Kui sa istud uhiuue Mercedes-Benzi maasturi rooli, mille hind on ümmarguselt 100 000 kandis, on suhteliselt kindel, et väga palju nuriseda ei saa.
GLS-i puhul on tegu suurema kaliibri autoga, mida loetakse Mercedese maasturite S-klassiks, mistõttu on latt juba enne proovisõitu päris kõrgele seatud. Kas ta päriselt S-klassi tasemeni küündib, on küsitav, aga kahtlemata teeb ta siiski väga püüdliku katse.
Kaasajastamine on toonud omad kiiksud
Väliselt on GLS koos ülejäänud mudelivalikuga kaasaega toodud, nii et disaini osas teda vanema mudeliga segi ajada ei saa. Tõeliselt heaks läheb asi sõitjateruumis, kus on tehtud märkimisväärseid edasiminekuid. Häid sõnu võib jagada nii visuaalile kui materjalide tekstuurile, nii mugavusele kui ka ergonoomikale – muidugi vajas kõik hetke harjumist, aga kui see tutvumisvoor läbitud, tundub kõik olevat täpselt seal, kus sa teda ootaksid.
Erandina toon siiski välja asja, mis mulle pähe ei mahtunud ja ei mahu siiani – auto käivitamiseks on tänaseks levinud Start-nupu lahendus, aga miks see nupp on pandud kohta, kuhu juhil puudub sirgjooneline ligipääs? Selleni ulatumiseks peab ebaloomulikult palju vaeva nägema, kuid äkki on viga minus – äkki ma lihtsalt ei tea, et on olemas „Mercedes, käivitu“ häälkäsklus või äkki lihtsalt läks selle kohavalikuga midagi rappa.
Teine detail, mis närima jäi, on süvis keskkonsooli eesotsas, kus saab nutitelefoni juhtmeta laadida – praktilise väärtuse osas väga hea asi, aga arvestades, kui õhukesed ja libedad on tänapäevased metallist ja klaasist nutitelefonid, on telefoni sealt kätte saamine paras ettevõtmine.
Auto pargitud, tahad järgmisi tähtsaid asju ajama minna ja oma telefoni kaasa haarata, aga stopp, aeg maha! Enne pead kuidagi sõrmeotstega selle sealt välja urgitsema. Need etteheited on võib-olla ülekohtune nokkimine ja ehk ei tasugi end lasta neist liialt häirida, sest etteheited reisijateruumile suuresti sellega piirduvadki.
Mootorist ja veermikust
Proovitud autol on kapoti all 3-liitrine diiselmootor, mil võimsust viisakad 243 kW, pöördemomenti 700 Nm – täiesti piisav, et sellist lukslaeva 9-käigulise automaatkasti kaasabil ilma suurema draamata edasi viia. Linna vahel ei oskaks rohkemat tahtagi, auto liigub sujuvalt, sõitjateruumi poolt võttes sisuliselt hääletult, aga maanteekiiruse saavutamisel on juba selgemalt tunda, et mootor peab natuke vaeva ka nägema.
Kui raha pole küsimus, on usutavasti V8 bensiinimootor see, mida enamus GLS-i ostjaid tegelikult tahaks, aga diiselmootor on sellegi poolest hea tasakaalupunkt jõudluse ja efektiivsuse vahel.
Üks asi, millest ei saa üle ega ümber, on fakt, et tegu on 2,7-tonnise tühimassiga autoga – see tähendab, et ükskõik kui hea minekuga mootor kapoti all on või kui hea on kaasa antud vedrustus, füüsikaseadused jäävad kehtima ja füüsikaseadused ütlevad, et kõrged rasked autod annavad kurvides mõista, et nad on kõrged rasked autod.
Vasturohuks pakub GLS lisaks õhkvedrustusele ka E-Active Body Controli, mis parandab oluliselt tema käitumist, kallutab autot kurvis “vastu” ning teeb ebatasase tee läbimise juhi jaoks oluliselt meeldivamaks. See sõidumõnu tuleb 8000€ hinnasildiga, seega ostjale mõttekoht, kui palju ta on nõus juurde panustama, et tema väga mugav auto oleks veel mugavam.
Kiiret pole üldse
Tulenevalt sellest, et GLS on vahel pigem koht, kus sa viibid kui auto, mida sa kasutad, saab päris varakult selgeks, et tegelikult ei ole sul kohale jõudmisega kiiret. Ilmselt seetõttu sõitsin ma mõnusa madala päikse saatel Lääne-Eestile ringi peale peaaegu eranditult ainult püsikiirushoidjat kasutades.
