Mercedes-Benz E-klass on pisut üle 30 aasta vana. Siis vahetas mudelikoodiga W124 (mille kohta tavatsetakse öelda, et see oli viimane tõeline Mercedese kvaliteediga toode ning värskelt iseseisvunud Eestis sai selle nimeks ministriklassi mersu) oma koha äriklassi sedaanide osas uue ja täiesti teistsuguse välisdisainiga auto vastu.
“Kurbade silmadega mersu” muutis varsti aga kurvaks ka omanike silmad, sest just kolmkümmend aastat tagasi muutus langzeitauto üsna tavapärase, lausa kehva kvaliteediga mudeliks. Omanikud seda kurbust õnneks kaua ei pidanud taluma, sest suure roostelembuse tõttu lagunesid need autod mõne aja pärast sõna otseses mõttes laiali.
Stuttgartis saadi aru, et asi on halb, ja asuti kiiresti olukorda parandama. Eelmisel kümnendil toodetud W212 mudelitähisega E-klass tõi Mercedese uuesti kvaliteetsete autode tootjate hulka tagasi ning edaspidi said kasutajad vaeva näha peamiselt elektroonika- ja tarkvaravigadega. Aga kel neid poleks?
Konservatiivsus on hinnas
Väliselt on muudatused võrreldes eelmise põlvkonna autoga tagasihoidlikud ja kui väga lohakalt vaadata, ei pane mudeliuuendust tähelegi. Selles auto- ja hinnaklassis väärtustavad kliendid konservatiivsust ning 30 aastat tagasi “kurbade silmadega” juhtunud fopaad korrata ei taheta.
Laternad on muutunud pikemaks-kitsamaks ning LED-tehnoloogia võimaldab põnevat värvide mängu: ees on (nagu mõnel teiselgi noobelmargil) valgustatud iluvõre, tagatuled aga kannavad endas kolmeharulise tähe motiive. Pikkust on lisandunud paari sentimeetri jagu.
Väiksema C-klassiga võrreldes vaid 3 cm võrra kõrgem auto pakub sedaani kohta üllatavalt mugavat sisenemist-väljumist ning jahmatavalt palju pearuumi. Kahemeetristel läheb tagaistmel muidugi väga kitsaks, ehkki lisandunud sentimeetrid on läinud peamiselt tagaistujate heaoluks (mitte et seal varemgi kitsas olnuks), kuid keskmine eesti mees mahub sinna probleemideta.
Sõitjateruumi viimistlus ja kvaliteet on kolmeharulise tähe vääriline. Juhuse tahtel õnnestus autot võrrelda kõrvuti seatuna ühe hetke tippmudeli – EQE SUV-ga ning kuigi viimase küljes on hoopis kopsakam hinnasilt (hinnad algavad vastavalt 65 400 ning 95 520 eurost), on uus E-klass igas detailis kvaliteetsem. Vabandusi, et kalli veoaku tõttu tuleb mujal järeleandmisi teha, sedapuhku vastu ei võeta.
Kõigile piisavalt varustust
Mercedes ei tee saladust, et nii sisepõlemismootorit kasutavad kui ka EQ-seeria särtsumersud peaksid lähema kümnendi jooksul üheks saama. Algust tehakse küll A-klassist, kuid ka uues E-klassis leiab juba mitmeid vihjeid elektrifitseerimisele ning ka sellele jõuab (küll lisavarustuses) uksest ukseni ulatuv MBUX Superscreen.
Viimane pakub ohtralt võimalusi tänapäevase tehnoloogia nautimiseks – nii saab kõrvalistuja oma ekraani pealt sõidu ajal filmi vaadata, kuid juhi nägemisväli sinna ei ulatu – ohutus eelkõige. Proovisõiduautol seda funktsiooni siiski polnud tellitud (või aktiveeritud).
Ühtekokku on E-klassi lisavarustuse nimekiri üle kümne lehekülje pikk, nii et sealt on pea kõigil võimalik kombineerida endale meelepärane sõiduk. Et selle juures hinnasilt kogemata kuuekohaliseks võib minna, on paratamatus, kuid puuduliku varustusega Mercedeseid (ja mitte ainult Mercedeseid!) on järelturg täis ning neist hiljem lahti saamine keeruline. Kogu hinnakirja ja -varustusega saab tutvuda siin.
Armatuurlaua keskel paikneb kaamera, millega saab Mercedese sõnul nii veebikoosolekuid pidada kui ka endleid teha – mõlemat küll ainult seisva auto puhul. Paraku ei õnnestunud testi vältel kumbki, nii et tuli leppida üksnes tootja kinnitusega, et see äärmiselt väärtuslik võimalus on olemas – ehkki tõenäoliselt on kaamera peamine funktsioon hoopis juhi silmade jälgimine.
Kõik elektriliseks!
Esialgu piirdub mootorivalik nelja versiooniga, millest on kokku kombineeritud tervelt 11. Neist vaid kaks lihtsamat-soodsamat (üks mootoribensiini ja üks diiselkütust tarbiv) on ilma pistikhübriidsüsteemita, ehkki poolhübriididega on tegu ka nende puhul. Küll aga väärib positiivselt ära märkimist kahe pistikhübriidi puhul kasutatava veoaku mahtuvus – 25,4 kWh lubab paberil üle 100 kilomeetri emissioonivaba kulgemist ning see võiks olla enamikele inimestele täiesti piisav.
