Räägime korra turvatundest ja teadlikkusest. Saan varsti 30-aastaseks ja minu sõpruskonnas (ja need on umbes minuvanused inimesed) on saanud absoluutseks normiks see, milleni jõudmine mul päris kaua võttis – oma turvatsoon.
See on omamoodi turvavõrk, kus saab jagada oma probleeme ja mitte kuulda ja jäädagi kuulma vastuseks kümneid mõttetuid nõuandeid. Psühhoterapeudi juures käimises pole midagi häbiväärset. “Ei” ütlemine ja nõrkuse näitamine muutus normiks, sest kellelgi pole jõudu olla 24/7 tugev. Selliste inimeste seas on kombeks “elada iseendale”, aga suure empaatiaga teiste vastu.
Ma kartsin aastaid nõrkust näidata. See on omadus, mis teeb su teiste silmis haavatavaks, arvasin mina. Peate pidevalt tõestama, et elus on kõik hästi, isegi kui kõik on pekkis. Sotsiaalse sündsuse mask ei lase minutikski lõõgastuda, sest nii oluline on see, mida teised arvavad. Pidev karjäärikasv, suurim korter, kalleim auto, naisel – esimene eelistus Prada, kaks korda aastas puhkus soojal maal. Ja seda tuleb kindlasti ka Instagramis jagada ja täpsustada, kui palju maksavad sinu luksusmaasturi nahkistmed. Õpetaja aastapalk. Elad oma elu teistele.
Mulle tundus, et Mercedes-Benz on sama teed läinud. Kui S W140 ilmus, sõitsid sellega meie piirkonnas erinevat sorti edu saavutanud inimesed. Kuldketid, karmiinpunased jakid… saate aru küll. Ja auto sobis neile – see nägi välja nagu väga luksuslik ratastel palee, see oli ähvardav (suuresti inimeste tõttu, kes sellega sõitsid). Ja nii oli W140 liiklusvoos hõlpsasti näha. Aeg läks, inimesed muutusid, muutus ka arusaam mugavast elust. Ja nüüd, uue S400 pikendatud versiooni võtit käes hoides saan aru, et oleme jõudnud punktini, kus mugav liikumine lakkab olemast nagu etendus teistele.
Väliselt on uus S-klass väga detailirohke. Ütlen ausalt, kui ma seda ainult hetkeks näeksin, siis iluvõre tõttu saaksin kindlasti aru, et tegemist on Mercedes-Benziga, aga detaile ei mäletaks. Aga nad on siin ja nad on olulised. Kuid mitte minu jaoks, kes ummikus seistes möödasõitvaid autosid vaatab. See annab omanikule rohkem aega auto kuju uurimiseks – see näeb välja nagu ülemteener Batmani filmist. Alati viisakas, tõsine ja suudab üllatada täiuslike batarangidega. Siin on batarangide asemel uskumatult mugavad peidetud ukselingid, mis jätavad käed alati puhtaks, ja “saada-mind-koju” tulede elegantseim teostus, mida olen näinud.
Olen kindel, et see auto võib kesklinna suunduvatesse ummikutesse sisse sulanduda. Ja see on hea – see Mercedes ei pea kellelegi midagi tõestama. Mulle meeldib, et see pole karjuvalt toretsev. Sellel on põhjus – tal pole vaja välismaailmaga suhelda, sest temas on kõige tähtsam luua mugav ja turvaline ruum igaühele, kes siia sisse satub. Ja siinkohal muutub mul raskeks kirjeldada autot kui mehhanismi, millel on mootor, rattad ja rool, mis on kokku seatud nii, et loob sõiduemotsioone (sellist juttu ja numbreid võib lugeda hoopis siit).
Mulle meeldib muusikat kuulates sõita. See on väga lõõgastav, meditatsiooni vorm. Selle Mercedesega tahan sõita, lülitades muusika välja ja rääkides oma kaaslasega. Või sõita vaikides, mõtetesse sukeldunult. Ei, ma ei taha öelda, et Burmeister ei tee siin head tööd – see on suurepärane helisüsteem. Kuid mõelge vaid, et muusika saatel mediteerimise asemel valite täieliku vaikuse. Isegi seda uuesti lugedes tundub mulle, et see kõlab kummaliselt, kuid see on tõsi. See on nagu mobiilses sensoorses deprivatsiooniruumis. Tunded teravnevad, hingamine ühtlustub, stress kaob, ilmneb täielik lõõgastus. See võib olla psühhoteraapia analoog.
Lisaks psühhoteraapiale võib sellest saada isiklik mobiilne kontor. Eestit tabanud tormi ajal ei jõudnud ma kehvade teeolude tõttu oma kohtumisele ja pidasin tagaistmel hoopis Zoomi-koosolekut massaaži ja muusika saatel. Mugavus stressi asemel – see oli hea alternatiiv Mercedes-Benzilt.
See S-klass näitas mulle mugavuse mõistmise täiesti uut taset. Ja naljakas on see, et kõigi ümbritsevate jaoks on see tavaline sedaan. Jah, natuke edevam kui teised, kuid miski ei paista silma. Kuid samas istub sees kõige lõdvestunum inimene, kes elab iseendale ja kes ei pea kellelegi midagi tõestama.
Pildid: Vladimir Niinimäki
