Ütlen “Nissan” ja mõtlen “Qashqai” või “Leaf” või “Godzilla”. Päris kindlasti pole tarbesõidukid need, mis Nissani autodega seoses esimesena meelde tulevad. Aga võiks, sest Nissan Navara pikap on selgelt suundumas nn. elustiiliautode kategooriasse ning NV300 väikebuss kõlbaks suurepäraselt nii filmitiimi autoks kui suurpere moodsaks sõiduvahendiks.
Kahe eelpool nimetatuga oligi mul võimalus Marokos, Errachidia provintsis proovisõitu teha. Uue Navaraga, mis jõudis Eestisse 2016. aasta alguses, olen lähemalt tuttav tänu mitmele Eesti-sisesele retkele; NV300 aga on Renault Traficu ning Opel Vivaro sõsarmudel, mis tähendab, et sellegi bussi puhul oli enamus asju varasemalt teada.
Tootja huvi oli seekord mõlemad sõidukid ekstreemsetes tingimustes proovile panna. Kui bussiga loovisime läbi väikelinna kitsaste tänavate ja surusime end turul kaupmeeste summast läbi, selle kõige juures erilist hingevärinat tundmata, siis Navaraga viis tee meid otsejoones Sahara kõrbe tüünetele düünidele, kus auto võimekusest tõepoolest parema pildi sai kui üksnes mööda kohalikke mudalompe ja Männiku karjääri kobistades.
Selle loo viimasest osast leiab lugeja ka peotäie muljeid minu Maroko – seiklusest. Panin kirja mõne kasuliku nipi, mida Marokosse reisides teadmiseks võtta ning elamuslikumad hetked.
Võtke seda lugeda teadmises, et ma liigun ilmas ringi silmad lahti ja süda avatud ning olen ehk “normaalsega” võrreldes pisut tundlikum natuur. Maroko – nii palju kui seda Aafrikaks pidada saab – on teine Musta Mandri riik, mida avastanud olen. Esimene oli Namiibia tänavu mais. Egiptus… ei lähe vististi arvesse.
KLIKI PILDID SUUREMAKS
[nextpage title=”KÕIK TARBESÕIDUKID ÜHEST KOHAST”]
Jätame kõrvale tõiga, et Navara – pikap otsib oma lugu ning püüab jõulisemalt positsioneeruda elustiiliautoks ning NV300 tahaks kehastuda mugavaks reisijateveobussiks – maailmas on küllalt tõsiseid töömehi, kes eelistavad pikapit selle töölooma-omaduste tõttu, vajavad kaubikut või väikest kastiautot ning kelle jaoks veiklevad ekraanid ja nahksisu on üleliigne ja hinda kergitav asjaolu. Töömehe võlusõna on “redelšassii”, millele Nissan kõik oma tarbeautod ehitab, vastupidavus ja tootjapoolne toetus.
Nissani tarbesõidukite valik on mitmekesine: Navara – pikap, kaubikud NV200 ja NV400 ning veokid NT400 ja NT500. Samast loetelust leiame e-NV200, esimese elektrilise kaubiku-väikebussi maailmas ning sellest sügisest NV300, ruumika kaubiku või samale alusele ehitatud kuni 9-kohalise väikebussi.
Küsimus ei ole vaid “veerevale šassiile” ehitatud pikapis või kaubikus, küsimus on võimaluses minna poodi ja osta kõik tööks vajalikud sõiduvahendid ühest kohast. Nissan on üks väheseid tarbesõidukite tootjaid, mil on Euroopas seinast-seina valik, mis suudab neid müüa ühest kohast ning lisaks anda oma tööautodeleka viieaastase või kuni 160 000 km üle-Euroopalise tootjagarantii. See viimane argument pruugibki tõeliste tegijate jaoks saada otsustavaks.
Nissanil on potentsiaali, möödunud aastaga võrreldes on tänavu tarbesõidukite müügis toimunud 40% hüpe ning Navara on üksiti selle hüppe üks taganttõukajaid.
Numbrid ei ole hiiglaslikud, aga need vihjavad, et tootja on õigel teel. NV300 peaks neid numbreid veelgi parandama, uustulnukalt oodatakse häid müüginumbreid mis peaksid Nissani kõikide tarbesõidukite turuosa nihutama 4%-ni.
[nextpage title=”NISSAN NV300 KAUBIK/VÄIKEBUSS”]
Selle kaubiku/väikebussi tehnilistest üksikasjadest oleme Acceleristas ühe korra ka pikemalt kirjutanud, sestap peatun pikemalt vaid sõidukogemusel ning 1.6- liitrise topeltturboga diiselmootori sooritusvõimel.
