“Kõik hea peab olema ilus,” on öelnud Karl Maybach. Ilu on vaataja silmades, ütleb vanasõna. Seda aga, et arusaam ilust muutub kiiresti muutuvas maailmas sama kiiresti, teame meie ja teab väga hästi ka Mercedes-Benz.
GLC ei tähenda Mercedese mudelinimena mitte globaalsust, vaid tuleneb mudelite nimetamise süsteemist ja tähendab veidi kõrgemaks tõstetud (maasturlikkusele viitab täht “G”) C-klassi (millele viitab arusaadavalt “C”). L-täht nende vahel aga on jäänud harjumusest (varem saksakeelne “Luxus”) ja et nimi paremini kõlaks. Lihtne, eks ole!
Mercedes-Benz GLC väärikas eelkäija oli GLK (lühend saksakeelsetest sõnadest “Geländewagen Luxus Kompaktklasse”), mis oli tänapäevase maitse jaoks harjumatult kandiline ja püüdis seeläbi rõhutada oma džiibilikku olemust. Sihtgrupi jaoks polnud viimane aga tähtis, kuna suur osa maailmast sai sellest autost teada juba enne ametlikku esmaesitlust – filmis “Sex and the City” sõitis GLK prototüüp ja loomulikult oli see ühe naispeategelase oma.
Koos ajaga ei muutunud ainult ilumeel, vaid ka C-maasturi nimi ja välimus. 2015. aastal esitletud auto vormid olid eelkäijaga võrreldes oluliselt ümaramad ja voolujoonelisemad, rõhudes rohkem tsiviliseeritusele ja vähem maasturlikkusele. Lisaks tavapärasele kerekujule pakuti ka laugemat kupeed ning Hiinas vastavalt sealsetele traditsioonidele ka pikendatud teljevahega versioone.
Seitse aastat tundub Mercedese müügihittide jaoks olevat optimaalne eluiga ning mullu suvel nägi maailm esimest korda teise põlvkonna GLC-d. Et suurepärast toodet mitte rikkuda, oldi uue mudeli konstrueerimisel väga ettevaatlikud ja loomulikult baseerub see nagu eelkäijagi C-klassil (W206).
Üha tänapäevasem kujustus
Uuel GLC-l on eelkäijaga võrreldes veidi pikem teljevahe ja paremad proportsioonid. See pole üllatav, kuna sarnase suundumuse leiame tihti ka teiste Mercedese hiljutiste mudelite juurest. Iluvõre on nüüd suurem, LED-esi- ja tagatuled kitsamad ning külje peal on iseloomulik D-piilarist alates kergelt tõusev aknajoon.
Kui väliselt sarnaneb uus GLC paljuski eelkäijaga, on sisemuses muudatused hoopis suuremad. Positiivsele poolele võib kirjutada veidi suurema sise- ja lausa 70 liitri võrra kasvanud pakiruumi, ehkki tagaistujate mugavust kasvatanuks hoopis mõni täiendav sentimeeter põlvede kõrgusel. Kuid lauge katusejoon seab oma piirid ja tegelikult mahub seal päris kenasti ära, kui just pole soovi väga laiutada.
Hoopis murettekitavama trendina on Mercedes hakanud asendama mehaanilisi nuppe ühe suure puutetundliku ekraaniga. Viimase ergonoomika on täpselt nii laitmatu, kui olla saab, ent sellegipoolest jääb päeva lõpuks lohutama üksnes tõsiasi, et MBUX hääljuhtimine on hetkel selgelt maailma parim omataoline süsteem. Samas kaotasid veidi konservatiivsemad ja eakamad ostjad siinilmas järjekordse pidepunkti ning on kurb, et isegi Mercedes seda neile enam ei paku.
Jahmatavalt säästlik
GLC tehniline lahendus on jäänud läbi põlvkondade samaks. Mootor paikneb kapoti all pikuti ning veavad tagarattad, nelikvedu tekib esirataste liitumisel. Ent kui eelmise põlvkonna mudeli mootorivalik oli seinast seina, sisaldades R6, V8 ja isegi vesinikuautot, siis uudismudel peab hakkama saama vähemate ja väiksemate jõuallikatega.
Proovisõiduauto oli varustatud nõrgima, “ainult” 197 hj arendava kaheliitrise diiselmootoriga, mis ei jäänud ka maanteel kordagi hätta, kuid jahmatas oma säästlikkusega. Oma roll oli kindlasti ka 9-käigulisel automaatkastil ja selle juhttarkvaral, mis püüab pöörded hoida pisut alla 1500 p/min ja lülitab kõrgeima käigu sisse alles 100 km/h juures. 4,8 l/100 km on maanteekulu, mida ei peaks häbenema ka tunduvalt väiksemad autod.
Standardne rehvimõõt on 235/60R18, kuid lisavarustuses on kuni 21-tollised rattad. Need näevad auto all väga uhked välja, ent kuna lõviosa ajast vaatab autoomanik oma sõidukit seest-, mitte väljastpoolt, on nende eest makstav hind liiga kallis. Ei, mitte ainult eurodes, vaid nad muudavad auto veelgi jäigemaks, lisandub müra ja kasvab kütusekulu.
Sõiduomadused siledal asfaldil on suurepärased – vaikses sõitjateruumis pole mootorimüra legaalsetel kiirustel praktiliselt kuuldagi. Munakivitestis aga selgub autobahn’ile sobivuse hind – ehkki kolinad-naginad puuduvad, on vedrustus väga jäik, meie tingimustes võiks see pisut pehmem olla.
Lisavarustus on vajalik
Et testiautoks oli kõige odavam mudel, jäi ka baasvarustus mõistagi lünklikuks. Nii näiteks polnud püsikiirushoidja kohanduv ning ka roolisoojendus tuleb sel juhul hankida mugavuslisade nimekirjast. Täismahus hinnakirja saab alla laadida siit.
Samas jääb Mercedes-Benz alati endaks – autot ostes ei kao päriselt vajalike omaduste kombineerimine ilmselt kuhugi. See on loogiline, kuna mõistetavalt ei rahuldu nõudlikumad kliendid üksnes teist värvi katuse näol toimuva “personaliseerimisega”. Uus GLC on ses osas üks paljudest, eriti arvestades, et tegu on kahe viimase aasta jooksul enimmüüdud Mercedesega.
Esialgu aga viitavad kõik märgid sellele, et Mercedese müügihitt jätkab edu lainel, olles vaikne, ruumikas, hea juhitavusega ning jahmatavalt säästlik. Ja kuigi tulevik on üksnes puutetundlik, siis parem juba leppida sellega kõige mugavamal ja kaasaegsemal moel, mida kolmeharulise tähe all liikuvad autod pakkuda suudavad.
Fotod: Indrek Jakobson
