Ruumikas ja üsna esinduslik auto kuni viiele inimesele Pikk garantii ja TÜVA testide põhjal ka murevaba sõiduk Hind kampaania ajal alates 18 990 €, tippmudel u' 30 000€ Laoautodele lühike tarneaeg, eritellimus paar kuud
[toggle title=”TESTAUTO TEHNILISED ANDMED” load=”hide”]Varustustase TX
Mootor: 1,7l R4 diiselmootor CRDi
Võimsus: 104 kW/ 141 hj
Pöördemoment: 340 Nm
Käigukast: 7- käiguline DCT automaat
Tippkiirus: 203 km/h
0-100 km/h: 11 sekundit
Kütusekulu tootja: 4,4 l/100 km
Kütusekulu testisõit: 5,6 -7 l/100 km
Hind alates: 32 990€[/toggle]
[dropcap]AJALUGU [/dropcap]KIA Optima ajalugu on lühidalt ümber öeldes: “suur segadus nimedega”. Kolmanda aastatuhande alguses turule jõudnud Kia Magentis, Lotze, K5, Optima olid alguses kõik üks ja sama, Hyundai Sonata adapteeritud variant.
2005 aastal, mil turule tuli teine põlvkond, kasutati küll jätkuvalt Hyundaiga sama MG platvormi ja jätkati mitme pseudonüümiga, aga elu tuli sellele neljaukselise keskklassi sedaanile päriselt sisse aastal 2008, mil New Yorgi autonäitusel esmakordselt esitleti Peter Schreyeri kujundatud facelift-mudelit. Sealt alates võime Optima kohta liialdamata öelda, et on üks silmale ilus vaadata sõiduk ju küll.
2010. aastal, mil jõudis kolmas põlvkond, läks tõsiseks rebimiseks kahe sõsara – meie mail Kia Optima ja Hyundai i40 vahel. Mingil kummalisel põhjusel said neist kahest teineteise kõige kõvemad konkurendid, mis õeluses “ühele ema, teisele tütar” üksteise turgu ära õgisid; ja teevad seda tänaseni. i40-le on seni andnud väikese eelistuse “farmari” ehk universaalkerega versiooni olemasolu, mida peast praktilised on saanud valida.
2015 esitles KIA Frankfurdis neljanda põlvkonna Optimat ning andis ühtlasi teada, et tulemas on ka universaalkerega versioon. Mõlemad mudelid näevad kadestamisväärselt kobedad välja, autoajakirjandus ristis Optima universaali kiiresti “kõige seksikamaks pereautoks, mida elades nähtud” ja teatas ühltasi, “unustage luksusbrändid, Optima universaal meeldib teile igal juhul rohkem.”
Olgu kuis on, varakevadel jõudis uus Optima-sedaan ka Eestisse ning on teinud rõõmsaks “autot niipalju kui vajalik, raha nii vähe kui võimalik”- mõtteviisiga ostjad, pakkudes küllaldaselt esindussõidukile omast mugavust ja väljanägemist mõistliku hinna eest. Kuniks universaal pole jõudnud, teeb Hyundai i40 selles segmendis suure osa lauast jätkuvalt puhtaks.
[dropcap]MINU LUGU [/dropcap]Kaks kevadet tagasi sõitsin Kia Optima kolmanda põlvkonnaga ja jäin päris rahule. Sestap ootasin uuelt Optimalt kui mitte Aasta Tulija tiitli kaasavõtmist, siis aasta olulisemaks autouudiseks kandideerimist küll, sest mõistlikku ilu olin juba kogenud. Proovisõidu-järgsed tunded on tänaseni kahetised, mistõttu veeretasin aprilli alguses, veel viimase lumega tehtud proovisõitu vabandava näoga siiani edasi.
Proovisõidu-autoks on tippmudel, TX varustuses 1.7 CRDi diiselmootoriga, 7DCT automaatkastiga Optima. Hinnakirjas seisab selle mudeli taga number 32 990€, kampaaniate ajal võib auto saada isegi paar tuhat raha odavamalt.
Otsest põhjust pettumiseks ju ei ole, sest Optima on jätkuvalt mugav, senisest avaramgi, pealtnäha sümpaatne ja väljapeetud sõiduvahend. Automaatkasti tippversioonis on neljandal generatsioonil lisandunud 1 käik (7DCT) ja 1.7-liitrisele diiselmootorile tulnud võimsust juurde (141 hj). Olemas on rida funktsioone, mis teevad Optimast pooleldi isesõitva auto.