Ehkki mahult on NV300-le saadaval vaid üks, 1.6-liitrine, kõigile Euro6 normidele vastav diiselajam, pakutakse seda neljas võimsusastmes: ühe turboga 95 hj ja 120 hj ning kahe turboga versioonis 125- ja 145-hobujõulisena. Kahte viimatinimetatut Marokos ka proovida saime.
Oma teed Errachidia lennujaamast alustasime koos läti kolleegi Aldis Zelmenisega paneelkaubikul L1H1. Sai kinnitust lubatud kolme euroaluse sissemahtumine ning kaubaruumi vaikne olek ka kiirema sõidu (Marokos kuni 120 km/h) ajal.
Juhi ja kaassõitjate isteasend sõitjateruumis on igati kena, kõik oluline infoväljast panipaikadeni on kenasti käeulatuses. Tõsi, tekstiilistmed olid meid oodates endasse imanud kõvasti päikesekuuma, nii et pea 35 kilomeetrit esimese pit-stopini otsisin ma tulutult taga istmesoojenduse nuppu, et keetmisfunktsioon välja lülitada.
125- hobujõuline mootor jäi sellele kaubikule veidi lahjaks ja tuimaks, ehkki kuuese käsikastiga sai olukorda madalamaid käike kasutades veidi parandada. Eriti andis mootori jõuetus tunda tõusudel – mis on ka üsna loogiline.
Lohutuseks, Eestis selliseid teeolusid vaevalt kohtab, tõenäoliselt saaks siinmail hakkama veel kraad lahjema mootoriga. Kütusekulu jäi 6-7-liitri vahemikku, suuresti seetõttu, et kulgesime valdava osa teest läbi pisikeste külade, kiirusega 20-30 km/h.
Kaks päeva hiljem, alustades tagasiteed hotellist lennujaama, sõitsime 8-kohalise kõrgemas varustuses väikebussiga, mil peal tippvõimsusega, 145-hobujõuline diiselmootor. Seekord polnud põhjust mootorile midagi ette heita ning kiita said nii sõidu sujuvus kui vaikne edasiliikumine. “Sosistavad diislid” on tänane reaalsus.
Nissani rahvusvaheline müügiosakond näeb NV300 kaubikuversioonis müüduima mootorina madalaimat, 95-hobujõulist ning bussiversioonis 125- hobujõulist. Eesti müügiosakond esialgu midagi ei ütle, oodatakse hindu; ja kui need tulevad liiga kõrged (NV300 ei suuda sõsarmudelitele pakkuda hinnas konkurentsi), siis uus väikekaubik/väikebuss Eesti turule ei jõuagi. Loodame siiski parimat!
KLIKI PILDID SUUREMAKS
[nextpage title=”NISSAN NAVARA”]
Nissan Navara pikap on igapidi pädev ja tegija auto; selle ainus häda on, et konkurentidega võrreldes pole tal “päris oma” lugu. Viimase mudeliuuendusega on tootja astunud suure sammu lähemale neile autoomanikele, kes on maasturilaadsetest toodetest surmani tüdinenud ning vajavad eristuvat tonnise kandevõimega nelikveolist, millega minna igale poole. Päriselt.
Sõna-sõnalt, igale poole: vedada paati, laadida peale surfilauad või kajakid, sättida konksu otsa suvemaja või teha neljakesi pikem tripp maailma teise otsa, ronida mägedes ja sumada läbi vee. Selleks on Tekna tippvarustuses Double-Cab, täiskomplekti kellade ja viledega Navara, mille mootorivalikusse äsja lisandus ka jõuline Euro6 normidele vastav 2.3-liitrine dCi diiselmootor, vastuvaidlematult sobiv kaaslane. Kõige-kõigema, 190-hobujõulise mõurami hind on 37 830 eurot. Viis aastat murevabalt garanteeritult polegi teab-mis-üleliia-hind, eks ole.
Tundub, et elustiili esiletõstmise kõrval on veidi ununenud need, kellele kastikad alguses mõeldud olid – tõsised töömehed: ehitajad, põllupidajad, loomakasvatajad… Kuidas neid kätte saada ja öelda, et tugevate konkurentide kõrval on jätkuvalt olemas ka tugev Navara, põlise töömehe põline pisuhänd, kes viib läbi paksust ja vedelast?
