Kui noobelmargid tunduvad liiga kallid ja tavapärased linnamaasturid liiga igavad, siis mida teha? Mazda usub, et uus CX-80 pakub nende vahel just seda õiget tasakaalu – luksuslik, praktiline ja samas taskukohasem kui Saksa konkurendid. Aga kas see ka tegelikult nii on?
Automaailmas valitseb praegu trend, kus paljud tootjad püüavad pakkuda midagi noobelmarkide toodangule lähedast ilma vastavalt kõrge hinnasildita. Ka Mazda on juba mõnda aega ses suunas liikunud ning CX-80 on nüüd nende suurim ja ambitsioonikaim linnamaastur Euroopas.
Seitsmekohaline kere, algselt tagaveoliseks kasutuseks kavandatud platvorm koos kõigi sellest tulenevate iseärasustega ning kuuesilindrilised diiselmootorid viitavad selgelt, et Mazda sihib BMW X5 ja Volvo XC90 kliente. Kuid kas CX-80 suudab end selles seltskonnas tõestada?
Mazda on automark, mis armastab teha asju teisiti. Mõnikord see ei õnnestu ja tulemus on pehmelt öeldes küsitava väärtusega – nagu näiteks vankelmootori vägisi elus hoidmine ning talle kunstlikult rakenduse otsimine. Võib-olla on see tõesti sobilik hübriidi sõiduulatuse pikendajana, aga mitte enamat.
Seetõttu polegi imestada, et diislitapuajastul konstrueeris Mazda täiesti uue kolmeliitrise, õigupoolest lausa 3,3-liitrise töömahuga ridakuus diiselmootori. Õnneks oli proovisõiduauto just sellega varustatud, sest Mazda müüb Eestis ka 2,5-liitrise bensiinimootoriga pistikhübriidi. Viimane on küll oluliselt võimsam, kuid ei paku kaugeltki sellist emotsiooni, nagu ridakuus seda suudab.
Jõuline, väärikas ja ajatu kuju
Mazda disain on alati olnud äratuntav ja CX-80 pole erand. See on tõeliselt pikk (viis millimeetrit alla viie meetri) ja voolujooneline auto, millel on tehniliselt palju ühist väiksema CX-60-ga, kuid pakub suuremat ruumikust.
Ehkki CX-80 on ehitatud samale platvormil meile juba tuttava CX-60-ga, tähedab sinna lisandunud 25 sentimeetrit, et see on peaaegu pool meetrit pikem kui CX-5. Teljevahe on samuti pikem kui CX-60-l ja isegi Toyota Land Cruiseril või Mercedes-Benz GLE-l ehk 320 sentimeetrit.
Jõulisena kujundatud esiosa koos suure iluvõre ja kitsaste LED-tuledega annavad autole esindusliku ilme. Küljelt vaadates on proportsioonid püütud hoida võimalikult klassikalised – pikk kapott, lühikesed ülendid ja kõrge vööjoon.
Tagant on asi veidi vähem eristuv – kui logod eemaldada, võiks CX-80 kaugelt meenutada ka mõnda Euroopa rivaali. Kuid see pole halb, sest kokkuvõttes on Mazda suutnud luua väärika ja ajatu sõiduki.
Samas näitavad juba kere proportsioonid, et kuigi tänapäeval müüvad hästi ennekõike linnamaasturid ja CX-80 ametlikult seda ka on, siis oma olemuselt on tegu lihtsalt pisut kõrgemaks (kliirens vaid 16,5 cm) tõstetud (maht-)universaaliga. Maastikul selline lähenemine edu ei too – tegu on mugava pereautoga asfaltteedele, milles nelikvedu on suurema turvalisuse, mitte seikluse jaoks.
Noobelklassi püüdlev sõitjateruum
Mazda on teinud tõsiseid jõupingutusi, et pakkuda reisijatele tõelise kvaliteedi tunnet. Autosse sisenedes tervitavad teid pehmed materjalid, nähtavate õmblustega pehme nahaga kaetud pinnad ning samas üsna minimalistlik disain – kusagil pole vinti üle keeratud.
12,3-tolline digitaalne ekraan juhi ees ning sama suur infolustisüsteem keskkonsoolis loovad kaasaegse ilme, kuid Mazda hoiab kinni oma põhimõtetest – füüsilised nupud on endiselt olemas, neid on piisavalt palju ning nad on valgustatud (meie laiuskraadil oluline!).
Et keskekraanil toimuvat juhitakse pöördnupuga, mitte puutetundlikult, võib olla vägagi harjumatu neile, kes armastavad Tesla-stiilis puutetundlikke ekraane. Kuid sõidu ajal on see vähem ohtlik, kuna pilk ei pea nii kaua teelt eemal olema. Pealegi on osa funktsioone siiski vaikselt puutetundlikuks tehtud, sest reaalsusega lõputult jonni ajada ei soovi isegi Mazda.
Mahutavuse osas on CX-80 korralik, kuigi mitte klassi parim. Esimeses ja teises reas on piisavalt ruumi ka pikematele reisijatele, kuid kolmas rida on pigem lastele või lühemateks sõitudeks. Pagasiruum jääb sõltuvalt istmete paigutusest vahemikku 258 kuni 775 liitrit, mis teeb sellest praktilise peresõiduki.
