hind (väga tahaks näha sellist autot hinnaga 20-22 tuhat, kuid tundub, et need ajad on igaveseks möödas). Need teevad Hyundai i20-st hea kandidaadi väikese pere igapäevaseks autoks.
Minu kokkuvõtvas tabelis sai i20 44 punkti. Sama palju sai tema “suurem vend” i30, kuid väiksem võidab nädalavahetuse auto kategoorias, kaotades samas igapäevakasutatavuses. i20 ei küündinud Clio 48 punktini, mis tulid enamjaolt suurema mugavuse eest, kuid osutus huvitavamaks kui Taigo (39 punkti), pakkudes juhile rohkem kui lihtsalt transporti punktist A punkti B.
Fotod: Vladimir Niinimäki