Aga midagi on ikkagi puudu; ja ma isegi oskan sellele nime anda – sarnaselt mandlisilmsele sõsarale, i40le on Optima täiesti mõistlik ja kiretu. Just nimelt, kiretu! Ja mul on selle puudumisega probleem; või siis on mul kesine fantaasia, sest kuidas ma ka neil päevil ei püüaks, turundusmaterjalides lubatud sportlikku seksikust ja purskuvat kirge ma punasele testautole külge pookida ei oska.
[dropcap]DISAIN [/dropcap]Peter Schreyer on alustatut jätkanud – KIAst on saamas tavaline, vastupidav ja meeldiva joonega… saksa auto. Optima on selles mudelirivis eeskujulik näide: auto üldilme on konservatiivselt ilus – üsna pikk ja madal keresiluett annab 4855 mm pikkusele autole esindusliku oleku. Ruumikuse nimel on toimunud millimeetrite mäng: teljevahet (2805 mm) ja kliirensit (14,65 cm) on kasvatatud 10 mm, laiust (1860 mm) 25 mm (teisisõnu 2,5 sentimeetrit, umbes kivinugise jalajälje laius). Aga tõsi, et salong tundub eelkäijaga võrreldes veidi ruumikam ning pagasiruumi avades selgub, et ka sinna mahub. Asju.
Ärgem vaevakem end ilukõnega murduvast valgusest, mullilistest rattakoobastest (vot selle koha peal läheb mul küll film käima; ja ma küsin, mida turundaja on siinkohal täpsemalt silmas pidanud? Nagu mulliline? Rattakoobas? Päriselt?!) ja tiigrininana (???) seiklust haistvast iluvõrest – sai juba öeldud, et on ilus; ja kui pingutada, ju siis teeb vilunud silm linnapildis ka vahet.
Räägime füüsikast, täpsemalt tuuletakistusest. Õhutakistuse koefitsent on vähenenud 0.29 Cd-ni – auto on vaikne ja ökonoomne; ja need mõlemad sõnad tahaks kirjutada paksus kirjas. Rehvimüra hakkab salongi sisse kostma 100 km/h+; ja seegi sõltub suuresti teekattest ja rehviprofiilist. Enamasti kuuleb salongi vaid diiselmootori meeldivat häält.
Valguse murdumisest rääkides – ees ja taga on leedid, tervitustuled on olemas; ning öösel säratavad teed automaatselt peale ja mahalülituvad biksenoon-kaugtuled. Disain, kasutajasõbralikkuse mõttes, on laitmatu. Kes arvab, et “disain” tähistab tegelikult ikkagi värvi ja väljanägemist, siis palun – lisaks mahepunasele on valida veel 8 tooni vahel ning alla saab keerata 16-18-tollised kergveljed.
[dropcap]RUUM [/dropcap]Ruumikas salong jätab üsna stiilse mulje, ehkki näiteks ukse siseküljelt leiab õmbluse asemel kummilooma nahka sissepressitud katkendliku imitatsioonjoone. Pisut üllatav, et esiistmete vahelist käetuge ei saa pikendada; see-eest on juhiistmele 2 mälu ning kõrgemal varustustasemel on ees, lisaks tavapärasele tagapalede soojendamisele ka tuulutamisvõimalus. Ees kahetsooniline kliimaseade võiks jätkuda kolmanda tsoonina ka taharitta, et sealgi saaks temperatuuri reguleerida.
Kaheksane tirts kurdab, et kupeelik küljejoon ei võimalda tal normaalselt aknast välja vaadata, aga siin saame abi eakohasest turvatoolist. Pakiruum on eelmisest põlvkonnast ruumikam, nõudes siiski üsna nutikat järelemõtlemist, kuidas paigutada ära viieliikmelise seltskonna tavaar; osa asju tuleb panna salongi pisikestesse panipaikadesse.
Selles klassis autol võiks olla jalaviipe peale avanev pakiruumi kaas. Võiks olla pikendatav käetugi ja korralikud panipaigad. Tagaistme seljatoe tasku võiks olla nutikalt voldiga lahtikäiv või sisseõmmeldud avaga, praegune robustne tasku hakkab ajapikku porolooni eritama.
Võiks olla veidi rohkem silmapaitavat komforti ja vähem koristajasõbralikku lähenemist. Omanikul tuleb meie oludes kindlasti tellida lisaks porimatid, heleda interjööri heledad sametmatid näevad juba peale esimest kevadpäeva välja nagu oleks nendega Viru tänavat pühitud ning kogu koristajasõbralikus saab selsamal heledal hetkel vihakõnega nullitud.
