Ameeriklaste ja itaallaste koostöös sündinud uue generatsiooni Jeep Compass on oma olemuselt pigem Fiat ja välimuselt Jeep. Ilus auto! Sellega võikski loole punkti panna, sest silmarabav väljanägemine on üks kõvemaid argumente, mis Compassi ostmise kasuks kõneleb.
Pikk proovisõidu-nädalavahetus Compassi roolis tekitas küsimusi rohkem kui leidsin vastuseid. Üldmulje autost on ebalev- ma ei oska Jeep’i tallide värskeimat tulnukat õieti kuskile paigutada ega oska ka ette kujutada sellele sõidukile vähegi tõsiseltvõetavat ostjat.
Segaduse selgituseks sobib mõte, et ameeriklased ja itaallased liiguvad autosid tootes laupkokkupõrkekursil: enamus vajalikke funktsioone on duubeldatud või tripeldatud ja nende selgekssaamine on üsna keeruline.
Võtkem või infolust või veel parem, istmesoojendus. Ei, te ei leia seda sealt kus vanasti (puutnupu alt). See on… automaatne! Selle mahavõtmiseks tuleb aga menüüs surfata täiesti ootamatusse nurka.
Samal ajal kui kokkupõrke ennetusüsteem on baasvarustuses (IIHS, Euro NCAP, rohkem tärne!) siis suure osa vajalikke juhiabisid saab ainult Limited või maastikunäljase Trailhawk varustusega koos.
Üks moodsa aja moodne mure paistab samuti esimesest kohtumishetkest silma – automaatselt põlevad Compassil vaid esimesed alumised gabariittuled, taga valitseb täielik pimedus. Seega tuleb teha üks lisaliigutus ja tuled käsitsi peale lülitada.
KUHU MAHUB JA KELLELE SOBIB?
Aga võtame algusest. Nagu öeldud, on uue põlvkonna Jeep Compass silmale ilus vaadata. Ei jälgegi ratastega Snaige-külmkapist, millega ameeriklased eelmisel korral hirmutasid. Nüüd on Compass endas Jeep’i üles leidnud ning meenutab väljanägemiselt Cherokeed ja Grand Cherokeed.
Compass peaks kirjade järgi kukkuma oma suurusega Renegade’i ja Cherokee vahele. Ruumikuselt ja praktilisuselt kukub ta aga… Cherokeele üsna täpselt otsa. Ajast-arust infolustiga meenutab pigem Renegade’i.
Kui väljanägemises on tunda ameeriklaste džiibi-traditsioone, siis nupuplahvatus on sada protsenti itaallaste nägu. Päeva päästab genest genesse muutumatuna püsinud Jeep’i rool ehk selle eripära, rooliratta alla peidetud lülitid.
Compass põhineb Fiat 500X pikendatud plavormil ja seda toodetakse Mehhikos. Mõlemad jõuallikad, 1.4-liitrine turbo – bensiinimootor ja kahene diisel pärinevad itaallastelt. Üheksakäiguline automaatkast on ZF oma. Seega igati rahvusvaheline värk. Ainult et… kellele?
Cherokee on üks igavesti hästi õnnestunud ja supertasemel varustusega auto. Selle luksima variandi saab täna kätte umbes 40 000 euroga.
Selleks, et Compass saaks sama mõnus, tuleks sinna laduda kõvasti ühte ja teist juurde ning see kergitab hinna isegi 38 000 euroni. Liisingmaksetes hajub hinnavahe kiirelt ning päris Cherokeed Compassist ju ikka ei saa.
Renegade aga on erakordselt omanäoline ja ka toredasti sõidetav Jeep. Säärane, mille kohta võiks öelda, et see on peaaegu “tõeline”. Ja selle hind on Compassiga võrreldes odavam. Niisiis, kes võiks Compassi osta, ja miks? Üritan jätkuvalt välja selgitada.
RUUMI ON, ERGONOOMIKAT MITTE ERITI
Jah, ruumikuse osas pole Compassile etteheiteid. Taha mahub kolm, ette kaks ja pagasiruumi nii palju kui vaja – põrandat saab aste allapoole lasta ning tagumised istmed kokku lappida. Klaver, see elektriline, sõidame!
Ent esiistmete ergonoomika on masendav, ilmselgelt unustasid insenerid, et pereemadel kipub olema kerge ülekaal ja alaselg, mille ainus soov on koos tagumikuga istmele toetudes väikeste vastikute laste märatsemisest hetke puhata.