Ega’s midagi, Navarale hääled sisse ja mööda olematuid teid ning liivadüüne rallima! Ekstreemsetes oludes esineb see sõiduk suurepäraselt – andke ainult kätte kivisein ja liivalaamad ning kopsikuga adrenaliini ja, tehtud! Eestis võiks selle auto lugu sündida Lõuna-Eesti kruusateedel ja farmides lihalehmi ajades ning neile “lehma rullbiskviiti” ette vedades.
Ise mööda liivadüüne Navaraga kartmatult kimanuna kinnitan, et tegu on hea autoga. Ka raskete teeoludega ei kaota ta grammigi oma sõiduautolikkusest (maasturitunnetusest kui soovite) ning kütusekulu jääb isegi 1-bar’ise rehvirõhu korral alla kümne liitri.
Nüüd tuleb igal töömehel võtta ette Navara ja konkurentide hinnakirjad ja viia läbi uurimistöö: mida mis raha eest antakse? Olgu abiks alljärgnev tabel ja tootja koduleht, kus igaüks endale sobiva Navara konfigureerida saab.
KLIKI PILDID SUUREMAKS
[nextpage title=”MAROKO, KONTRASTIDE MAA”]
Paljud eestlased on Maroko Kuningriigis käinud enne ja käivad tõenäoliselt ka pärast mind. Kultuuriväärtuse seisukohalt on tegu ääretult rikka ja vaatamisväärse riigiga. Kultuurierisuse osas võib teadmatum või tundlikum saada aga šoki eri maailmade põrkumisest.
[dropcap]UNESCO PÄRAND [/dropcap]Marokos on 9 UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud objekti: põhjarannikul Tétouani (Titawini) vanalinn, põhjaosas asuvad Meknes’i ajalooline linn ja Fèsi vanalinn ning Volubilise arheoloogiamemoriaal. Atlandi ookeani rannikule jääb ka Maroko pealinn Rabat.
Maroko keskosas väärivad uudistamist Marrakechi vanalinn ning kindlusküla Ait-Ben-Haddou, läänerannikul Essaouira (Mogadori) vanalinn, läänepoolses keskosas asuv portugallaste linn Mazagan (El Jadida).
Maroko on erinevate kultuuride ristumiskoht, siit leiab nii nigeri-kongo rahvaste, berberite kui araablaste kultuuripärandit.
Ehkki lennuki aknast vaadatuna paistab all üks suur kollane tühermaa, on Maroko loodus mitmekesine, Sahara kõrbest lopsakate ookeani rannikualade ja Kõrg-Atlase mäestikuni. Marokos paiknebki nende mägede kõrgeim, merepinnast 4167 meetri kõrgusele ulatuv Jbel Taubkali mäetipp.
Meie oma reisiseltskonnaga nägime Maroko seda palet, millest kuigi palju ei räägita. Nissani seikluse sihtkohaks oli Errachidia provints, mis paikneb suhteliselt Alžeeria piiri lähedal ning mille koosseisu jäävad ka Sahara kõrbe alad. See on kant, kuhu tavaturisti jalg üleliia tihti ei astu.
Aastatel 2006-2007 läbis seda kanti Dakari ralli. Arfoudi, Jorfi, Meharza väikelinnad, Jbel Medouari kaljudevaheline puhkekoht Sahara serval ning mõni vahva kõrbeoaas on nüüd nähtud ning kontrastid kogetud.
[dropcap]TURISTILE MUGAV [/dropcap]Kindlustusfirmad käsitlevad reisikindlustuspakette koostades Marokot Euroopale turvalise lähiriigina, mingit lisa maksma ei pea ega eraldi vaktsineerimist ei nõuta. Maroko viisa saab vormistada riigipiiril lennujaamas.
Ainus probleem on sularaha, mida saab vaid Marokos – Euroopa Liidus ametlikult maroko dirhemeid ei vahetata. Suuremates kauplustes ja hotellides võib maksta krediitkaardiga. Turult ostetud puuvilju pesemata süüa ei või, tänavatoit ja ka väikestes toidukohtades pakutavad road ei pruugi eurooplase õrnale kõhule sobida ning mingil juhul ei tohi juua kraanivett.
Aastas külastab Marokot ligi 10 miljonit välisturisti ning see arv kasvab sedamööda, kuidas “kukuvad ära” senised populaarsed puhkusekohad Egiptuses ja Türgis. Turistide meeliskohtadeks on valdavalt Agadir ja Marrakech, Casablanca on viimastel aastatel olnud üks vene puhkajate lemmikkohti.
