Ylle Rajasaar käis Roomas tutvumas Nissani uute mudelitega. Kõige rohkem elevust tekitas täiselektrilise Ariya NISMO versioon: sellega sai tehtud linnas ka proovisõitu. Kõik tore, aga kellele see pisut sportlikum keskklassi elektriauto on mõeldud!? küsib loo autor.
Seekord tahaksin oma loole teha agusihvkaliku “et kõik ausalt ära rääkida…” sissejuhatuse: olen Nissan Ariyaga sõitnud kolm-neli korda, neist kahel korral on mudel olnud mul testida pikemalt kui üksnes nädalavahetuse. Aus sissejuhatus loole on, et olenemata värvist või aastaajast on emotsioon Ariyaga olnud ühesugune: segadusttekitav.
Kõigepealt mudeli nimi, mida ma isegi olen paaril korral valesti kirjutanud, unustades “i”. “Aria”, “Arya”, “Aryia” – ning veel rida kummastavaid nimekujusid ringlevad netikogukondades ja tekitavad segadust ning iroonilist ärapanemist “peast lihtsate” suunal. Nimepanijatele õppetund – auto nimi võiks olla puhas, lihtne, meeldejääv. Seda eriti elektriautode puhul. Nagu Leaf (ma nii ootan Leafi uut tulemis!).
Las see jääda, narri meest, aga mitte mehe mütsi; nimi pole enda panna jne. – ma isegi ei tea, kas liigitada Ariya mees-või naissoost autoks. Või panna see “meeste auto” või “naiste auto” sahtlisse. Sooline võrdõiguslikkus, junõu.
Pigem pakuks maskuliinsemat maailmavaadet, suuruse pärast just. Sest tegu on väga suure sõidukiga, mis on seest veel suurem kui väljast. Ja nii nagu nimekuju, ajab auto otstarbekus ka segadusse, sest kui linnas pakub Ariya tõepoolest täiesti muretut sõitu umbes 400 km jagu, siis maanteel on lugu teine. Seal hiilivad ligi laadimisärevus ning must masendus kui kõikidele ponnistustele vaatamata õigeks ajaks laevale ei jõua. Aga sõita linnas pidevalt suure keskklassi kõrgendatud sõiduvahendiga… see lihtsalt ei ole mõistlik.
Nii võtangi sissejuhatuse kokku jumala ausalt: ma ei saa Ariyast aru. Miks ja kellele!? NISMO pakett teeb asja veel kraadi võrra segasemaks –sportlikuma olemusega kaasneb ka suurem laadimisvajadus, sest elektrikulu on tummisem; ja sõita sellega kuskil eriti ikka ei saa, kui tahad, et juhiluba taskus on.
Ariya NISMO: peamiselt sportlikum “tunne”
Nissan korraldas WWCOTY naiskogule Roomas eriürituse. Uudismudelite tutvustuse ajal tundsin korda seitse piinlikkust, sest meiega suheldi nagu oleksime me kolmanda klassi lapsed ja näeksime elus esimest korda neljarattalisi sõiduvahendeid. Jah, ma usun, et mu näost oli näha, mida ma asjast arvan.
Lisaks küsisin ma hulgem ebamugavaid küsimusi, millele vastamine tekitas vähemalt sama suurt ebamugavust – turundusosakond ei osanud insenertehnilistele küsimustele vastata ning jutt juhiti sujuvalt “mis värve me pakume” – rajale.
Peamine, mis kõlama jäi – NISMO paketiga Ariya on äge auto, sellepärast et sellega sõites on sportlikum “tunne”. Kus see tunne täpselt tekib, ei tea. Küllap siis sõitja peas. “Vaadake, mina võin!” Olgem ausad, midagi sa ei või, sest liiklusseadus kehtib kõigi jaoks.
Ariya NISMO aluseks on 87 kWh Ariya e-4ORCE koos NISMO pealekeeratud jõuajamiga: võimsust kuni 435 hj (320 kW), tavamudelist ligi 130 hj rohkem. Pöördemoment 600 Nm. 0-100 km/h 5 s ja 80-120 km/h 2,4 s – see viimane teadmine on isegi kasuks piirangualast väljudes.
