Mulle meeldivad ajalooga automargid. Maserati on kindlasti üks neist. Sarnaselt Alfa Romeole oli Maseratil seisakuperioode, kuid nagu Alfagi, päästis Maserati omal ajal Fiat, kes tegi väärt investeeringu. Hiljem loovutati enamusosalus Ferrarile. Paar aastat hiljem naasis Maserati Fiati tiiva alla ja temast sai osa Stellantise kontsernist.
See on väike killuke ajalugu, mis näitab selgelt, kui dramaatiliselt võib sündmuste käik vaid 30 aasta jooksul muutuda. Ja mulle meeldib, et sellised ettevõtted jäävad püsima – nagu lill, mis kasvab läbi asfaldi.
Alfa Romeo omanikuna on Maserati mulle alati tundunud kauge maamärk, mille poole iga endast lugupidav Alfist püüdleb. Maserati on ju samamoodi sportlik kui Alfa. Sama karisma. Ja nii rikkalik ajalugu. Ainult parem. Ja seda huvitavam oli minu esimene kohtumine uue mudeliga – linnamaasturiga Grecale.
Paberil (kui neid andmeid lugeda tahta, saab seda teha siin) on Grecale Alfa Romeo Stelvio kaksik. Sama platvorm, sama mootor – 4 silindrit ja turboülelaadur. Kui sulged silmad, ei tunne sa sisemiselt erinevust. Juhtnupud, ergonoomika – kõik on tuntavalt väga lähedal.
Käiguvahetuslabad on samad kui Alfa omad, kuid ilma läbi torgatud “+” ja “-” märkideta. Isteasend – jah, see on Alfa. Nahk – üks-ühele. Isegi liikumist alustades ei saa Stelvio endine omanik aru, miks ta 25 tuhat juurde maksis – Grecale baasmudel maksab 75 tuhat eurot. Kuhu see raha peidetakse?
Olin esimestel Grecalega veedetud tundidel segaduses, kui mitte pettunud. Kus on Maserati? Miks on bränd, millest iga Alfist unistab, Alfaga nii sarnane? Vaikus sõitjateruumis – tundus, et olin välismaailmast täielikult eraldatud. Kütust lisas tulle see, mis peaks eriti hea olema – juhitavus. Nulltsoonis lakkas rool olemast terav ja muutis sportkrossoveri pehmeks kuulekaks pereautoks. “Ärka üles!” – mõtlesin, ja lülitasin sõidurežiimi Race peale.
Sel hetkel Alfa vaikis ja Maserati hakkas rääkima. Kaks käiku alla ja mootor ärkas – sprinti 4500 pöördest piirikuni saatis löök rindu, itaallane sülitas põlemata kütust väljalasketorusse ja põletas selle praginal ära. Vastus mulle oli selge – “jää vait!” Draama jätkus ja ma sain igast sõnast aru, sest ta rääkis keelt, mida ma oskan – mootor, mida ma armastan Giulia päevilt, laulab. Alfa insenerid on ehitanud uskumatu mootori, mis kõlab nii, nagu ootad. Maserati meistrid õpetasid ta laulma.
Šassii, mis Giulial ja Stelviol on seadistatud nii, et võid läbi rooli teostada ka kõige keerulisema südameoperatsiooni, on Maseratil veidi pehmem. Ja see, mis mulle vaikses režiimis tundus ebapiisav, taastus pärast vürtsikaimas režiimis sõitmist normaalseks – see on mugavus, millega Alfa Romeo omanik pole harjunud. “Maser” on julge, kuid see ei kutsu rajale ega paku kurvi sisenemiseks ja sealt väljumiseks parima trajektoori leidmise hasarti. Tundub, et see auto on rohkem eluks mõeldud kui Alfa. Ja ma leidsin, et GT on minu jaoks ideaalne sõidurežiim, sportliku ja ökonoomse tasakaal.
Miks peate siis Stelvio maksumusest poole rohkem maksma? Muidugi Premier League’is oleva margina on Maserati loonud palju rohkem sportautosid kui pereautosid ja see pärand maksab. Ja uus mugavuse tase, mida Alfa Romeo ei paku. Jah, see auto pole VEEL minu jaoks – eelistan Giulia Veloce’i, kuid see on kindlasti uus samm kogenud Alfa Romeo omanikule. Ja samm õiges suunas. Kindlasti ootan huviga selle kaubamärgi järgmiseidki samme.
Fotod: Vladimir Niinimäki