Kõik võiks olla, aga vaadates hinnalipikut, hoidkem hobuseid – hea näeb välja, kerge on puhastada, käe all ei karju, sõidame!
[dropcap]JUHI TÖÖKOHT [/dropcap]Elektrooniliselt liigutataval istmel on olemas ka nimmetugi, puhurist ja mäludest sai räägitud. Mida ei ole, on istmepadja pikendus, mida pikema sääreluuga inimene võiks pikal teel tervise huvides vajada. Õnneks pole Kia läinud kaasa massilise mudimisvaimustusega, tool püsib sõidu ajal tasane ja ei kipu juhti tagantpoolt käperdama.
Juhi töökohal tundub kõik loogiline, kuigi ma ei mäleta, millal viimati nägin rooli, mis on nii ühtlaselt multifunktsionaalne (loe: kaetud nuppudega). See kõik on mugavama asjaajamise huvides; nagu ka võimalus, viletsa ilmaga lülitada sisse esiklaasisoojendus või nautida isetumeneva tahavaatepeegli pildinüansse.
Armatuuri 4.3″ TFT ekraan on meeldiva graafikaga ning kõik olulise saab kiirelt roolil nuppudega manipuleerides kätte. Optimal on väga hea tagurdus- ja tahavaatekaamera, mida ei tahaks infolusti hulka arvata, kuigi pilt kuvatakse keskmisele ekraanile. Boonusena saab neid kaameraid ka eraldi sisse lülitada, millest on väiksemal manööverdamisel kahtlemata abi.
Olulised nupud on toodud roolist vasakule alla armatuurile, sealt leiab reahoidja ja pikivahehoidja. Kahjuks tuleb reahoidja maha iga kord kui mootor välja lülitada. See-eest on tempomaadi pealelükkamine ja kiiruse kahandamine-kasvatamine kilomeetri kaupa ülilihtne, selleks vajalik menüünupp on parema käe all.
Rajal püsimise abiline on tubli, 2 minutit suudab sõita ka juhi abita. Siis kostub õrn signaal, et käed roolile tagasi panna – ja kui ei pane, lülitab abi end välja ning…sõidab teelt ära. See “vasakule (või paremale) ära juhtub ka 120 km/h juures, seega ei soovita ma mingil juhul lollustega autos eksperimenteerida.
Reahoidja kiituseks tuleb öelda, et see teeb oma tööd hästi ka kurvilisel teel ja suurtel kiirustel. Samas, kui käsi toetub vaid õrnalt roolile, ei tunne andurid seda ära ning süsteem hakkab vaikselt kella tilistama. Kõik muud andurid töötavad märksa kõvahäälsemalt ja kipuvad olema tundlikuma meelelaadiga.
[huge_it_gallery id=”142″]
[dropcap]INFOLUSTIVÄLI [/dropcap]Kõigepealt põhiline: USB ja AUX sisendid on olemas ning pakutakse ka Wi-Fi valmidust. See peaks nutisõltlastest kaassõitjatel kohe pinged maha võtma. Tippvarustuses uhkeldab keskkonsoolis 8-tolline puutetundlik infolustiekraan, mille baasfunktsioone saab liigutada ka nuppudest. Värvikat ja loogilise ülesehitusega pildimasinat assisteerib melomaane hurmav Harman Kardoni helipilt.
[dropcap]SÕIDUOMADUSED [/dropcap]Tegin proovisõidu Optimaga aprilli alguses ning leidsin Paunküla veehoidla tagant veel jääs ja lumes teejuppegi. Ehkki Optima ei jätnud teele, on tegu ennekõike asfaldisõidupilliga – siledal teel tunneb esiveoline auto (ja juht) end kõige mõnusamalt.
Uuenduskuuri käigus on Optima kere saanud juurde jäikust, mis lisab sõidule täpsust ja stabiilsust. Paraku ka seda, mille kohta turundajad uhkelt ütlevad “sportlik”, kõrvalsõitja aga, et vedrustus on jäik. Mõnes olukorras liigagi jäik, näen pinginaabri virilast näost. Tippvarustuses Optimal on võimalus elektrooniliselt vedrustust reguleerida, vastavalt sõidurežiimile (tava-, öko-, sport-), aga pehmemaks ei lähe seal eriti midagi, ikka (elektrooniliselt) sportlikumaks.
