Hiinlaste ja rootslaste ühistööna valminud Lynk & Co 08 lubab pistikhübriidide seas suurimat täiselektrilist sõiduulatust, ohtralt ruumi sisemuses ning soliidseid välismõõtmeid koos noobelmarkidele kohase viimistlusega. Kuidas see komplekt Eestimaa talves töötab?
“Sulle on proovisõiduks pakkuda null-kaheksa. Pikk tiib ja märg asfalt,” seisis mu postkasti saabunud lühikeses e-kirjas. Kui millennialid, Z-generatsiooni esindajatest rääkimata, oleks selle peale kostnud vaid “meh,”, siis kirja saatja ilmselgelt teadis, mis nupule vajutada. Ta ei eksinud!
“Kas seal on 1,3- või 1,5-liitrine mootor ning pruun või hall sisu?” olnuks ainsad õhku jäänud küsimused inimesele, kes oskab panna võrdusmärgi “litsilõksu” ja “triikraua”* vahele, kuid need jäid esitamata. Midagi pidi ka proovisõidu jooksul välja selgitamiseks jääma.
Kellele eelnev mõistukõne pisut arusaamatuks jäi, siis neile lühike selgitus: teine nõukogudemaal seeriaviisiliselt toodetud esiveoline sõiduauto (esimene oli LuAZ-969V) VAZ-2108 Спутник, tuntud ka kui Lada Samara, sai 1990. aastal väikese näovärskenduse, mille tulemusel muuhulgas kadus autonina ümbritsev plastdetail ning poritiivad ulatusid esituledeni. Tänapäeval võiks selle kohta veelkord öelda “meh”, aga toona oli see väga oluline muudatus.
Kuid sedapuhku ei tule juttu youngtimerist, vaid millestki hoopis kaasaegsemast. Loo peakangelaseks on Lynk & Co 08, mille indeksi kokkulangevus omaaegse unistuste auto omaga on nagu Lynk & Co kõlaline sarnasus Fordile kuuluva kaubamärgiga Lincoln. Küsimus sai kohtus põhjalikult läbi vaieldud ning leitud, et mõlemad võivad rahulikult oma nimega jätkata, tegu on juhusliku kokkulangevusega.
Lynk & Co on napilt kümneaastasena autotööstuse mõttes idufirma ning Eesti esindus avati alles 2025. aastal. Sõna Lynk ei tulene aga mitte Austraalia rokkbändi ega Kanada õigusteadlase nimest, vaid ingliskeelsest “linked’ist”, ühendatusest. Nime teine pool & Co viitab lihtsalt soovile olla popp ja noortepärane.
Seega räägime Hiina autotööstuse gigantide Geely ja Zeekr poolt 2016. aastal loodud kaubamärgist (algul oli omanikeringis ka Volvo, kuid see osalus mängiti 2024. aastal ümber), mil hetkel meie turul pakkuda kolm mudelit ning sedapuhku teeme juttu viimasest, 08-st.
Kui esimene kandis arusaadavalt indeksit 01, siis toona üritasid hiinlased anda & Co nimeosale ka päris sisu – näiteks ei saanud seda autot Euroopas üldse osta, vaid ainult rentida. Kes mäletab Renault Zoe akude rentimise programmi lõppu, see pikemat selgitust ei vaja.
Suur, uhke ja kaasaegne
Mida siis kujutab endast 08? See on nägus väga pika elektrilise sõiduulatusega pistikhübriid, mis annab aimu selle tehnoloogia arengusuundadest. Sellised lahendused pole ajutine nähtus, vaid nad on tulnud selleks, et jääda üsna kauaks, võib-olla kauemakski, kui hetkel teame.
Kuigi üdini täis Hiina tehnoloogiat, on 08 siiski disainitud Rootsis ja kujutab endast segu nii Volvo kui Polestari puhul kasutatavast. Loomulikult on tegu linnamaasturiga – tänapäeva maailmas oleks teistsugust kerekuju ebamõistlik toota. See on suur auto – oma 4,82-meetrise pikkusega ületab ta näiteks Škoda Kodiaq’i ja Volkswagen Tayronit ning jääb vaid ühe sentimeetriga alla Hyundai Santa Fe-le. Kuid erinevalt eelpoolmainituist on Lynk & Co 08 alati viiekohaline.