Meie reisi peatuspunkt, Kasbah Xaluca Hotel Arfoud, mis jääb Errachidia lennujaamast 65 kilomeetri kaugusele, on piirkonna ainus nelja ja poole tärni hotell ent oaasisarnaseid oleskelupaikasid leiab siit teisigi. Piirkond ei ole turismi mõttes päris kindlasti nii arenenud kui Maroko suuremates rannikulinnades harjunud oleme.
[dropcap]VAESUS [/dropcap]Juba teekond lennujaamast hotelli pakub tähelepanelikule vaatlejale esimese ehmatuselamuse – ma ei ole kusagil maailmas näinud ühekorraga nii palju silmapaistvat vaesust, kihistumist, kontraste. Seda peab ise kogema, et mõista mu kohkumise tagamaid.
Seikleme koos läti kolleeg Aldis Zelmenisega ja saame omavahel nähtu üle arutleda. Väikesed hurtsikud, klopsitud kokku kes-teab-millest, kaltsakad lapsed ja peast jalatallani musta hõlstiga kaetud naised. Mehed istuvad tänaval, majade juures, naised puhastavad datleid või karjatavad lapsi või valmistavad süüa.
Meie esimeses kohvistopis, kuskil lennujaama ja hotelli vahel, avaneb platoolt hingemattev vaade üle oru, jõe ja taamal turritavate palmisalude. Päike kukub kiirelt ning alt külast kostab koerte lakkamatut haukumist, eeslite “ii-aa”-d ja laste kilkeid läbisegi. Sõõrmetesse kerkib läga lõhn. Läga? Sealäga? Ei, see ei ole ju võimalik. Aga nii, sealäga sarnaselt, vinavalt ja häirivalt, lõhnabki see elu, mida need inimesed seal all igapäevaselt elavad…
Eesel on siinkandis jätkuvalt kõige levinum liiklusvahend tuk-tukide ja Toyotade kõrval ning selle seljas liiguvad enamasti ikka mehed. Harv polnud pilt, kus eesli seljas loksuva mehe kõrval astus jalgsi naine, pambud või laps käes. Linnades jääb silma ka paar moodsamat naist, peas värviline rätt, jalas püksid. Meid nähes katavad nad näo ja näitavad käega “mine minema!”
Naine autoroolis on midagi sellist, millele kohalikud reageerivad üllatudes, järele hüüdes ja maast tolmu või ka kive auto poole visates. Samas on siin kombeks üksteist liikluses rõõmsa käeviipega tervitada… kontrastid.
[dropcap]PRÜGI [/dropcap]Kohutavalt palju on kõikjal rämpsu, mida tuul mööda lagendikke taga ajab. Kõrbes vedelevad kilekotid ja plastikpakendid. Sealt, kus beduiinid on läbi läinud, jääb järele prügirada. Need inimesed on harjunud loodusega kooskõlas elama, nad ei taju, et plastik on kuidagi halb, teistmoodi.
Nomaadid elavad seal, kus kulgeb nende tee. Sünnist surmani, söögist jääkide väljutamiseni. Nad on alati jätnud kõik loodusele ära seedida. Moodne maailm oma seedimatute materjalidega ei sobi nende harjumuste konteksti.
[dropcap]VALGE NAINE [/dropcap]Rännates püüan ma austada nii palju kohalikke kombeid kui oskan ja mõistan. Errachidia on moslemite piirkond, sestap liigun ringi pikkadesse pükstesse ja pikkade varrukatega tuunikasse riietatuna, pea kaetud räti või mütsiga, silmi varjamas päikseprillid. Üksinda ma ringi ei konda, alati on saatjaks Aldis või siis oleme suurema seltskonnaga. Sellegi poolest ei jää intsidendid olemata.
[pullquote]Maroko on maa, kus naised saavad omal nahal tunda, mida tähendab ebavõrdsus.[/pullquote]
[dropcap]* [/dropcap]Jõuame Aldisega NV300ga õnnelikult hotelli ja läheme retseptsiooni, et võtta tubade võtmed. Portjee võtab läti koleegi pagasi, kummardab aupaklikult ja viib ta tuppa teisel korrusel. Mina jään fuajeesse üksinda seisma, ükski helesinises livrees teenindaja mulle tähelepanu ei pööra.
