Inimestele meeldivad muinasjutud. Neis on reeglina hea ja halb peategelane, paha saab paraja palga, head tasutakse heaga. Lihtne ja selge idee on võimaldanud neil suust suhu liikuda aastasadu ja alles viimasel ajal on muinasjutuvestja rolli võtnud endale suurfirmade turundusosakonnad. Loo olemus sellest ei muutu.
Sajandivahetus oli autotööstuses nostalgitsemise aeg. Mõned tootjad võtsid tagasivaatamist väga tõsiselt, arvates, et mineviku taaselustamine vooluliinilt lahkuvate uute autode näol on suurepärane mõte. Ostjad aga leidsid teisiti ning küsitava kvaliteedi ja niru funktsionaalsusega sõidukite müüginumbrid jäidki kiratsema.
Mikrobussi visandeid hakati Wolfsburgis looma juba 1947. aastal ning kolm päikeseringi hiljem tutvustati autot kogu maailmale. Esimene Type 2-ks nimetatud mudel (T1) pidas vastu tänapäeval uskumatud 17 aastat, kuni teine põlvkond selle 1967. aastal välja vahetas – suurepärased müüginumbrid tähendasid, et muutustega tuli olla ettevaatlik. T2 toodeti kuni 1979. aastani, mil täiesti uue väikebussi juures loobuti “Põrnikale” sarnasest disainikeelest.
Kui teised tootjad loobusid retrostiilist peatselt, siis Volkswagen on kogu käesoleva sajandi oma fänne ja kliente õrritanud visioonidega taaselustatud hipibussist ja nüüd ongi seeriatootmises olev masin (mis polegi Type2 õigusjärglane Volkswagen Multivan!) soovijatele saadaval. Kas kuldsed kuuekümnendad korduvad?
Kes usub jõuluvana?
Volkswagen ID.Buzz on muinasjuttudes legendaarse hipibussi ja ikoonilise Transporteri järeltulija. Julge ja rõõmsa disainiga, loomulikult täiselektriline ja äärmiselt praktiline. Kuidas välja kukkus, mida ta endast kujutab ja kas peaksite seda kaaluma elektriliste linnamaasturite asemel? Otsime sellele vastust.
ID.Buzz ei olegi oma olemuselt väikebuss, vaid pigem on tegu klassikalise mahtuniversaaliga. Segment, mida veerand sajandit valitses Sharan, vajas kiiret täitmist, sest ka rohepöörde ajastul on perede nõudmised jäänud suuresti samaks, vaid jõuallikad ja hinnalipikud on teistsugused. Multivan üksi sellega hakkama ei saa.
Olnuks turule toodud auto “klassist, mis oli populaarne 20 aastat tagasi ja mida praegu keegi ei osta”, poleks uudismudel kuigivõrd tähelepanu saanud. Kuna hipiliikumise kõrgajal oli suur osa planeedist raudse eesriide taga ning selles aktiivselt osalenud oskavad praegu hoopis kõrgemalt hinnata elektrilist rulaatorit kui mikrobussi, ei oodatagi nostalgiapõhist ostu. Tänapäeval on tarbija väärtused teistsugused.
ID.Buzzi reklaam toob välja tõe – asjata otsite pildilt LSD-st pilves pikajuukselist hipit. Plakatil oleva härrasmehe ülikorrektses soengus on kõvasti halli, taustal kohustuslike komponentidena kaunis naine ja kaks varateismelist last. Tegelik sihtgrupp on seal! Enamgi veel, ligi pool ID.Buzze tellitakse kaubikutena – muinasjutud hipibussist on vaid neile, kes (veel) usuvad jõuluvana.
Imetlusväärne disain
Volkswagen väärib siirast tunnustust selle eest, et konservatiivne firma tõi seeriatootmisse auto, mis on väga sarnane algsele kontseptsioonile, samas kaotamata sidet tänapäevaga. ID.Buzz on midagi täiesti teistsugust võrreldes liiklusvooga meie teedel. Selle võime tähelepanu haarata on uskumatu.
Vaid ühe käe sõrmedel on võimalik kokku lugeda neid, kes ei süttinud seda autot nähes, ehkki neid siiski oli. Samas pole võimalik kokku lugeda, kui mitu naeratust see auto mõne päeva jooksul esile kutsus, sest ID.Buzz, eriti kahevärvilisena, on lihtsalt unikaalne silmarõõm!