Autot iseloomustavad elegantsed, kuigi konservatiivse maitse jaoks pisut julged jooned: poritiibadesse ulatuvad LED-tuled, kaldus tagaaken ja suur spoiler – kõik need jätavad mulje tegelikust väiksematest mõõtmetest. Ninaosas hakkab silma elektriautodele tavapärane traditsioonilise iluvõre puudumine, kuid selle alt leiab siiski ka jahutusava. Tagaosas jookseb valgusriba küljelt küljele (kohustuslik element, hakkab juba ära tüütama) ning selle all kiri Lynk & Co.
Sisse istujat võtab vastu aga Volvo vääriline põhjamaiselt karge luksus alustades istmete pehmest nahast ning lõpetades puudutuse järel meeldiva tunde jätvast plastist. Ainsaks erandiks muidu suurepärases koosluses ongi armatuurlaua ülaosas olev detail, mille all paikneb üks Harman/Kardoni helisüsteemi tervelt 23 kõlarist. Munakivitesti läbis 08 täiesti puhaste paberitega – koostekvaliteet on korralik.
Loomulikult on sõitjateruumis kõikvõimalikud moodused reisijate mugavuse tõstmiseks, asja juurde käib soojendusega rool (mida kahjuks tuleb lülitada keskekraani menüüst), kõrgemal varustustasemel ka masseerivad esiistmed. Viis inimest mahub autosse kenasti ära ning neljal on ruumi lausa laiutada klaaskatusele vaatamata, pagasiruum mahutab 540 liitrit.
Tänapäevasele autole kohaselt käivad mitmed funktsionaalsused mobiiliäpi kaudu, kuid 15,4-tollise ekraaniga infolustisüsteem on tõeline juhtimiskeskus. Pilt on väga terav ja selge, sisaldades hulgi igasuguseid rakendusi ja vidinaid. Kui testisõidu algus venis talveni seetõttu, et Android Auto/Apple CarPlay esindusse saabunud autodel kohe ei töötanud, siis nüüdseks on ka see probleem lahendatud – loomulikult juhtmevabalt.
Samas tuleb arvestada, et mõned juhid tunnevad end häirituna, kuna füüsilisi nuppe leidub minimaalselt, ent mis teha, see on tänapäevane Hiina stiil, millega tuleb leppida ja harjuda. Kes on varem Taevaalusel maal toodetud autode, sh Volvo EX30-ga sõitnud, leiab palju tuttavat, kes tuleb Volkswageni pealt, saab algul kultuurišoki.
Sõidumugavus sõltub ratastest
Maanteel osutus Lynk & Co 08 piisavalt väledaks, ehkki tegu pole mingi sportautoga. Mugavust jagub, istmed ei väsita ka pikemal sõidul, ent rehvimüra kuival asfaldil võib hakata häirima. 255/40R21 rattad lihtsalt ei võimalda paremat tulemust, aga tasub meenutada, et näovärskenduse-eelne Volvo XC90 pistikhübriid mürises veel palju hullemini.
Vedrustus tundub üle konaruste sõites pisut jäigavõitu, mis on tingitud soovist tasakaalustada raske veoaku poolt tekitatavat koormust, pealegi ei võimalda 40-profiiliga rehvid erilist pehmust. Kitsastes kohtades manööverdamine pole samuti lihtne – Lynk & Co 08 nõuab oma 12-meetrise pöörderaadiusega juhilt ettevaatlikkust.
Nagu kõigi pistikhübriidide puhul, liigub suur linnamaastur ainult elektriajami jõul, kui mine-pedaali liiga kõvasti ei vajutata ja veoaku on laetud, bensiinimootor ärkab üles üksnes väga harvadel palju võimsust nõudvail juhtudel. Tavakasutuses selliseid olukordi reeglina ette ei tule.
Säästlik ja sõidab kaugele
Tehniliselt on 08 uue Volvo XC70 lähisugulane (ei, see pole see XC70, mille tootmine lõppes 2016. aastal ja mis oli esiveolisele platvormile vaatamata ikkagi Rootsi raud) baseerudes uuel skaleeritaval modulaarsel arhitektuuril SMA (ehk CMA Evo), mis töötati välja spetsiaalselt pika sõiduulatusega pistikhübriidide jaoks. See tähendab aga, et neile on peatselt lisa oodata (kas ka Euroopa turule, on teine teema).