Lõpuks tuleb Aldise tuppa saatnud teenindaja tagasi, ütleb kuivalt “follow me” ja hakkab ees suurte sammudega minema. Koperdan läbi noobli basseiniala oma pakkidega talle järele. Tuba on esimesel korrusel, teenindaja keerab võtmega ukse lahti, näitab mulle “go in” ja lööb ukse seljaga kinni. Kõik. Keeran ukse lukku, istun voodiservale ja mõtlen veidi aega elu üle järele.
[dropcap]* [/dropcap]Nissani esitlusruumis, kus meile esimesel õhtul serveeritakse õhtusöök, jäetakse naised üheselt teenidamata. Leti taga askeldav noormees kallab kulbiga minu ees seisvatele härradele supi kaussi, minu järjekorra jõudes keerab aga selja ning ei heida mulle pilkugi. Pean oma supikausi ise täitma. Sama juhtub kõigi seltskonnas olevate daamidega.
[dropcap]* [/dropcap]Õhtusöögilauas nendib Soome (mees)kolleeg mõtlikult, et Maroko on maa, kus naised saavad omal nahal tunda, mida tähendab ebavõrdne kohtlemine. Kui järgi mõtlen, algas “kohtlemine” juba lennujaamas, kus ametnik mind jõuliselt kõrvale tõukas ja araabia keeles midagi intensiivselt seletas.
[dropcap]FATIMA [/dropcap]Jbel Medouari maalilises kohvistopis kohtan Fatimat. Ta teenindab meid rõõmsameelselt ning päris heas inglise keeles, mitte ei korda paari päheõpitud lauset, aru saamata, mida need tähendavad (see on haruldus, paremini saab Marokos hakkama prantsuse või araabia keeles) ning räägib minuga heal meelel pikemalt.
Keerulise saatusega noor naine on kodunt põgenemise hinnaga omandanud hea hariduse ning teeb nüüd turismifirmadega koostööd, aitab korraldada suhteid kohalikega, tassib ja teenindab. Mulle selgitab ta siinse piirkonna kombed lihtsalt lahti – kuna enamus teenindajaid on moslemiusku mehed, ei ole neil lubatud võõrast naist isegi vaadata. Sellest ka see tõrksus teenindamisel.
Kohalike põlismoslemite jaoks on valge naine aga võrdne seaga, roojase loomaga. Kuna valge naine on turist ja mõne valge rikka mehe oma (raha), ei tohi teda avalikult kividega loopida, küll aga võib teda (nagu ka valget meest) petta ja alt vedada, sest nad ei ole moslemid.
Tõenäoliselt on suur osa lugejatest end ammu islami ja selle eri suundade eripäradega kurssi viinud ning see jutt ei tule üllatusena. Mina võtsin teadmiseks ja tõmbasin veelgi enam end tagasi ning suhtlesin edaspidi meesteenindajatega vaid oma meeskolleegide vahendusel. Ühelegi tülitamisele laadis “wow, baby, let’s have sex” ma ei reageerinud. Ju see oli jälle üks neist päheõpitud ingliskeelsetest lausetest. Ma olin nähtamatu. Mind ei olnud siin.
[dropcap]* [/dropcap]Hotelli baaris klaasi punast veini küsides, pöördus teenindaja viisakalt minust ära ja küsis Aldiselt: “Palun öelge, mis teie naine juua soovib? Limonaadi? Mahla?” “Ta soovib klaasi punast veini.” “Veini? Mahla ikka?” “Ei, meile palun kaks veini…” Lõpuks kõik muidugi naersime, aga selgub, et lisaks autot juhtivale naisele tekitab kummastust ka klaasi veini sooviv naine…
[dropcap]MOHAMMED [/dropcap]Kohalikud, kui nendega jutule saad, on väga sõbralikud ja külalislahked. Sealsamas Navara kohvistopis kaljude vahel õnnestub mul koos Aldisega rääkima veenda ehtemüüja Mohammed, kelle ees on lademes imettegevaid kivikesi, mida Euroopa naised omale meelsasti kõikjale topivad ja kasvõi sisse söövad.
Mohammed vaatab korraks mulle otsa, rehmab käega, naeratab oma poolhambutu suuga “O-oh, lovely, I tell you”… ja räägib meilt saadud veepudeli eest vastutasuks oma loo. Ka tema oskab pisut inglise keelt, aga suur osa jutust tuleb meil käte ja jalgadega siiski täpsustada.