Testiauto oli rohevalget karva ja samad heledad toonid jätkusid ka sisemuses. See süvendab avaruse tunnet niigi ruumikas sõidukis, aga te ilmselt ei taha teada, missugune näeb välja heleda nahaga kaetud rool paari aasta pärast. Suur hulk kõva plastikut on paratamatus, kuid see on kvaliteetselt kokku pandud ja ei häiri. Munakivitesti läbis ID.Buzz hindele “viis miinus”, mis on bussi kohta supertulemus!
Sisemuses on ohtralt laekaid ja sektsioone asjade paigutamiseks, aga ka nutikaid elemente nagu eemaldatav kastikujuline keskkonsool ja väike hoiukoht rooli all. Juhtmevaba mobiiltelefoni laadimine ja USB-C pordid on tänapäeval elementaarsed, kuid esiistmete alla saab lisatasu eest 230V pistikupesad. Põneva lahendusena muutub avaneva ukse sisevalgustuse värv avanemise indikaatorina punaseks.
Tagumine istmerida on ette-taha nihutatav, seljatuge saab erinevate nurkade alla kallutada. Toetada on seal end sama hea kui eesmistel tänu sarnasele disainile, mis lisab ohtralt mugavust pikkadel reisidel. Kuna aga pole kolme isofix-kinnitust kõrvuti, ei saa sinna ka kolme lapseistet kinnitada.
Veelgi tagapoolt leiame pagasiruumi mahutavusega 1121 liitrit, mis pärast tagumise istmerea alla klappimist suureneb muljetavaldava 2205 liitrini. Moodustub sile põrand, kus saavad kaks täiskasvanut vajadusel päris mõnusalt magada. Selle alla jäävasse ruumi saab paigutada kaks kasti laadimiskaablite ja muu tarvilikuga.
Kui aga vaadata pagasiruumi külgedele, siis leiab sealt pehmed käetoed. Seega on ainult aja küsimus, kui müügisaalidesse jõuavad ka seitsmekohalised autod, lisaks lubatakse pikema teljevahega ja nelikveolisi erimeid. Siiski tuleb arvestada, et hetkel on tarneaeg ligi poolteist aastat ja ilmselt on mõistlik enne tellima kiirustamist rahulikult aru pidada – mõne aja pärast võib olla saadaval palju rohkem võimalusi.
Tehniliselt ootuspärane
ID.Buzz on nüüdseks laialt kasutusel olevale MEB platvormile ehitatud auto, mis tähendab, et tehniliselt poolelt sealt palju uut ei leia, enamus on tuttav juba teistelt ID.-delt. Tagasillas paikneb püsimagnetiga sünkroonmootor, mil võimsust harjumuspärane 150 kW, põranda all moodulakud netomahtuvusega 77 kWh, mis lubab WLTP järgi läbisõiduks kuni 420 km (päriselu on mõistagi midagi muud!).
Kolmetonnise täismassiga auto suudab mine-pedaali vajutusele särtsukale kohaselt reageerida, ehkki kiirendusaeg 0-100 km/h 10,2 sekundiga sellest kuuma luukpära ega sleeperit muidugi ei tee. 145 km/h peale seatud piirik teenib üksnes energiasäästu huve, jäädes kiirteel hätta, kuid olles Eesti tingimustes täiesti piisav.
Ka juhikoht palju üllatusi ei paku – suur keskekraan ja väike, üksnes juhile suunatud ekraan nagu teistelgi särtsu-Volkswagenitel. Kahjuks on mindud heast paremat tegema ja kojameeste töö juhtimine on toodud kangi peal paiknevate lülitite alla. Vähe kasutades on see vaid ebamugav, pikemate sõitude puhul aga lihtsalt tüütu. Õnneks on ukselingid klassikalised, mitte nagu ID.4 ja ID.5 puhul.
Üle 30 juhiabilisest koosnev palett tundub muljetavaldav, kuid tänapäeval siiski vaid elementaarne: ühe pedaali funktsioon kineetilise energia taastesüsteemi aktiveerimisel, kohanduv püsikiiruse hoidja, ummikus seisma jäämine ja ise edasi liikumine, sõiduraja hoidmine, pimeala jälgimine, tagurduskaamera ja palju muud. Ilma selleta võib müüa vaid odavautosid.