Paarikümnekraadises pakases hakkab tagaistmelt kostuma rahulolematuid häälitsusi, sest sinna ees kuumava kliimaseadme õhuvood korralikult ei jõua. Valikus on kas udused või jäätuvad esimeste küljeakende nurgad ning nohisev tagaiste või väljavaade ent lõugav teine rida. No ärge trügige kahtlase ilmaga õue ja ärge lapsi ka saage, aitäh.
Sellele, et Compass siiski on pereauto, viitab võimalus eelsalvestada 2 juhiistme positsiooni. Eriti olukorras, kus automaatne kesklukk peale ei lähe, või kui läheb, siis ei jää, on tore valida oma posäng, konutada istmel ja mängida puldiga, millel on distantskäivitus. See muuseas toimib.
Kahe esiistme vaheline lai käetugi on… lai. Ent ei kinnitu klõpsuga eri kõrgustele. See-eest kostub all olevast laekast sisse teemüra. Ikka on hea teada, mis õues parasjagu toimub.
Ka panipaikadega on hästi. Eriti tore on võrktasku “manhattani” kõrvalistuja-poolses küljes, sinna saab panna v.v. laste vidinaid või nutitelefoni, mille näppimine sõidu ajal on nagunii saatanast.
https://www.youtube.com/watch?v=-wojtDBBAwg
INFOLUST, OH INFOLUST, MILLAL SINA TULED?
Telefoni laadimisega ja ühendamisega on Compassis suhteliselt hästi, seks puhuks on olemas isegi USB. Aeglane.
Üldiselt ongi kogu tiluliluga mõistlik varuda aega ja kannatust, et immitseda läbi menüüde rägastikust; ja kõik toimibki.
Tootja kiidab uue põlvkonna Uconnect 8.4 – tollist puutekraani, mis muuhulgas võimaldab suhelda nagu tõeline viipekeeleproff – näpistades, silitades, koputades, nipsutades.
Suurepärane! Eriti kui auto seisab. Sõidu ajal võib kogu see sahmlemine lappama minna ning ekraani näpistamise asemel võib käe alla jääda kaassõitja… põlv.
Testauto 7-tolline näidikuteplokk armatuuril näeb päriselus välja paremgi kui pildil ja kui harjutada, saab vajaliku info ka silme ette kuvada. Kokkuvõttes on Compassi infolust – olgu siis väiksem või suurem – rõõmus ja värviline. Mis ongi tähtis, sest elus peab olema värve.
DISTANTSKÄIVITUS JA KOJAMEHED
Proovisõiduautol oli kaasas moodne distantskäivitus: vajutad aga pulti ja auto lülitab end käima ning lükkab kabiinisoojenduse sisse.
Paraku-paraku pole kõik nii lihtne. Nimelt iga kord kui distantskäivitus sisse lülitada, hakkavad huugama ka istmesoojendus ja roolisoojendus.
Mehed võivad ülekuumenenud istmesoojendusest rääkida tõenäoliselt valuliku näoga tunde. Compassi puhul veel eriti krimpsus näoga, sest ei istme – ega roolisoojendust harjumuspärase Climate – nupu alt infolustist välja lülida ei saa. Tuleb üles leida Controls. Selle aja peale kui õige koht käes, on m…(k)äed ära keenud.
Itaallaste-ameeriklaste laupkokkupõrkekursist rääkides on paslik vaadata lörtsisajus aknast välja. Seal teevad oma tööd tõeliselt kummalised kojamehed: neist parempoolne ulatab üle aknaserva, aga mitte klaasisoojenduseni.
Mis tähendab, et üks akna segment jääbki puhastamata. Õnnetuseks paikneb see juhi vaateväljas. Kes selle möödalasu nüüd siis tegi, amerid või italiaanod? Abi on muidugi (juhi) käeulatuses: tuleb lihtsalt auto aeg-ajalt kinni pidada ja aken korralikult puhtaks lükata. Sõidame!
SÕIT-SÕIT MAASTIKULE!
Ehkki 9. aprill 2018 tegi Eestis soojarekordi, siis 8. aprillil ja kaua enne seda valitses samas igavene talv. Sestap tuleb lugejal leppida tõsiasjaga, et suur osa juuresolevaid pilte panevad külmast lõdisema ja raielangi juures pisaraidki valama. Proovisõit täiega.
