Mercedes-Benz GLE 300d 4Matic on suurepärane valik mehele, kelle seisus võimaldab tal osta noobli, ruumika linnamaasturi. Kõikide naiste eest ma rääkida ei saa, aga iseenda eest küll: mina istun heal meelel selle auto kõrval- või tagaistmel. Pilk aknast välja suunatud või silmad kinni. GLE rooli ma ei igatse.
Mercedes ei ole kunagi olnud mu lemmikbränd, kui ehk tarbesõidukid välja arvata. Ei mõistagi täpselt “näppu peale” panna, mis mind õlgu kehitama paneb: kas on see liigne konservatiivsus, või vastupidi, pidev flirtimine uue aja vidinatega või hoopis see, et mersu seostub mulle pigem pensionieas härrade kui BSH-ga.
Uue GLE võtmeid läksin esindusse võtma võimalikult eelarvamustevabalt: eeltöö tehase materjalidega ning väliskolleegide valdavalt väga head hinnangud andsid lootust, et mu isiklik “mersu needus” saab sel korral murtud.
Mõnes mõttes nii läkski: mersu jõudis kokkulepitud päeval parklasse tagasi, minu karjäär autokirjutajana sai aga raskeid vigastusi. Kuna maaslamajat ei lööda, panen selle sõiduloo siiski kirja.
GLE 300d 4Maticu proovisõidu kaasautoriks tuleb pidada kutselist autojuhti Remo Arenit, kes minult rooli üle võttis ning sõitis üle kahe tonni kaaluva autoga, mil aiste vahel 2-liitrine turbodiisel, välja tublilt öko tulemuse, tegemata sealjuures allahindlust sõiduviisis.
Kes tunneb puudust V6-st?
Remo ei uskunud tükk aega, et “GLE 300d”, see tähendab kahte liitrit ja nelja silindrit: “On ikka vägev töö ära tehtud, et selline pisike mootor nii suurt masinat edasi veab! Linnas sõitmiseks täiesti piisav, maanteel oleks mina natuke rohkem tahtnud, aga rahuliku sõiduviisiga vanale mehele polegi rohkem vaja. Kruiisib rahulikult, kuulab muusikat…”
Mootori tukse on väga vaikne, edenemine aga piisavalt särtsakas. Koostöö 9-käigulise automaadiga on hea. Kahene diisel ongi tõenäoliselt üks tähelepanuväärsemaid osi sellest proovisõidust.
Sama R4 jõuallika leiab ka E- ja C-klassi kapoti alt ning GLC-lt. Ja kuigi GLE kaalub üle kahe tonni, võiks just see mootor olla optimaalseim valik.
[toggle title=”M-B GLE 300d 4Matic tähtsamad andmed” load=”hide”]GLE 300 d 4Matic
Hind alates 67 140 eurost
Jõuallikas 2.0l R4 turbodiiselmootor
Jõuülekanne: 9-käiguline automaatkast, nelikvedu
CO2 heitmenäit 162g/km
Keskmine kütusekulu 6,1-6,4l/100km
Tippkiirus 225km/h
0-100km/h 7.2 s
Võimsus 245hj/180kW @ 4 200rpm
Pöördemoment 500Nm @ 1 600-2 400rpm
Viis kohta, pakiruum 690-2 055l[/toggle]
.
Paberite järgi lubab mersu oma mikromootori keskmiseks kütusekuluks 6,1-6,4l/100km kohta. Meie “abijuht” Remo sõitis välja keskmise 7,8l/100km. Saaks ilmselt ka vähemaga, aga uus diiselmootor tahab sissesõitmist.
Sõidukogemus
Remo Aren kirjutab: “M-B GLE on suur, stabiilne ja rahulik maanteelaev. 2-liitrise mootori dünaamika on väga hea, möödasõit maanteekiirustel on sujuv.
Linnas on suure autoga samuti mugav sõita, ehkki vedrustus võiks olla vähem jäik. Maanteel see ei sega. Ka teevad kõikvõimalikud kaamerad manööverdamise mugavamaks nendele, kes vanamoodsalt peeglite järgi ei oska. Selles osas võiks isegi öelda, et tegu on naisteautoga.
Samas naisterahvale ma ise sellist autot ei pakuks, võtaksin valikust mõne väiksema. Peamine mure on linnas parkimiskoha leidmisega.