NISMO paketis on nelikvedu seadistatud 60:40 tagateljele, igale rattale saadetavat võimsust reguleeritakse 10 000 (sic!) korda sekundis. Ka on timmitud vedrustust ja roolitunnetust. Pidurdustõhusust lisab i-Booster.
Tavaversioonist on NISMO paketiga Ariya 6 cm pikem, sel on uus esisplitter, topelt-difuuser ja tagaspoiler. Kui Ariya CD on 0,18, siis Nismol on see 0,11.
Sõidame! … või siiski mitte eriti
Meid oli Roomas kohal ligi 70 ja loomulikult tahtsid kõik proovida Ariya NISMO-t. Oli neid, kes lõpuks pididki leppima tagaistmelt vaatlemisega – ürituse ajakava läks keskpäevaks nii kapitaalselt lappesse, et lõpuks ei teadnud enam keegi, kuhu ja miks ja mitu sõitma peab. Naiste värk.
Mul on all tubli nõukogude terasvedrude kool. Leppisin Ariya proovisõidu kokku juba eelmisel õhtul ning otse “ülemusega”. Mistap hommikul kui soome kolleeg arvas, et on kole kaval kui ühte testikasse oma koti ja mantli viskab, pidi ta need sealt minu raudse närviga heidetud pilgu peale vaguralt ära võtma. Ei aidanud ignomine ega jalgade trampimine: ma sain nii Ariya kui kaameramehe ja testisõidu.
Siinkohal pean taas kord olema aus nagu Agu Sihvka. Me sõitsime mööda kitsaid linnatänavaid ja kidusime kiirteel ummikus. Kogu muusika – ma ei tea, mismoodi NISMO paketiga auto päriselt sõidab või mille poolest ta tavalisest Ariyast ägedam on. Selles osas kindlasti, et täiesti suva oli, kui palju jääb sõiduraadiust minust alles või milline on keskmine kulu – ise laadima ei pea, kui otsa saab, jätad tee peale seisma ja teed kõva kisa. Erinevalt teistest proovisõitudest, kus ise vastutad ja ise pabistad.
Keskmise kulu kirjutasin siiski üles: 24 kW/100km peale. Üsna mitu rohkem, sest talvel pakasega saime Soomes sõites keskmise energiakulu 17 kW kanti.
Uus Qashqai ja peotäis vastuseid
Juhtus Eestis ja juhtus Roomas, et pärast Ariyat sain istuda Qashqai rooli. Ja selles autovahetuses on “tunne” päris kindlasti sees. Olgugi, et Ariya tõi mind Eestis esinduse õuele kohale ka siis kui aku oli 20 km nullis ning Roomas ei pidanud laadimisärevusega üldse tegelema, valdas mind mõlemal korral sügav rahu. Istud rooli ja sõidad. Muretult. Sest tanklaid on igal sammul, tankimine võtab kõigest paar minutit ja Qashqai on ka just täpselt sobiva suurusega nii linnas kui linnalähipiiris sõitmiseks.
Qashqaiga Roomas kulgedes oli mul aega mõtiskleda vastuste üle, mida mu mõnevõrra ootamatutele küsimustele lõpuks konstrueeriti. Kellel on Ariya NISMO roolis tore? “Kõigil, kes armastavad sportlikkust ja välja paista,” kõlas vastus. Mh-mh. Sportlik mina tahab joosta ja võimelda, mitte autoga tänaval eputada.
“Eks see rohkem meestele mõeldud auto ole,” pakkus üks turundaja. “Ariya oli algselt mõeldud USA turule, seal suurus loeb,” kõneles teine. Nii sain kinnitust, et Ariya on tõepoolest mõeldud linnaautoks, sest 400 km sõiduraadiust pole tänase päeva kontekstis ja konkurentsis ammu enam ammendav. See, mis USA-s sobib suuruselt linnaautoks, on eurooplaste jaoks pigem ülepakutud. Ja see kahjuks paistab välja müügist, mis pole saavutanud kahjuks kõrgeid tippe. Euroopa müüduim Nissani mudel on praegu Qashqai. Ootame Leafi.
