“Vaata! Poola numbrimärk,” ütles üks. “Ei, vaata – Autogala võitja! Huvitav, kas sellega sõita ka kõlbab,” ütles teine.
Sel korral oli mul võimalus sõita Eesti Autogala 2024 aasta võitja Dacia Dusteriga. Ma ei võtnud endale ühtegi eelarvamust ega teadmist kaasa, vaid istusin autosse ja hakkasin uurima ja tunnetama, mida uuel Dusteril mulle pakkuda on. Peaaegu kahenädalase perioodi jooksul sain kirja nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi, mida jagada.
Esmamulje uuest Dusterist oli paljulubav. Kuna mulle meeldivad veidi kõrgemad autod, siis Duster seda ka pakkus – selle kõrgem kliirens ja suurem kere andsid kohe alguses mõista, et selle autoga on lausa lust järgmised nädalad mööda saata. Sisse istudes tundsin kohe, et istumisasend on kõrgem, mis tagab parema ülevaate teest ja muust keskkonnast. Silma jäi ka avaram sõitjateruum ning pagasiruum, mis sobib ideaalselt nii igapäevaseks kasutamiseks kui ka pikemateks sõitudeks.
Linnasõit oli mugav, pehme ja mis põhiline, kiirendamine ning pidurdamine väga sujuvad. Ei saa kurta ka teeaukude üle, kuna enamasti ei olnud neid tundagi. Üheks kõige suuremaks abivahendiks linnasõidul on minu jaoks tagurduskaamera. See muutis parkimise ja manööverdamise lihtsaks, kuna pilt oli selge ja piisavalt laia vaatega.
Üheks heaks juhiabisüsteemiks on Dusteril ka pikivahe hoiatussüsteem. Kuigi see pole midagi uut, siis Dusteri puhul meeldis mulle see, et süsteem näitas pikivahet ees oleva autoga lausa sekundites. Kuna olen sõiduõpetaja, siis vahel ikka õpilased küsivad, et kui pikk vahemaa on 2 sekundit ja 3 sekundit ja 5 sekundit, et nemad ei saa sellest vahemaast ja ajast aru. Duster oleks siinkohal hea õppeauto, näidates konkreetselt sekundites ära, kui kaugele on eesolev auto sinust jõudnud. Samuti jälgisin seda ka aegajalt ise, mitte sellepärast, et ma kellelgi nö summutis oleks sõitnud, vaid nii sain tagada igati ohutu pikivahe.
Linnasõitudega ühel pool, saabus aeg pakkida oma asjad, osta praamipiletid ning keerata Dusteri nina Hiiumaa poole. Praamipileteid on muidugi Poola numbriga autole huvitav osta – alguses pidin ikka üsna mitu korda pusima, et piletid kätte saada. Juba praamil jäin autoga inimestele silma. Esimesed kommentaarid tulid Poola numbrimärgi kohta ja siis märgati auto küljeustel ilutsevat suurt kleebist „Eesti autogala 2024 – võitja“. Loomulikult tuldi küsima, kas auto on ka võitu väärt, aga sellele ma veel vastata ei osanud. Soovitasin ise uue Dusteriga proovisõidule minna ja oma kogemus saada, sest see on alati väärtuslikum kui kellegi teise arvamus.
Teel Rohuküla sadamasse sain kogeda aga Dusteri ühte kõige häirivamat puudust – sisemüra. Alguses ei pannudki seda tähele, aga korraga küsis kõrvalistmel sõitnud õde: „Kas sul on mõni aken lahti või mis kohin see on?“ Siinkohal oleks hea võrdlus, et kui linnasõit oli kui suusatamine värskelt hooldatud suusarajal, siis maanteesõit oli kui tuisuse ilmaga kelgutamine – kunagi ei teadnud, millal müra tähelepanu röövib. Samas harjus sellega üsna kiiresti ära – nagu öeldakse, mida valjemaks keerad muusika, seda vähem kostab muid segavaid helisid.