Idee poolest on tegu Jeep’i ehk põlise maastikuautoga. Päriselus peab maanteelt mahakeeramiseks natuke ise vaeva nägema ja valima pideva nelikveorežiimi, sest vaikimisi käitub auto nagu ikka elektroonilise ajuga kõikjalsõitja – on pigem esiveoline.
Sõiduviise on Jeep’i moodsatel maasturitel tavapäraselt neli: auto, snow, sand, mud. Muda meid aga metsaveotraktori jäljest välja vedamisel ei aita, esirattad närivad end kohe sügavale märga lägasse sisse. Natuke nikerdamist ja tagurpidi vaikselt hiilides hiivame end tagasi kindlale maale.
Jäik vedrustus ja tuim juhitavus, mis asfaldil natuke pinda käivad, muutuvad maastikul liigeldes talutavaks. Kolme üsna keskmises kaalus inimese kõrvale tahaks veel pakiruumitäit puid ja ehk veel midagi, mis masinale kaalu lisaks, siis ilmselt roniks mudavaaludest jõrmilt läbi nagu tõeline Jeep.
VÕILEIBA TAHAKS, JA PATJA!
Mööda siledat teed sõites teeks auto jäik vedrustus rõõmu igale titemammale, kelle silmatera pole nõus uinuma muud moodi kui rappudes – meil muuseas üks selline kunagi just oligi. Tänane kuulus artist keeldus vaiksest voodist ning nõudis tuttujäämiseks lärmi ja šeikimist. Oh, oleks siis Compass käepärast olnud!
Koos ergonoomiliste küsitavustega suudab Compass maanteel mu selja väsitada sel määral, et Viljandis kohviku ees tuleb mind autost lihtsalt välja lükata. Ühesõnaga, see maastur pole nõrkadele! Tänan õnne, et hambaproteesideni on veel veidi aega.
Testauto 125 kW diiselmootoril ei ole üleliia erksust ning 9-käigulise automaadiga koostöö võtab sel ka kohati kauem aega kui viisakas oleks. Samas on see elu pisiasi, sest maastikul teab ZF täpselt, mida ja millal tegema peab.
Rool tagasisidestab korralikult, aga manööverdamisel on auto veidi kohmakas – parklasse sujuva sissekeeramise asemel tuleb korra edasi-tagasi nõksutada. Eks siingi lööb välja Compassi tõeline džiibigeen – baleriin maastikul mõjukski kohatult.
Veidi paneb kulmu kergitama koostekvaliteet: testauto on läbi sõitnud vaid 6000 km ent juba on sõitjateruumis kosta erinevaid naginaid ja käginaid. Samuti kostab sisse mootori häält (ülal sai näidatud ka, kuskohast kostab). Ei ole üleliia vaikne ega ole megaergonoomiline, on Jeep. Džiip. Maastur.
KÕIGEST ÜLE KÄIB ÖKORÕÕM
Kui Compassi turbo-bensiinimootorile on autokriitikud ette heitnud suurt kütusekulu, siis meie proovisõiduauto diiselmootori näidud teevad rõõmu igale ökotajale. 4.5-liitrit maanteel ja 7.1 liitrit sajale peaaegu maastikulaadses keskkonnas – tehke järele või ostke ära!
Osta tasub igal juhul kui olete jõudnud selgusele, et just täpselt seda autot on teil vaja. Linnamaasturite segmendis, kuhu Jeep Compass paigutub, käib kõige tihedam rebimine iga ostja nimel, sestap on poolt- ja vastuargumentide läbikaalumine igati õigustatud.
Nissan Qashqai, Peugeot 3008, Kia Sportage ja kümnete muude konkurentide kõrval paistab Compass silma osas, mis puudutab sõna “maastur” – see auto suudab päriselt ka asfaldilt maha astuda. Õieti, see tahakski sõita rohkem seal, kus pole midagi linliku.
Stiilne välimus ja sportlik vorm teevad Compassist ka täitsa parketikõlbuliku, kuniks ei sunnita balletti tantsima. Võimalik, et see ongi auto inimesele, kelle põhiloomuses on vastuolulisus ja soov saada kõike ja korraga. Kasvõi natuke.
Pildid: Ylle Rajasaar, Erik Sikk
