Kuidas olla eristuv ning ühtlasi hea välja näha? Teise põlvkonna Nissan Juke annab sellele keerulisele küsimusele vastuse.
Kui esimese põlvkonna Nissan Juke meie teedele ilmus, oli vähe neid, keda see külmaks jättis. “Omanäoline”, „huvitav“, „julge“ kirjeldusena ütlesid viisakalt välja tõe – auto oli lihtsalt kole.
Kuid sel ajal Euroopa turul konkurente Jukele nappis ning tänaseks on kaubaks läinud üle miljoni Sunderlandis valminud autot. Kas ka kultusautot, nagu müügimehed veel hiljuti ennustasid, näitavad aastakümned.
Konkurendid arusaadavalt ei maganud ning praegu on igal endast lugupidaval tootjal valikus taskumaastur või isegi mitu.
Selles seltskonnas hakkama saamiseks enam eristumisest ei piisa. Kui sa tahad müüa nagu Qashqai, siis pead ka välja nägema nagu Qashqai!
Teist põlvkonda kujustades jäeti disaineritele viimane doos andmata ning tulemus sai märksa tasakaalustatum – ühtlasi ujub Nissan selle mudeliga vastuvoolu: kui uudismudelite puhul pürgitakse järjest üleiilmseteks ja vaid väikeste kohendustega saab sama sõidukit müüa kõigil kontinentidel, siis Nissan Juke on loodud Euroopasse ja kohandatud eurooplaste maitsele. Tulemus on kaunis.
Proportsioonid on paigas
Võtmesõna on proportsioon ning eelmisel mudelil oli sellega omamoodi suhe, mõni öelnuks, et proportsioon ei ole paigas.
See viga on nüüd parandatud. Kergelt langev katusejoon, sellele vastandiks tõusev aknajoon, ja kõrgele jäänud tagumiste uste käepidemed koos „ujuva“ C-piilari ning kontrastkatusega (lisavarustus) annavad Nissan Jukele kauni kupeeliku kuju.
Uus Juke sai eelkäijast 7 cm pikem, mis on kulunud peamiselt tagaistujate heaoluks. Nüüd saab keskmine eesti mees esiistme enda järgi rahulikult paika seada kartmata, et tema taga põlveruumi napiks.
Eelmises Jukes seda luksust polnud, auto oli reaalselt kasutatav kaheistmelisena. Pakiruumi maht, 422 liitrit on klassi tippude seas, ületades konkurente nii Tšehhiast kui Katalooniast (Qashqai mahutab vaid 8 liitrit enam).
Juke ümaratel esituledel (leedid on standardvarustuses) ja sõitjateruumi õhutusavadel on kolmeharulise tähe kujundus, mis sarnaneb mõne Saksa tootja märgiga.
Midagi head see aga ei anna, ventilaatoriavad keskkonsooli kohal ei võimalda kabiini sisenevat õhku ühtlaselt jaotada, vaid kipuvad puhuma külma õhku otse reisijate peale.
Pole suur probleem, aga ebamugav. Auto potentsiaalsete ostjatena nähakse jätkuvalt ennekõike naisterahvaid ja nende hinnang on üksmeelselt positiivne – uus Juke on ilus auto!
Hästi ühenduv infolust
Esiistmed on mugavad ja pakuvad ohtralt külgtuge, kuid ei sega sisenemist ja väljumist, leitud on hea tasakaal mugavuse ja sportlikkuse vahel.
Samas on VAG-grupi tippversioonide omad veelgi mugavamad ja toetavad selga paremini. Eks sihtgrupi vanus määrab!
Teistelt Nissanitelt tuttav infolustisüsteem saab tööga hästi hakkama. Sisu on kaasaegne, kuid kasutajaliides jätab pisut soovida võrreldes konkurentidega nagu Škoda Kamiq, Hyundai Kona või VW T-Cross.
Mõne funktsiooni kasutamine võiks olla lihtsam, samas on kõik näidud selged ja lihtsasti loetavad. Keskekraan võiks olla pisut juhi poole pööratud, see teeks nähtavuse oluliselt paremaks ja kasutamise mugavamaks. Pisiasi nagu ikka.
Kiita saab uus Juke ühenduvuse eest! Android Auto ja Apple CarPlay on tänapäeval nii elementaarsed, et neile eraldi tähelepanu pöörata pole vaja, kuid kiitusõnad selle eest, et kui nuhvlist mängiv muusika (näiteks Spotify) katkeb juhi autost lahkumisel, siis sama automaatselt see ka jätkub sõidu jätkudes. Imeline? Pigem normaalne.
Tippversioonide varustuses olevad esiistmete peatugede sisse peidetud Bose kõlarid on algul üllatavad, kuid nendega harjub kiiresti (nagu kõigi heade asjadega siin ilmas).
Juke keskkonsoolis on säilinud mootorratta kütusepaagi motiiv, aga nüüd ei mõju see ülepingutatult – ajalugu teadmata ei oskaks selle peale tullagi.
Kokkuvõttes on uue Juke puhul kõik üsna sarnane esimese põlvkonnaga, aga mitte nii üle võlli. Rohkem polegi vaja, sest eristumine on niikuinii garanteeritud.