Teise häiriva asjaoluna toon välja pimenurga hoiatustuled, mis asuvad küljepeeglites. See oranž valgus oli liiga ere, eriti veel pimedas sõites. Vahepeal läks see hoiatustuli aga segaseks ja vilkus niisama põhjuseta, olles oma vilkumisega nii entusiastlik, nagu sooviks mulle morsekoodiga eriti salajase sõnumi edastada. Muidu on selle tulukese olemasolu igati tore ja tänuväärne, kuid see võiks märku anda siis, kui on millestki märku anda, ning selle valguse intensiivsus võiks olla mitte nii silmipimestav. Kui hoiatustuled välja arvata, siis küljepeeglid ise olid piisavalt hea suurusega ning pakkusid igati head nähtavust.
Dusteril on ka nutikas piirkiiruse jälgimise ja näidikuplokil kuvamise süsteem – tore lisavidin, mida vahepeal jälgida. Loomulikult hakkab auto kiiruse ületamise puhul piiksuma – spidomeetri järgi juba 1 km/h üle toob kaasa hääleka meeldetuletuse. Paraku võivad nutikad abilised hetkega piinlikult rumalateks muutuda. Nimelt on Hiiumaal üks pikk sirge, kus lubatud kiirus on 90 km/h – tegemist on Heltermaa-Kärdla-Luidja maantee ühe teelõiguga.
Ühtäkki hakkas auto piiksuma ning kuvas kiiruseks 70 km/h. Mõtlesin, et magasin liiklusmärgi maha, ja hakkasin vaikselt kiirust vähendama. Ja siis tuli uus piiksumine, armatuurlaual kiiruseks juba 50 km/h ja paar sekundit hiljem 30 km/h. Mina aga kiirendasin piiksumise saatel taas 90 peale, kuna see on antud teelõigu tegelik kiirus. Sõiduki juhtimist lihtsustavad elemendid on vahel küll head, aga täielikult neid usaldada ei saa. See süsteem võiks töötada kas 100% täpsusega või üldse olemata olla – jäi aga mulje, et tegemist on tüütu sõbraga, kes ekslikult arvab, et teab alati õiget vastust.
Positiivse külje pealt – taaskord oli käiguvalits pisike ja mugav kasutada. Kuulsin selle kohta lausa kommentaari, et see on nii pisike, et sellega võiks tassis kohvi segada! Valits tahab aga konkreetset käsitsemist: paar korda juhtus nii, et enda arvates panin käigu sisse, kuid tegelikult oli see siiski neutraalses asendis. Konkreetsem liigutus, ja kõik korras!
Samuti oli kütusekulu täiesti mõistlik. Nagu viimasel ajal välja kujunenud, siis mulle satuvad hübriidajamiga sõidukid – nii ka Duster. Hiiumaalt Tallinna sõites, kus on segamini nii kruusateed, maanteed kui ka linnasõitu erinevatel kiirustel, sain keskmiseks kütusekuluks 5,8 l “sajale”. Arvestades selle auto mõõtmeid usun, et see on igati asjalik tulemus.
Ja millest ikka üle ega ümber ei saa, on minu lemmikud – nupud. Dusteril jagus neid korralikult. Mis muudab sõidu veel paremaks kui konkreetsed nupud konkreetsetel asukohtadel? Minu jaoks ongi Dusteri üks tugevusi see, et ta on säilitanud füüsilised nupud nii armatuurlaual kui ka rooli küljes. Kui kõik autod lähevad samm sammult digitaalseks, siis minu meelest on Duster nagu üks tark vanaema, kes teab, et mõnikord on parem lihtsalt nuppu keerata kui ekraani taga segaduses olla.
Mina jäin Dusteriga väga rahule. Kuigi tal oli minu jaoks nii mõnigi miinus, kaalusid arvukad positiivsed omadused need üles. Duster ei püüa olla luksuslik ega ultramodernne, vaid teeb oma asja ausalt – nagu vana sõber, kes ei hiilga suurepäraste teadmistega, kuid on alati usaldusväärne.
Fotod: Margit Männamaa, Masinawärk