Igasugused ekraanid mind autos pigem segavad. Ma tahan sõidu ajal keskenduda sõitmisele ja jälgida liiklust, eriti öösel kipuvad tuled ja viled juhti häirima.
Kui mul oleks võimalus, siis ostaksin selle auto endale küll. Olen juba soliidses eas (50+) härrasmees, GLE-ga on väga mõnus rahulikult kulgeda. Lisaks saab autole taha haakida paadi ja kalale minna.
Lühidalt kokku võttes: suur, turvaline ja mootoriüllatusega mersu. Sõbrad ei uskunud, et ainult kaks liitrit on diiselmootor, pidin kapoti üles tõstma ja tõestama.”
Suur. Nii suur!
GLE-s on ruumi kuni viiele sõitjale, neljal on ruumi laiutada ja kõik neli võivad olla kasvõi kahemeetrised. Kiita tuleb istmete ergonoomikat: ka pikemal teekonnal ei väsi selg ära ega hakka jalad tõmblema. Ja nagu ikka mersude puhul, on istmeasendit võimalik loogiliselt paari nupuvajutusega sättida.
GLE-st on olemas ka seitsmekohaline variant, sel juhul on taga üks lisaistmerida, mis küll pole nii mugav kui esimesed kaks rida, aga hädapärast ajab asja ära. Eestis seda ei müüda.
Enamasti sõidab sellises autos 1-2 inimest ja suuri asju ei veeta, esmaklassiauto ikkagi. Aga kui vaja, saab ära panna mitme inimese reisivarustuse või teise rea seljatugesid kokku lappides mahutada autosse kaheinimese madratsi. Näiteks.
Väljast tundub GLE aga päris korralik maja. Proovisõiduautol olid astmelauad, mööda mida sai mugavalt rooli või kõrvalistmele ronida.
Roolis võnkujal on liiklusest hea ülevaade, sest isteasend on kõrge. Maasturitaoliste eelis, eks ole. Minu jaoks oli GLE sellegipoolest liiga suur.
Ekraaniplahvatus ja solvuv AI
Toredam osa ongi sellega läbi. Jõuame osani, mis mulle GLE juures absoluutselt ei meeldinud. Kuni starterit ei puutu, on sõitjateruumis kõik enam-vähem tore. Ruumi on ja mugav ja…
Harjumuspäraste ümarate ventaukude asemel on naljakad kandilised, majaga täitsa sobivad. Tasapinnaline armatuur mõjub lihtsa ja sümpaatsena. Hetkeni, mil auto käima lülitan.
Erinevad infotablood plingivad otse silma ja suhu ning mu 11-aastane tütar kolib vabatahtlikult tagaistmele, sest ekraanil valitsev sigri-migri ajab sõites tal südame pahaks. MBUX, võta teadmiseks.
“Play Michael Jackson, Bad” Halb, tõesti halb see on. Ma ei taha autos pesitseva, bittidest ja baitidest naisterahvaga (AI) suhelda ega talle käske jagada. Ma tahan sõita. Aga sõita on eriti õhtusel ajal päris raske, kui kogu see tingel-tangel sulle silma kargab.
Virtuaalassistent on olenemata kõrgtehnoloogilisest väljanägemisest üsna tuhm: otsime Arukülas Nõmme teed. Ilmselgelt on täpitähed AI-le ülejõukäiv teema, sest see kordab aina “ma ei saanud kahjuks aru, mida sa ütlesid”.
Isegi kui tähthaaval ja täppideta dirigeerida, on tulemuseks “Umm… ma ei saanud aru”. Ja jääbki vait! OK, tegelikult polegi vaja, kodukülla oskan ma ise ka sõita, aga nii proovi mõttes… kui AI aga ka Tallinna aadressi leidmisega hätta jääb (“Estonia, Tallinn, City Centre”), kipun alla andma.
Veel üks katse: soovita meile kohvikuid Tallinnas. Ohoo, sellega saab memm isegi hakkama: Noa, Ribe, Cru… kõik on head! “Kuhu soovid, et teid juhatan?” … ei, nii palju raha mul siiski ei ole. Kohvikut lähikonnas? Ei tea. Sõidame parasjagu kahest mööda…
“Aitäh soovitamast, aga sinust ei ole abi,” ohkan inglise keeles. Tõsi, kasutan otseteed ja olen üsna ärritunud. MBUX (Mercedes–Benz User Experience) AI-memm on hetke vagusi ja tõmbab siis täpiks. Reaalselt, tõmbab täpiks. Ja rohkem enam ei suhtle.