Talvesõit
Kuigi Volkswagen on alati olnud külmas kliimas hästi hakkama saavate autode loomisel esirinnas, tundub uus ID.Buzz konstrueeritud ennekõike California talviseid tingimusi silmas pidades. Või siis mitte?
Kui võrrelda ID.Buzzi ID.4 linnamaasturiga, siis tulemuses puudub igasugune loogika. Mõlemad on varustatud sama 6-kilovatise kütteseadmega, kuid ID.Buzzil puudub soojuspump. See asjaolu koos mahuka siseruumiga selgitab suure osa probleemidest, mida omanik talvel kindlasti kogeda ei taha. Lohutusena lubab maaletooja lisada soojuspumba tulevikus lisavarustusse – ja me ei soovita ilma selleta ID.Buzzi osta!
Arusaadavalt pole seetõttu ka talvine energiakulu kiita. Vaid Riia mäest alla veeredes õnnestus äsja täis laaditud akuga auto ekraanil näha kahega algavaid numbreid, 800 läbitud kilomeetri keskmiseks elektritarbeks jäi ligi 32 kWh saja kilomeetri peale.
Ja kui pika meelega autoomanik jõuab kütteseadet piisavalt tagant sundides ükskord ka sobiva sisetemperatuurini, kulub selleks võrreldes teiste särtsukatega häbiväärselt kaua aega. Näiteks ID.4 sõitjateruum soojeneb võrratult kiiremini.
Muus osas asi nii hull pole. Kolmetonnine täismass kombineerituna laiade tagarehvidega tagab väga lõbusa käitumise, kuid seda üksnes väga madalate kiiruste juures. Üle selle võib libedal asi kontrolli alt väljuda.
See-eest tuled väärivad vaid kiitust (testiautol olid maatriks-LED-id), valgusvihk on piisavalt terav, pikk ja lai ning ka vastutulijatega ei tekkinud kordagi arusaamatusi. Asjaolu, et laternapesu puudub, üldist suurepärast tulemust ei mõjuta.
Ka tagurduskaamera pesufunktsioon on meie laiuskraadil ülioluline ja väärib kiitust – selle puudumine jätaks üha väiksemaks muutuvate tagaakendega auto juhi ligi poole ajast tagurdades pimeduses kobama.
Kokkuvõtteks
Võib julgelt öelda, et iga järgmine ID-seeria auto on eelmisest parem ja nii on ID.Buzz hetkel täiuslikeim särtsu-Volkswagen. Kahjuks ei välista viimatimainitu uudismudeli sobimatust talvetingimustesse – aga viimane puudutab ju üksnes marginaalset osa meie koduplaneedi elanikest!
ID.Buzzi letihind algab hetkel 63 748 eurost, kahevärvilise kere eest küsitakse 2792 eurot lisaks ning paljudele automarkidele omaselt on lisavarustuse ja pakettidega võimalik hinda veel tublisti kergitada. Seega kui tellides pisutki kainet meelt säilitada, mahub auto kenasti kehtiva särtsukate ostutoetuse alla. Hinnakirja ja varustusega saab tutvuda siin.
Täiselektriliste väikebusside-mahtuniversaalide seas on konkurents üsna napp. Võrreldavat läbisõitu koos sõiduautoliku siseviimistlusega pakub ainsana Mercedes-Benz EQV, olles aga tunduvalt suurem ja ka kopsakama hinnasildiga. Ka Stellantise mudelivalikus on elektrilisi väikebusse, kuid need positsioneeruvad allapoole tänu veelgi väiksemale sõiduulatusele ja kaubikulaadsemale olemusele.
Muinasjutud jäävad alati muinasjuttudeks, nad saadavad meid läbi elu, andes alati lootust õnnelikule lõpule. Volkswagen ID.Buzz on imeilus auto, mida saadab liigutav lugu vabadusest ja järjepidevusest. Ning miks mitte uskuda jõuluvana?
Meeldis:
- Silmatorkav ja ilus disain
- Avar siseruum
- Korralik koostekvaliteet
- Palju praktilisi lahendusi
Ei meeldinud:
- Soojuspumba puudumine
- Aeglane soojenemine
- Kojameeste ergonoomika
- Esiklaasinäidiku puudumine
Fotod: Indrek Jakobson