Testiautoks oli mootorite-veoskeemide pingerea eelviimane versioon, kus 150 kW arendav kaheliitrine ottomootor oli kombineeritud 47 kW arendava elektriajami ja nelikveoga. Õnneks on Mercedes E-klassile nelikroolimist lisades olnud tagasihoidlik – oleme varemgi kogenud, et see muudab manööverdamise küll mugavamaks, aga talvisel maanteel liigset enesekindlust ei sisenda.
Testiauto tähtsaimad näitajad automaksu valguses: täismass 2860 kg ja CO2 heide 15 g/km. Seeläbi on ametlik kütusekulu vaid 0,6 l/100 km, millega päriselus ei ole muidugi midagi peale hakata. Seetõttu sai ekstra palutud testimiseks auto, mis oleks mitte ainult täis bensiinipaagiga, vaid ka täis laetud veoakuga.
Piripardani täis akuga lubas E-klass sõita 69 kilomeetrit ainult elektri jõul (tootja lubab 115 km) ning 469 kilomeetrit lisaks bensiinist jõudu ammutades. Väljas oli kümne miinuskraadi ligi, kuid autot oli eelnevalt pisut soojendatud, mis oodatavat elektrikulu veidi mõistlikumaks sundis – kui nii võib üldse öelda.
Sõit algas täiselektrilises režiimis (vaikevalikuna kipub Mercedes valima sportliku kombineeritud sõidustiili, mis kulutab vastavalt auto oma äranägemisele nii elektrit kui bensiini). Kui veoakus oli pool särtsu järel, lubas auto saastevabalt kulgeda 33 kilomeetrit (ehk algne arvestus 69 km pidas enam-vähem paika) ning kui alles oli kolmandik, siis veel 22 km elektrilist sõitu.
Täpselt 400 kilomeetrit väldanud proovisõidu tulemusena jäi kütusekuluks 7,5 l/100 km ning sellele lisaks ühekordsest laadimisest 25 kWh ehk ligi 38 kWh/100 km. Eraldi vaadatuna väikesed numbrid, kokku võetuna enam mitte nii väikesed. Siiski tuleb veelkord rõhutada, et tegu oli talvetingimustega ning poole aasta pärast on kulunumbrid ametlikele hoopis lähedasemad.
Talvesõit
Kas ideaalilähedasel autol midagi viga ka on? Selle mure murdmiseks on vaja reeglina ära oodata talv ning siis leiab ka parimate juures üles nende nõrgad kohad. Ei pääsenud sellest ka E-klass, kuigi Vahemere rannikul olnuks testitulemused mõistagi teistsugused.
On selge, et talvetingimustes kulub palju elektrit sõitjateruumi kütmiseks ning ka kütusekulu on seeläbi hoopis suurem kui valmistajatehase poolt lubatud. Samas pole tegu mingi uudisega ning konkurendid ei esine ses osas põrmugi paremini.
Üldiselt kipub nii olema, et mida rohkem on moodsas autos andureid, seda kapriissemad nad on ja seda suurem on ka tõenäosus, et nad oma töölepingu lõpetavad (reeglina küll ajutiselt). Nii õnnestus mitu korda leida end olukorrast, kus püsikiirushoidja lakkas töötamast lume või poriga määrdunud andurite tõttu, ehkki ilm oli suhteliselt viisakas.
Teise ebameeldiva üllatusena selgus, et proovisõiduautol olnud nn “tavalised” LED-tuled esinesid kehvasti mitte ainult Mercedeste, vaid ka teiste tänapäevaste autodega võrreldes. Lähitulede valgusvihk on nõrk ja lühike, mis maanteesõidul kindlasti mugavust ei lisa. Kas lisavarustuses on saadaval ka maatriks-LED-id, peab meie kliimas iga ostja kindlasti müügimehelt küsima!
Talvesõidu puhul aga üllatas positiivselt auto juhitavus. Mõistagi oli abiks asjaolu, et testiauto oli nelikveoline (mis võimaldab juhiabidel pisut rahulikumad olla), kuid sellegipoolest jääb selgusetuks, kuidas on Mercedes suutnud selle auto juures kolmele tonnile läheneva täismassi sedavõrd oskuslikult ära peita – auto käitub nagu peaaegu kaks korda kergem sõiduk.
Kokkuvõtteks
Mercedes teab, mis on tema ja tema klientide jaoks oluline. Ja loomulikult teab Mercedes väga hästi, kelle käest ja mille eest tuleb raha. Muude asjadega võib vigurdada ja eksperimenteerida, E-klass on koht, kus libastumine võib kalliks maksma minna. Üks kord ajaloos on see juhtunud ja korrata ei taheta.
Ideaalseid autosid ei ole olemas ning kui käes on talv, siis mõne vea ikka leiab. Aga see ei väära tervikpilti, mis on üllatavalt õnnestunud. Samas mis seal imestada, see on ju Mercedes-Benz E-klass!
Meeldis:
- Korralik koostekvaliteet
- Suurepärased materjalid
- Lai mootorivalik
- Sõiduomadused
Ei meeldinud:
- Liiga palju varustust lisadena
Fotod: Indrek Jakobson
