Hiljemalt 12 aasta pärast peaks automaailm olema elektriline. Selle mõistmine on sarnane uudisega, et teie lemmikrestorani menüüsse jääb ainult salat.
Peakokk teab, kuidas köögiviljasalatit maitsvaks teha, tal on selleks teada kogu juurviljasalatite ajalugu ja olemas kõik maailma maitseained, aga ometi olen selles restoranis alati liha söönud, sest siin valmib see suurepäraselt. Ma tean, et mahlane veiselihasteik on metaanisülitus Maa atmosfääri ja keskkonnakaitsja näkku, kuid ma ei saa oma armastusse midagi parata.
Oleme kokaga vanad sõbrad. Ta teab, mida ma armastan. Ja täna tuleb ta mu juurde ja sosistab peaaegu ilma huuli liigutamata – mul on teile parim praad. Aga see on viimane. Selle nimi on Jaguar F-Pace SVR.
Ja siis on see minu ees – ma olen seda vaid vaadata jõudnud, ja mul on kananahk ihul. See on viimane. Meenub, kuidas mulle meeldis lapsepõlves kõik kõige maitsvam viimaseks jätta – kuidas ma kõigepealt hammustasin ära kogu Bounty šokolaadi, jättes kookosetäidise puutumata. Ja millise heameelega ma seda pärast sõin! F-Pace on just see kookospähklitäidis.
Püüan viivitada hetkega, mil ta käima panna – see hetk on eriline. Selle kapoti all on kõige mahlasem lihatükk, mida autotööstus on viimase 100 aasta jooksul suutnud luua. Mehaanilise kompressori ja 550 hobujõuga viieliitrine V8. Jätan ukse paokile, et kuulda kompressorivilinat, mis sinuga rääkima hakkab.
Vajutan nuppu ja kuulen, kuidas ta hakkab õhku sisse hingama ja järgneb mürin, nagu vulkaanipurske alguses, mis täidab kogu ümbritseva ruumi. Praegu on kõik tunded välja lülitatud ja ma saan ainult tema lugu kuulata.
Jah, ma küll istun Jaguaris, mis on seest vaieldamatult hea ja mugav – aga kõik, mis selle mootori ümber on ehitatud, on garniir. Sihiks on proovida pearooga.
Järgmine pool tundi oli puhas eufooria, mis teeb seda meenutades veidi kurvaks. See on minu esimene täiskasvanud V8, millega sõita sain. Ja mulle tundub, et viimane, sest midagi täiuslikumat ei tule. Jaguar loobub 2025. aastal järk-järgult bensiiniautodest ja see V8 on luigelaul. Kujutan ette, kuidas ma kõrvalt välja nägin – laia naeratusega foori taga gaasipedaaliga mängides nägin hübriidautodes istuvate naabrite silmis välja nagu idioot. Neil on lõunaks sojavorstid. Minu menüüs on selle planeedi kõige haruldasema looma liha.
Kuidas selgitada automaailmast kaugel olevale inimesele, milline on kompressoriga V8? Kujutage ette, et see on Pink Floydi “The Dark Side of the Moon”, ainult automaailmas. See on kõrgeima kvaliteediga ja kõige klassikalisem mootorihääl, mida võite ette kujutada. Ja see mootor on V8 kontekstis “Eclipse”. See on olemas olnud juba pikka aega, ilmunud erinevatel Jaguari ja Land Roveri mudelitel. Võimsus muutub, kuid olemus jääb samaks. Jaguari viimaseks selle mootoriga mudeliks jääb F-Type kupee, kuid tehniliselt jääb see samaks.
Möödas on ainult üks õhtu ja ma olen rahul – see on ökonoomne auto, sest kulutasin õhtuga vaid pool paaki. Sulen silmad mõeldes, et homme ootab mind ees veel üks päev selle Autoga.
Olen kindel, et sind jäädakse igatsema, SVR. Vähemasti jäävad igatsema inimesed, kelle jaoks auto on midagi enamat kui metallist ja plastist vorm, mille ülesanne on viia kere punktist A punkti B. Jah, kompressoriga Jaguar igaks päevaks on hullus, millega kõik ei nõustu. Paljude inimeste jaoks on see F-Pace hübriidversioonina, parimal juhul ridakuuega täiesti adekvaatne, kuid see jääb lõpmatult kaugele sellest suurepärasest võimsast V8-st, mis suudab ainuüksi heliga alistada kõik ökoargumendid.
Selle kolme päeva jooksul põletasin üle 120 liitri kütust ja sõitsin mitte rohkem kui 300 kilomeetrit. Iga gaasile astumisega kaasnes kompressori ulgumine, mis sarnanes banžee surma eest hoiatavale karjele. Ja ma arvan, et tean, kellele see ulgumine mõeldud on. Iga meie planeedi kehast eraldatud 98 biovaba bensiini tilk muudeti tõeliseks õnneks ja põletati bensiinipeade jumalate auks.
Fotod: Vladimir Niinimäki
