Mazda MX-30 – vankelmootor elab veel!

Autofänn olemine on 2024. aastal üsna keeruline. Tundub, nagu tootjad oleks järk-järgult kaotamas huvi eksperimenteerimise vastu.

Tõsi, palju turvalisem on toota järjekordne linnamaastur, mille üha absurdsemalt suureks paisunud ekraan teeb printsessist kaasreisijale rõõmu. Harva ilmub midagi tõeliselt eredat, mis ei kuulu hüperautode maailma.

Tundub, et Mazda pakub lootust neile, kes näevad autos enamat kui lihtsalt kahte tonni rauda ratastel, ja pakub autot, millel on piisavalt omadusi, et omanikku rõõmustada, kuid samas ei pane hinnasilt südamest kinni haarama.

MX-30 pole uus mudel. See ilmus neli aastat tagasi ja oli brändi esimene täiselektriline auto. Ei saa öelda, et see oleks populaarseks osutunud – nelja aasta jooksul on neid kogu maailmas müüdud umbes 35 tuhat. Selles mõttes on auto peaaegu sama haruldane kui Alfa Romeo Brera.

Kuid erinevalt Brerast võib see sobida kolmeliikmelisele perele – kuigi see on “kupee”, on taga piisavalt ruumi ühele täiskasvanule. Kuid võib-olla ei saanud väike pereauto populaarseks mitte oma suuruse või kuju tõttu. Probleem oli mujal – see ei suutnud ühe laadimisega kaugele sõita. Tootja poolt lubatud 200 km tundub praegu lihtsalt naeruväärne.

Ja Mazda astus järgmise sammu, tehes ühtlasi kummarduse oma ajaloole. Nimelt 2003. aastal tootis ettevõte RX-8, millel oli peale vastastikku avanevate “enesetapjauste” veel üks eripära. Mootor. Mazda kasutas Wankeli rootormootorit, mis ei leidnud autotööstuses paraku laialdast kasutust.

Kuigi paljud tootjad alates Mercedesest, Citroënist ja Fordist lõpetades Ladaga katsetasid oma mudelites vankelmootorit, jäi see 20. sajandi lõpuks kasutusele ainult Mazdas. See omamoodi mootor leidis tee võidusõidu- ja sportautode (sealhulgas RX-7 ja RX-8) aiste vahele. Ja nüüd on endise elektriauto kapoti all tilluke 0,8-liitrine vankelmootor, mis toimib elektriajami generaatorina ehk teisisõnu sõiduulatuse pikendajana.

Kas teile ei tundu, et Mazda on üks viimaseid tõsiseid mängijaid autoturul, kes tegeleb endiselt sisepõlemismootorite arendamisega? “Turboajastul” (2000-2020) lõid nad Skyactive tehnoloogia, mis võimaldab vabalthingavast mootorist rohkem erivõimsust välja pigistada (minu Mazda MX-5 kaheliitrine vabalthingav annab välja 185 hj!), ja hübriidide ning elektriautode ajastul leiavad mootori, mis alati töötab kõrgetel pööretel, ja kasutavad seda generaatorina? Sel hetkel võtan ma mütsi maha Mazda inseneride ees, nende töö on hinnatud.

Iga hommik välja minnes ja parklas tema poole vaadates tabasin, et pilk peatub temal. Ta on kaunis. Ja mis kõige huvitavam, olles harjunud oma MX-5 spartalike tingimustega, pole MX-30-s “miinimumprogrammi” tunnet. Sõitjateruumis on kasutatud üsna ebatavalisi materjale, sealhulgas korgipuud ja villataolist kangast. Piisavalt pehmet plastikut, mistõttu jääb mulje, et MX tähistuses on rohkem tegemist imago kui sisuga.

Auto on vaoshoitud – umbes 9 sekundit sajani ei üllata kedagi ja arvestades, et tegemist on pistikhübriidiga, võib selline dünaamika mõnes olukorras pettumust valmistada. Ja samal ajal, kui sõita kaugemale (ja ma sõitsin üle 1000 km), võib bensiinikulu olla veidi kõrgem kui oodatud.

Minu puhul oli see 6,9 liitrit “sajale”, ja ma laadisin teda iga hommik ja sõitsin umbes 80 km elektriga (selleks kulus 18 kWh/100 km). Kas see on palju? Pigem ei, aga hübriidi jaoks samas nagu oleks ka. Aga linnas on kulu väiksem, arvestades elektriga sõitmist.

Mazda MX-30 on rohkem nagu ideeauto, kontsept. Ta on julge, erksavärviline ja tundub, et esitab piisavalt palju küsimusi, et keskmine ostja ei torma kohe seda ostma. Kuid mulle tundub, et ta võib leida koha autoentusiasti südames, kes soovib proovida midagi uut ja eriilmelist. Ma ei välista, et 20-25 aasta pärast on autofännide kogunemistel MX-30 jaoks oma parkimiskoht.

Kokkuvõttes sai MX-30 minu tabelis suurepärased 53 punkti, sama palju kui kõrgema klassi CX-60, ja platseerus samale reale selliste erksate autodega nagu Mini Cooper, Abarth 595 Turismo ja Alfa Romeo Tonale.

Fotod: Vladimir Niinimäki