Vladimir Niinimäki pani kõrvuti uue, elektrilise Mustangi ja viimase sisepõlemismootoriga põlvkonna esindaja. Sarnaselt paljude arvamusele on tarvis ise kogeda, kas legendaarne nimi passib neljaukselisele elektrilisele pereautole.
Ford Mustang Mach-E-st oleme ka varem kirjutanud, Indrek Jakobsoni loost leiab muuhulgas väga pragmaatilise hinnangu, tehnilised andmed ja hinnakirja. Kuid kuidas on lood veel ühe üliolulise argumendiga – emotsioon võrreldes eelneva Mustangiga?
Mäletan oma üllatust, kui nägin esimest korda poelettidel taimseid vorste. Mulle tundus, et see oli ülim silmakirjalikkus anda taimsele tootele nimi, mis viitab lihatoodetele, ja müüa seda inimestele, kes ühel või teisel põhjusel on keeldunud loomsete saaduste tarbimisest. Aja jooksul on see muutunud ja nüüd ei müüda kaerapiima, vaid meil on “kaerajoogid”. Ja õigustatult – nimi on väga oluline, sest see peegeldab toote olemust.
Kui uus elektriline Mustang välja tuli, ei osanud ma ette kujutada, et Ford tõesti oma kuulsaimat kaubamärki nii halvasti kohtleb ja neljaukselise elektrilise pereauto legendaarse poniauto järgi nimetab. Pildi vaatamine ja sellega sõitmine on muidugi kaks erinevat asja, seega ootasin väga meie kohtumist sooviga teada saada, kui palju Mustangist uude elektriautosse alles jäänud on.
Selle võrdlemiseks võtsin teise Mustangi, mida fännid võivad samuti nimetada “võltsiks” – see on uusima põlvkonna kere, sõltumatu tagavedrustuse (lõpuks – läks kõigest kuus põlvkonda!), automaatkasti ja 2,3-liitrise 4-silindrilise mootoriga, mis pakub umbes 300 hobust. Kui Ford selle mootori legendaarsesse kupeesse pani, olid paljud hämmingus – seal peaks olema vähemalt V6, kui mitte V8! Võib-olla aitab selline “valede” Mustangite võrdlemine leida “õige”.
Esimene asi, millele elektrilise Mustangi istudes tähelepanu pöörata, on istmesse maandumine nagu tavalises autos. Sisse istumine on palju mugavam kui kupee puhul, kuid istmete külgtoe puudumine vähendab oluliselt soovi kurvi sukelduda ja külgjõude kogeda.
Liikluses rebib elektriline Mustang ette, see on bensiinist kiirem, kuid see on ootuspärane – teel on jääd ja elektri ning nelikveo kooslus võimaldab tõhusamalt tegutseda. Kiirendus toimub sünteetilise V8-heli saatel (kõlab, nagu oleks originaalheli algaja DJ poolt töödeldud), samas kui kõrval laseb 2,3-liitrine Mustang oma vabal väljalaskel ja turbo ülerõhuklapil laulda. Jah, heli on Mustangi kohta samuti kastist väljas, kuid see teeb seda, mida poniauto peaks tegema – tõmbab tähelepanu ja teeb sõitmisest etenduse.
Katse ajal püüdsin leida sõitjateruumist sarnasusi, mis meenutaksid, et istun Mustangis. Aga paraku – elektrilisel pole väga ilmekat armatuurlauda, mille järgi Mustangi interjööri kohe ära tunneks. Klassikalise armatuurlaua asemel on väike ekraan, mis näitab aku laetust ja kiirust. Ja keskel on tohutu Tesla-stiilis tahvelarvuti. Mis Mustangis viibimist meenutab, on sarnased uste sulgemise nupud, hobune roolil ja lävepakud. Noh, tagatulede kuju ka.
Rooli taga tundsin end imelikult – justkui üritasin pääseda fännklubisse, kus ma kindlasti teretulnud ei oleks. Ma ei saa aru loogikast, miks Ford seda tegi. Lõppude lõpuks saaks ju valida – Mondeo EV, eFocus või mõni muu nimi, kuid mitte Mustang. Sportautodel on õigus olla elektriline – näiteks Maserati GranTurismo ja Dodge Challenger on nüüd saadaval elektrilistena, kuid need on täisväärtuslikud kupeed, mis käivad oma esivanemate jälgedes.
Kui hinnata seda autot elektriautona, siis see on päris hea: mugav, ruumikas, aga väikese akuga varianti ei tasuks võtta – talvel jääb selle maksimaalseks läbisõiduks 200-250 km kanti, mis on minu hinnangul 75 tuhat maksva auto kohta andestamatu.
Selle tulemusel osutus “võlts” beebimootoriga Mustang autoks, milles saate nimele omase sõidukogemuse, mis köidab pilku ja väärib nii nimetamist. Elektrilise Mustangi olemasolu on minu jaoks täiesti arusaamatu, kuid vähemalt teeb elektrilise Fordi olemasolu valiku huvitavamaks. Mustang Mach-E on väga hea Ford, aga mitte väga hea Mustang.
Pildid: Vladimir Niinimäki