Mohammed ütleb veel palju kordi “O-oh, lovely, I tell you…” ja pajatab, et tal on 8 naist ja igaühega neist “vähemalt neli last”. Teeme Aldisega taldrikusuurused, silmad, lubatud on ju ainult 4! Mohammad selgitab, et ta vend on surnud ning tema kohus oli üle võtta ka oma venna naised. Seega kokku 8. Ja lapsi vähemalt neli korda rohkem, sest väga hästi Mohammad arvutada ei oska “Vähemalt neli on igal ühel,” kinnitab ta näppe ükshaaval üle lugedes.
Neist “nii umbes 32st lapsest” on kaks koolis käinud ja üks linna elama kolinud. Teised hakkavad varakult kive otsima ja lihvima, et Mohammad saaks neid valgetele inimestele maha müüa. Valged inimesed on head, eriti naised, sest ostavad ära iga natuke värvilisema kivi.
Mina olen lootusetu, sest äsja Kaevandusmuuseumis Enn Käissi kivikogu näinuna tean ma, et Mohammadi müüdav lihvitud mineraal sünnib võib-olla tõesti süüa ja püksi panna, aga suurt väärtust ega imet sellest mäekivist oodata ei tasu… Mohammedi juttu võtan ka väikeste reservatsioonidega, sest hea mehena ju ta lihtsalt liialdas, et meid imestama panna ja endal tuju heaks teha. See kergeuskllik valge mees, teadagi!
[dropcap]LAPSED [/dropcap]Siin on vist küll maailma kõige armsamad lapsukesed – tõmmud, suurte rosinasilmadega, lokkis juustega, kiirete jalgadega, intensiivse jutuga ja väga pikkade kätega… Juba päris varases eas õpetab osa vanematest neile, mida teha, kui läheneb turismigrupp: lapsed lükatakse uksest välja ning kiiresti-kiiresti vudivad väikesed särasilmad onude-tädide poole, käsi pikalt ees: “Anna, anna, anna midagi, mul on kõht tühi, ma olen vaene…”
Anname Aldisega autost ära kõik, mis lõunalauast pikale teele kaasa oleme võtnud: banaanid, paar õuna, müslibatoonid. Lapsed rebivad riietest ja küsivad ikka juurde, “money, money” hüüab üks, “anna telefon, ma teen sinust pilti,” palub teine. Inglise keel on neil kenasti käes, vähemalt need laused, mida südamete sulatamiseks vaja on.
Plaksutan käsi, hüüan naerdes “kõss-kõss”, ja jooksen Navara juurde. Aldis on seda kõrvalt filminud, aga ütleb, et jäägu nähtu talle perealbumisse – “kuidas Suur Valge Ema pisikesed armsad lapsukesed korrale kutsus ja siis minema lidus.” Nojah.
Kõssitamise ja kiirete jalgade trikki teen korra veel ka Arfoudi turul, kus igavlevad ja uudishimulikud mehed mind pildistamisel tülitama hakkavad. Turul on olukord kurjem, mehed tulevad lähemale ja hakkavad riietest tõmbama. Aldis käsutab mind autosse, öeldes, et ta ei saa mind kaitsta, kui midagi juhtub. Mind ei ole jälle kord olemas.
[dropcap]VÄÄRTUSLIK KOGEMUS [/dropcap]Eeloleva jutuga ei taha ma kedagi ära hirmutada, otse vastupidi, minge, käige, tundke rõõmu täiesti teistmoodi kogemusest, küsige endalt “kust tuleb vesi?”, “miks nad on vaesed?”, püüdke mõttes leida vastuseid. Maroko on imeline maa ja sealsed inimesed sõbralikud ja lahked. Lihtsalt, külalisel tuleb kohanduda nende reeglitega, aga vaevalt keegi teist sõbrale külla läheb ja saapad jalast võtmata jätab, eks…
Kust siis ikkagi tuleb vesi? Hotellis tuli kraanist ja duššist ja voolas spaas purskkaevust. Oaasist ja euroopalike väärtuste poole pürgivast kinnisest hotellialast väljas tuleb inimeste vesi aga sügavalt maa seest või algelisest veevärgist, enamasti tassitakse seda kauge maa tagant eesli seljas koju. Vesi on varandus.
Mida teha vaesusega? Võti on hariduses. Haritud noored pürgivad küladest linnadesse, osa neist pöördub õpingute järel tagasi, sest Aafrika, meie kõikide Emamaa, on rikas, kaunis ja tänaste oskustega taas viljakaks muudetav. Lootus jääb.
Pildid ja meedia: tootja, Ylle Rajasaar