Mind on hämmastanud autotootjate lõputu loovus kokpitisegaduse tekitamisel: meil on keeratavad, pööratavad, vajutatavad nupud. Ja siis on haptilised ning puutetundlikud nupud – neid viimaseid peab tihtipeale infolusti menüüde sügavusest otsima. Sõidu ajal nuppude näperdamine on eksitav tegevus, mistap eelduslikult peaks kõik vajaliku enne teele minemist paika sättima. Paraku tuleb ka teekonnal ette temperatuuri või raadio reguleerimist, muust tilulilust rääkimata. Jube tülikas (ja ohtlik) on sajatuste saatel õiget kohta otsida.
Küsisingi meie võõrustajatelt, kui palju tehakse uuringuid enne kui hakatakse uue mudeli kokpiti disainima. Selgus, et Nissani peamajas eraldi empiirilisi uuringuid tehtud ei ole, aeg-ajalt tagasisidet, kuid ei midagi põhjapanevat. Koostööd tehakse mitmete teadusasutustega, kuid nagu teame, on teadlaste ülesandeks uurida ja analüüsida, rakendusteaduste kaasamine on eraldi teema.
Jätan siia kaks pilt Nissani uudismudelite kokpittide vaatest. Vasakul Nissan Ariya Nismo, paremal värske Qashqai. Minu kogemuse põhjal on Qashqai nupumajandus way more turvalisem, sest on lihtsam ja hoomatavam. Ariyas on küll sada võimalust tulesid ja vilesid peale panna ning maha võtta, aga mulle täiesti piisaks käepärasest tavanuppude rivist, mis peamisi ülesandeid täidavad.
“Me usume, et kõik on lihtne, sest auto omanik harjub oma sõiduvahendiga” – nii ja naa. Keskkonnateadlikumad püüavad järjekindlalt liikuda suunas, mis sõiduki seisuaega minimeeriks. Mis tähendab, et autol võib olla mitmeid kasutajaid. Ka selliseid, kes istuvad korraks rooli ja tahavad kiiresti kella pealt kuskile jõuda, süvenemata margiomasesse tilulilusse.
Nissan on varasemalt uusi mudeleid disainides rõhutanud mees-ja naisjuhtide erinevaid vajadusi ning kehaehituse erisusi. Kasvusõbralikkus oli japsidel teemaks juba siis kui sakslased alles aru saama hakkasid, et kõik autojuhid pole “keskmiselt 182 cm pikad”. Aus olla, ma loodan taas kord Nissani tervemõistuslikkusele – tehke tee ette, küll teised järele löntsivad. Kokkuvõttes saame paremad sõiduvahendid.
NISMO versioonis Ariya, kellele siis ikkagi!?
Et see lugu nüüd saba ja sarvedeta vahutamiseks ei jääks, ütlen (taas kord ausalt ja südamelt ära) kokkuvõtvalt: Nissan on lege elektriautode tootja. Ariya on esinduslik, NISMO paketiga nõksa sportlikum veel ning kel peaasjalikult linnasõite teha vaja suurema satsi inimestega, ostke. Umbes 60 tuhhi tugrikut tuleb NISMO eest välja käia. Lisainfot leiab näiteks siit. (Kõige lihtsam on Ariya NISMO hinnainfot otse guugeldada, viskab kohe õiged tabelid ette.)
Minusugused ootavad silmad pikad peas Leafi uut tulemist. Legend ei sure. Ma nii väga loodan, et uus Leaf toob Nissani elektriautod jõuliselt (maailma)kaardile tagasi.
Ääremärkusena: 2023. aastal kirjutasin uuest Nissan X-Trailist ja ennustasin mudelile kõikide aegade ägedamat müügiedu. “Kõikide aegade” osas läks täkkesse, X-Trail on müünud väga hästi. Mööda panin sellega, et suurem vend väiksemal Qashqail selja prügiseks teeb. Qashqai on – ja tõenäoliselt jääb – müüduimaks Nissani mudeliks Euroopas. Nii et see sai nüüd ka ära õiendatud. Pange proovisõit kirja!
Pildid: Nissani pressiruum, Ylle Rajasaar