See võis ilmselt teistele liiklejatele ka natuke peavalu tekitada, sest GLS luges ise märke ning muutis kiirust vastavalt 90, 70 või 50 peale nii nagu vaja, seega minu asi oli ainult tüürida. Kuna mu auto sõitis rangelt nende kiirustega, mida märgid lubasid, mitte sümboolselt natuke üle nagu levinud on, möödusid minust nii BMW-d kui Kiad. See on ka arusaadav – nende autoiste ei olnud tol hetkel klassikalise massaaži tsükli keskel ning (erinevalt minust) polnud neil tõesti põhjust kauem teel olla kui vaja.
Küll aga ei märganud GLS arusaamatutel põhjustel kolm korda 70 ala lõppu ja jätkas sellel kiirusel, kuigi tegelikult oli antud lõigul lubatud 90. Ju see oli vajalik, et meelde tuletada, et ainult roolist kinni hoidmisega ikkagi läbi ei aja ning peab ise ka vahepeal otsuseid vastu võtma ja auto raudse tahte ületama.
Ahjaa, panite seda massaaži mainimist tähele? Jeesus ja Maria, kuidas on võimalik, et selline näiliselt hinna kerimise lisavidin on tegelikult ka nii hea. Päriselt! Mäletan aegu, kui massaažiistme nime said lihtsalt mingid ebamäärast rütmilist liigutust kordavad õhkpadjad istme sees, aga maailm on ilmselgelt muutunud.
Pane sellele otsa tipptasemel helisüsteem, mis täidab täielikult sõitjateruumi, omades nii teravust kui sügavust, et tuua esile nii klassikalise muusika kui raskema tümaka paremad osad, ning korraga jõuab sulle kohale, et see kooslus ongi hedonismi füüsiline manifesteering.
Kas see on see koht, kus kõik hea hakkab toppama jääma selle taha, et pead meeleheitlikult puutetundlikku ekraani toksima, et see kuidagigi su soovidele alluks? Ei, kindlasti mitte – ekraan on selge, suur, kiire ja lihtsastimõistetava menüü ülesehitusega, mis kõik aitab kaasa intuitiivsele kasutamiskogemusele.
Ekraane ja puutetundlikke ekraane on autotootjad oma autodesse toppinud juba aastakümneid, tihti ilma igasuguse mõistliku põhjenduseta, sest autole pole kaasa antud midagi, mille tegemist ekraani lisamine sõitjateruumi paremaks teeks. See, et sa näed raadiosagedusi 3D-efektiga, ei ole, ma kordan EI OLE põhjendus ekraani lisamiseks keskkonsooli. GLS seda viga muidugi ei tee ning kogu nn infolustisüsteem (palun mõelge keegi sellele eesti keeles parem vaste välja!) toimib juhi partnerina autos valutult ning efektiivselt.
Läheme nüüd korraks juhiistmelt tagumisse ritta ja saame teada, et kurjam, ka siin on päris hea. Ma olen 194 cm pikk ning saan GLS-is iseenda taga istumisega suurepäraselt hakkama. Nii suure auto puhul valmistaks vastupidine pettumust, kuid ühegi auto puhul ei saa seda iseenesestmõistetavaks pidada.
Tegelikult on olemas ka kolmas sõidurida ja seal kisub juba natuke kitsamaks, kuid julgen arvata, et sinna pannaksegi istuma noorem pererahvas ning sel juhul võib seal olla täitsa hea.
Kokkuvõtteks
Alati saab paremini, aga mis hinnaga. Kui tahta kõike väga head veel üle võlli keerata, võib minna Mercedes-Maybach GLS600 teed, mis silub veel viimasedki kortsud ära nagu Beverly Hillsi ilukirurg. Ja alternatiivselt võib vaadata ka Rolls-Royce’ide ja Bentley’de poole.
Aga me ei ela Beverly Hillsis, me elame Põhja-Euroopas ja siin elavad päris inimesed, kes ei arva, et kõik mis läigib on kuld. Siin on kortsud au sees ja hall karv su peas pole häbiasi, vaid näitab, et sa oled elus päriselt ka vaeva näinud, mitte niisama ilutsenud. Siin on diiselmootoriga Mercedes-Benz GLS kõik mis vaja ja enamgi veel.
Fotod: Erik-Herald Valter