7-käiguline automaatkast koos 1.7- liitrise turbodiisliga on kahtlemata hea kooslus. Lükkad lapatsi põrandasse, pöörded kerivad end 4500ni ja siis tulevad järsu nõksuga alla, et 2000-2500 vahemikus võbelema jääda, samal ajal pakkudes maksimumilähedast pöördemomenti, mis tähendab, et auto astub naksakalt edasi. Sportrežiimis muidugi rüüpab ka üsna januselt, ma nägin ära numbrid 7-liitri kandis; abikaasa, tuntud ökosõidušeff, sai hakkama 2,5 liitrit kokkuhoidlikuma sõiduga. Paberite järgi peaks sissesõitnud diiselmootoriga Optima keskmiselt võtma vaid 4.4l/100 km kohta.
1.7- liitrine diiselmootor on hea dünaamikaga, auto seal ümber soliidselt igav, ehkki üldiselt hästi juhitav. Kurvides läbi ei vaju, libedaga ja järsemas kurvis hakkab ESP (nühkeväldik) kohe möllama. Turvalisus ennekõike. Ja see närviajav kiretus…
[dropcap]JÕUALLIKAD [/dropcap]Jõuallikate valik on tehtud erakordselt lihtsaks, kui uskuda müügimaterjali. Valida on 2.0-liitrise, 163-hobujõulise bensiinimootori ja 1.7-liitrise, 141-hobujõulise turbodiisli vahel. Ottomootoriga koos käib kas 6-käiguline automaat või käsikast, diislile pakutakse lisaks käsikeplemisele ka uut, 7-käigulist automaatkasti. Kui küsite, siis ütlen, et võtaksin diisli ja 7-käigulise automaatkasti. Tundub kõige mõnusam.
[huge_it_gallery id=”143″]
[dropcap]VARUSTUSTASEMED JA HIND [/dropcap]Varustustasemeid on 3, koos “poolkõvadega” 5: EX, EX Plus, Comfort, Comfort Pack ja kõige-kõigem TX. Jällegi – kui vaadata investeeringu pikkust, siis panustaksin 7-aastase liisingu puhul kõrgemasse varustusse ja naudiksin kõiki rõõme, mida elul mulle pakkuda on.
Firma tööautoks muidugi sobib täiesti vabalt ka EX, mis sisaldab kõike hädavajalikku. Lähemalt varustuse ja hindade kohta tasub uurida siit. Kia hindade kohta üldiselt ongi raske midagi öelda, sest tavahinnakirja odavaim auto, 23 190€ 2.0EX on kampaaniapakkumiste korral võimalik kätte saada ka vähem kui 19 000 euroga!
[dropcap]ÜLALPIDAMISKULUD [/dropcap]7 aastat või kuni 150 000 km garantiid, eriti hea rosinana 3 esimest aastat läbisõidupiiranguta – lisaks mahub 5 inimest, kütusekulu on mõistlik ning statistika väidab, et korralises hoolduses ka ei taha sind keegi rohkem kui korra aastas näha. Lisame kampaaniahinna ja tulemuseks on – andke kohe siia-auto.
[dropcap]KONKURENDID [/dropcap]Kui hädasti on vaja universaalkerega autot, siis Kia Optima SW-d tuleb mõni aeg veel oodata või osta Hyundai i40 Wagon. Või Škoda Superb, mis hiilgab samuti oma mõistuspärasusega. Laias laastus kaks nimetatut Optima suurimad konkurendid ongi. Peugeot 508 teeb pehmuse ja ruumikusega Optimale ära, väga mõnus on ka Renault Talisman. Vaadates, kuidas Opel eesti automüügistatistikas ülespoole rühib, võiks Insigniagi veel täiesti tõsiseltvõetav konkurent olla.
Seda juhul, kui räägime enam-vähem samasse hinnaklassi jäävatest sõidukitest. Kui aga Optimat vaadata kui esindussõidukit, siis tõenäoliselt jagub neidki, kes VW Passatile võrdleva pilgu heidavad. Optima on igal juhul mõistlik valik. Minu jaoks ehk liigagi mõistlik, sest selles autos (nagu ka sõsaras, i40-s) on mõistus saanud tunnete üle seljavõidu.
Tekst: Ylle Rajasaar, fotod: tootja, Ylle ja Erik Sikk.
Vaata hinnakirja maaletooja kodulehel
Registreeri lähima edasimüüja juures proovisõit
Kia Optima