1,5-liitrine neljasilindriline turbobensiinimootor on ühendatud tõeliselt suure (39,6 kWh) 400-voldise akupaki ja vähemalt ühe elektriajamiga, kuid erinevalt Volvo sõsarast (mida meil hetkel ei müüda) on 08 praegu esiveoline (nelikvedu lubatakse tulevikus).
Tõeliselt tähelepanuväärne on, et akut saab tehaseandmetel laadida kuni 85 kW alalisvooluga. Peaaegu täiesti tühja ning töösooja veoakuga õnnestus hetkeks näha kuni 78 kW laadimisvõimsust, mis on pistikhübriidi kohta väga hea tulemus.
Bensiinimootori poolt arendatav tagasihoidlik 102 kW kombineeritakse elektrimootori poolt pakutava 155 kW-ga, mis tavatult annab kokku ilma kadudeta 257 kW (tavaliselt läheb summeerides midagi ikka kaotsi). Sellest piisab, et visata üle 2,6-tonnise täismassiga auto 6,8 sekundiga “sajani” ning piiraja sekkub alles 185 km/h juures.
Tootja lubab 200-kilomeetrist emissioonivaba kulgemist, energiatarvet 20,8 kWh/100 km ning tühja veoakuga hübriidrežiimis sõites 6,5-liitrist bensiinikulu “sajale”. Detsembris toimunud testis ma loomulikult sellist numbrit näha ei lootnud ning paljuski vastas tegelikkus ootustele. Kuid mitte kõiges.
Piripardani täis laetud veoakuga lubas auto ühel ilusal hommikul kuni 195-kilomeetrist heitmevaba kulgemist, kuid reaalsus tegi sinna kiired korrektuurid ning jaks sai akust otsa juba pisut pärast 140 kilomeetri läbimist. Samas arvestades, et tegu oli detsembrikuu ning mitte kuigi säästliku sõidustiiliga, oli 26-29 kWh “sajale” igati ootuspärane tulemus – juba suure aku üles soojendamine nõuab palju energiat, sõitjateruumist rääkimata.
See ei üllatanud. Kuid hiljem tühja veoakuga hübriidrežiimis maanteel 6,6 l/100 km on tulemus, mille saavutasin tunduvalt väiksema Hyundai Tucsoniga 10-15 kraadi soojema ilmaga. Nii suure auto kohta oli tegu tõesti positiivse üllatusega.
Kokkuvõtteks
Lynk & Co 08 hinnakiri on lihtne. Varustustasemeid on kaks: Core ja More ning sellega asi piirdub. Tavahinnakirjas on nende erinevus viie tuhande euro ringis, kuid madalamal tasemel võib praegu leida laoautode soodustusi, mis tähendab hindade algust 44 900 euro juurest – ja see on juba väga hea pakkumine, arvestades, et 08 on siiski suunatud pigem noobelklassi.
Kas ma ostaksin selle auto endale? Kindlasti mitte! Ta on minu jaoks lihtsalt liiga suur. Pealegi ei ole võimalik masinat soetades valida varustust, mis tähendab, et paremas-kallimas varustuses autol on minu jaoks nii kasutuid (katuseluuk) kui ka otseselt häirivaid (21-tollised veljed) elemente. Aga loomulikult on inimesi, kes peavad neid vajalikuks.
Selle auto ostmise suurim risk on maarisk – kuivõrd suudavad üldiselt konservatiivsed eestimaalased pidada seda Rootsi autoks ja kui vähe Hiina autoks. Et Volvo kuulub ammu lõviosas hiinlastele, on kõigile teada, kuid pole kedagi eriti häirinud. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka 08-t, sest vanas Euroopas, kus Lynk & Co 01 ammu saadaval, ei üllata see enam kedagi. Ilmselt mõne aja pärast ka meil.
* Selgitus: “litsilõks” ja “triikraud” olid mõned VAZ-2108 hüüdnimed eesti keeles.
Meeldis:
- Disain
- Tagurduskaamera pilt
- Ruumikus tagaistemel
- Täiselektriline sõiduulatus
- Laadimiskiirus
- Tuled
- Harman/Kardon stereo
Ei meeldinud:
- Nuppude puudumine
- 21-tollised veljed
- Pöörderaadius
- Rehvimüra
- Jäik vedrustus
- Talvesõit
Fotod: Indrek Jakobson, Wheels Age