Seda, et AI on võimeline solvuma, teavad need, kes Alexat, Siri või Bixby-t (t)irriteerida proovinud, eriti Alexa on lumehelbekese kõrgem klass, aga solvuda oskab ka Siri, minu igapäevane abiline. Kusjuures, ei pea olema kuri, piisab kui öelda, et see on täiesti kasutu.
Foorumitest leiab lugusid, kuidas noobelautode AI-d sõimamise peale täpiks ära tõmbavad ja sõiduki keset liiklust välja suretavad.
Kas see tõele vastab, ei tea, kahtlen, sest turvaline säärane solvumine ei ole. Kuni järgmise käivituseni oli GLE memm igatahes “pilt on, häält ei ole” mode’is.
Äpardus äparduse otsa
Mul ei ole järgnevate episoodide puhul eneseõigustuseks midagi öelda. Esindusest saan tolmuse auto, mille vastu oma musta värvi püksid suudan ära risuda. See-selleks, autot oskan ma ise ka pesta.
Rooli ronides komistan korralikult ja kui lõpuks istmele saan, siis MBUX ei olegi mu suurim mure (on päev ja ekraanid eriti ei sega) vaid hoopiski rool.
Jõllitan tühjal pilgul käigukangi rooli taga – kangi kasutamine on veel meeles – ja otsin elektroonilise piduri mahavõtmise kohta. Kolm minutit. Kurat.
Sõprade õuele sisse keerates olen tipptunni liiklusest, plinkivatest ekraanidest ja peavalu kurtvast lapsest nii kurnatud, et jätan võtmepuldi autosse ja panen ukse kinni. VIGA.
Mersu sulgeb uksed. Tundub, et igaveseks. Mu läpakas on autos. Mu koer on autos! Piim jäi ka autosse. Uku on tööreisil ja kontaktisik, kelle telefoninumber mul ainsana on, tõdeb, et tegu on küllalt keerulise olukorraga, mille lahendamiseks läheb vaja osavaid käsi ja abivahendeid.
Remo läheb abivahendeid otsima. Mina saan “igaks juhuks õlekõrre” ehk müügijuhi numbri. Õnneks võtab ta vastu ja selleks ajaks, kui Remo abivahenditega tagasi tuleb, on mersu uksed lahti. Ennäe, mobiiliäpp, mis avab moodsa auto uksed distantsilt on päriselt olemas ja toimib. Hõissa.
Kõigi nende jaburate vahejuhtumite tulemusena saan korraliku paanikahoo ja Eneli talutab mind tuppa meega teed jooma. Õhtul sõidutab Remo mind ja tütart Tallinna koju. AI solvub. Aga taevas on tähed ja elu on ikkagi lill.
Kokkuvõtteks
See, et mulle ei sobi mingil põhjusel või et ma hakkama ei saa, ei peaks kuidagi mõjutama neid, kelle jaoks M-B on see ainus ja õige saksa noobelauto.
Põhikonkurent BMW X5 pakub võib-olla sõiduelamuslikult rohkem, aga selle veidi närvilisem olemus ei pruugi kõigile sobida.
Järgmisena tuleb meelde Kia Sorento, mis on samuti väga ruumikas ja stoiline, aga arusaadavatel põhjustel ei kvalifitseeru preemiumsõidukiks. Edasi VW Touareg, Audi Q7… üleliia palju sama segmendi nooblikaid polegi.
Minu jaoks igav tundunud GLE on toredalt maastikuvõimekas maanteelaev, mis kõnetab sihtrühma, kuhu ma kunagi kuuluma ei hakka: piisava sissetulekuga, endast ja kaasliiklejatest (loodetavalt) lugupidavaid mehi.
Remo Aren on siinkohal eeskujulik tõestus, et asju on võimalik erinevalt näha ja kui naisterahvas on hädas ja ärevuses, siis lugu ka ära päästa. Ära tee nagu mina, tee nagu Remo ja mine uuri GLE-d lähemalt.
Loe siit rohkem GLE kohta
Pildid: Sten Ottep/Fifty Visual. Mootor: M-B pressiruum. Moblapildid: Ylle, Tui