Imetlusväärne ridakuus
Mazda CX-80 suurim trump on kahtlemata selle jõuallikad ning Euroopasse jõuab neid kaks. Üks on pistikhübriid, mis ühendab 2,5-liitrise bensiinimootori elektriajamiga ja ligi 18 kWh veoakuga. Selle tulemuseks on kombineeritud võimsus 241 kW ja paberite järgi kuni 60 kilomeetrit täiselektrilist sõiduulatust.
Testiauto kapoti all peitus aga võib-olla viimaste aastate kõige ägedam tehnoloogiline lahendus. Kui kõik teised autotootjad (muidugi peale “suure kolmiku“) läksid hurraaoptimismiga kaasa, loobudes õlipõletajatest ja vähendades töömahtu, siis Mazda tegi täpselt vastupidist: lõi täiesti uue jõuallika.
Nii on valiku tipus 3,3-liitrine diislit põletav ridakuus (187 kW, 550 Nm), mis on ajastutruult varustatud poolhübriidsüsteemiga. Jõud pannakse maha 8-käigulise automaatkäigukasti ja nelikveo vahendusel. See variant sobib raskele (täismass 2781 kg) autole tänu madalale kütusekulule ja suurele pöördemomendile.
See on huvitav ka oma tehniliste lahenduste poolest: diiselmootori kohta tavatult madal surveaste (15,2), täiesti uue munaja kujuga põlemiskamber ja Mazda enda poolt konstrueeritud lausa viieastmeline kütuse sissepritse. Tulemus: täielik vastavus veel jõustumata Euro7 standarditele ilma vähimategi probleemideta.
Jaapanlaste loogika on lihtne, aga kindel: suurema töömahuga, ent väiksema koormusega töötav mootor on oluliselt säästlikum kui väikese töömahuga mootor, millest on järjest suurematel koormustel töötades viimane välja võetud. Ja loomulikult on suuremal mootoril väikesega võrreldes palju pikem eluiga.
Pehme, kuid mitte sportlik kulgemine
Mazda on oma uudismudelile (ilmselt täiesti teadlikult) andnud sõiduomadused, mis meenutavad rohkem luksusautot kui tüüpilist linnamaasturit. CX-80 vedrustus on pehme, neelates edukalt ebatasasusi, ja rool täpne, kuigi mitte liiga sportlik. Tänu pikale teljevahele ja üsna heale heliisolatsioonile on see ideaalne auto pikkadeks maanteesõitudeks.
Diiselmootoriga CX-80 sõidab rahulikult ja sujuvalt, kuid juhil on siiski tunda, et pöördemomenti jagub vajadusel rohkem kui küll. Sportlikuks sõiduks see auto mõeldud pole, kuid ei peagi olema – CX-80 tugevus peitub mugavuses ja stabiilsuses.
Nii juhi kui kaasreisija istmed ei väsita ka pikkadel sõitudel, mis veelkord kinnitab Mazda tõsist pühendumust kõrgemasse seltskonda pürgimisele. Loomulikult ei kehti see kolmandas reas reisijate kohta, kuid neil on vähemalt igaühele üks USB-C pesa. Hea seegi!
Kokkuvõtteks
Mazda CX-80 on astumas noobelmarkide maailma ning pakub luksuslikku sõidutunnetust umbes 55-65 tuhande eurose hinnasildiga. Selle tugevused on kvaliteetne interjöör, ülihead mootorid ja mugav sõiduelamus. Kui otsite seitsmekohalist nelikveolist, kuid ei taha maksta Audi, BMW või Volvo hinda, võib CX-80 olla väga hea valik.
Lisaks ruumikale sisemusele võib CX-80 taha haakida lausa 2,5-tonnise haagise, mis ei tee sellest küll raamile ehitatud pikapit, kuid lisab oluliselt praktilisust mitmeotstarbelise pereautona. Maastikuvõimekus jääb siiski tagasihoidlikuks.
Hinnakirja, täpsemad tehnilised andmed, lisavarustuse nüansid ja kõik muud huvipakkuvad numbrid leiab siit. Proovisõiduauto registreerimistasu on 2657 eurot ja aastamaksuks kujuneb 464,9 eurot. Pole vist keeruline aimata, et enamuse sellest moodustab massiosa.
Kas see on parim Mazda, mida eales tehtud? Võimalik. Kas see suudab konkurente üle trumbata? See sõltub sellest, mida otsite. Kui hindate mugavust, praktilisust ja ridakuuega varustatud auto imelist sõidutunnetust, siis võib CX-80 olla just see, mida vajate.
Meeldis:
- Stiilne ja ajatu disain
- Sõitjateruumi kvaliteetne viimistlus
- Stabiilne ja mugav sõit
- Ridakuue hääl, võimsus ja säästlikkus
Ei meeldinud:
- Napp ruum kolmandas istmereas
- Infolustisüsteemi loogika
Fotod: Indrek Jakobson