Sõidab tublilt kõigi oma hobujõududega
Jukega sõit on keskmisest taskumaasturist oluliselt konkreetsem. Kui reeglina püüavad tootjad oma müügihitti võimalikult keskpäraseks lihvida, siis Juke on selgelt sportliku suuna esindaja.
Suured küljepeeglid tekitavad kohinat, kuid helide palett on tasakaalustatud. Arusaadavalt tuleb suurim müra rehvidest, kuid ka see on hinnaklassi arvestades jahmatavalt vaikseks surutud.
Heal nähtavusel on oma hind – 225/45 mõõtu rehvid 19-tollistel velgedel on suhteliselt väikese maasturi kohta ilmselgelt palju.
Auto hakkab roobastes (naastrehvide kulutus) kobavalt suunda otsima, kõik teekonarused edastatakse juhile, kehvematel teedel on sõidumugavus olematu.
Meie kindel soovitus on valida väiksem veljemõõt, mis loob võrratult parema tasakaalu mugavuse ja juhitavuse vahel.
Munakivitest sai läbitud hindele “hea”. Kolkse pole, kuid sõitjateruumi kostab igalt poolt üksikuid klõbinaid ning naginaid – kõvast plastmassist selles hinnaklassis pääsu ei ole.
Päris talvesõidu tingimusi ei õnnestunud katsetada, kuid sooja puhus kabiini juba viieminutilise sõidu järel, ja et tegu on vaid üheliitrise mootoriga, on see tubli tulemus.
Istmesoojendus on aeglane olles tugev istmepadjas, kuid üsna nõrk seljaosas ning puudub meie kliimas oluline roolisoojendus.
Kesine kapotialune
Mootorivalik koosneb üheliitrisest 117 hj turbolaetud jõuallikast kombineerituna 6-käigulise käsi- või seitsmese topeltsiduriga automaatkastiga.
Viimase juhttarkvara pole küll saksa konkurentide tasemel ning maksab käsikastist rohkem – seega kui jaksate käike vahetada, oleks mõistlik seda ise teha. „Kummipaelaga“ variaatorkast on ajalugu ning nelikvedu enam ei ole ega tule mitte mingi raha eest.
Rahulikul kulgemisel on hobujõududest enam kui küllalt ja kiirendab Nissan Juke vabalthingava moodi, liikudes üsna nobedasti edasi, kui tahhomeetri osuti liigub üle 5000 rpm. Ei mingit turboviivet, ainult pöörded!
Sõitu mitmekesistavad kolm režiimi (öko-, standard- ja sport), mida saab valida käigukangi taga asuvalt lülitilt. See võimaldab muuta gaasipedaali reageeringut, rooli raskust ja automaatkasti käiguvahetusi, kuid erinevused pole väga suured ning auto olemus jääb ikka sportlikuks.
Keskmine kulu on WLTP järgi 5,9-6,4 l/100km ning meie noorte pilootide juhtimisel veebruaris sai ühe paagiga käidud Viljandisse ja tagasi ja tehtud järgmised kolm päeva kiiremaid tiire Tallinnas. Tulemus: kõik sõidud kokku 5,5l/100km.
Minu 1100 km väldanud proovisõidu lõpuks jäi kütusetarve 6,2l/100 km, kuid tulebki arvestada, et enamuses toimus sõit suviste kõrgemate piirkiiruste tingimustes, ka üks kaameratrahv käib asja juurde. 90 km/h sõites näeksime kindlasti taas 5-ga algavaid kulunumbreid.
Kokkuvõtteks
Taskumaasturite segmendis on on uus Nissan Juke suurepärane valik. Eristumiseks on ainest rohkem kui küll – tore välimus, mõistlikud ülalpidamiskulud ja sportlikud sõiduomadused nende jaoks, kes seda osa taskuautode puhul hinnata oskavad.
Õnneks on Juke piisavalt praktiline ja hästi varustatud, et võluda ka neid, kes võibolla ei taha koguaeg “sporti!” hüüda. Praktilise joone järgijatel soovitaksin loobuda automaatkastist ja suurtest velgedest.
Uue Juke hinnad stardivad 16 500 eurost (Visia) lõpevad 22 700 euro juures (N-Design), kuhu aga on võimalik üht-teist veel juurde lisada. Varustustasemed ja hinnad on leitavad siit.
Nissan arvab, et Jukel on hetkel 24 konkurenti, sealhulgas VAG kolmik Volkswagen T-Cross, Škoda Kamiq ning Seat Arona.
Lisaks ka suurepärased alternatiivid nagu tippkvaliteediga Hyundai Kona, ruumikas Citroen C3 Aircross, stiilne Peugeot 2008 ja paljud-paljud teised.
Uuel Jukel pole päris kindlasti kerge, kuid tänu praktilisusele, korralikule varustatusele ja ökonoomsusele saab see hakkama – ning kindlasti mitte halvemini, kui eelkäija.
PLUSSID
Disain
Varustus
PraktilisusMIINUSED
Ventilatsioonisüsteem
Tippmudeli jäikus
Mootorivalik
Kaanepilt: Ylle Tampere
Esimese generatsiooniga võrreldes oleks inetust pardipojast saanud justkui kaunis luik. Auto on pigem sportlik, soovitame valida väiksema veljemõõdu ja käsikastiNissan Juke
