Onu Raiu ehk Raivo Malter otsis kevadel Jaguar I-Pace elektriauto ja jagab oma esimesi muljeid kooselust uue neljarattalisega. Ta tõdeb, et elektriautoga kohanemine on nagu uude kultuurikeskkonda sisseelamine: maailm ei ole enam endine.
Onu Raiu ehk Raivo Malter on seiklejate ja matkajate ringkonnas populaarne kuju: aastate jooksul on tema kontole kogunenud üle saja tuhande reisikilomeetri.
Selle loo ilmumise ajal on Raivo ilmselt kusagil Gruusia mägedes ning tema uhiuus Jaguar I-Pace elektriauto ootab kodus kannatlikult peremeest.
Seda, millises maailmanurgas mees parasjagu on, saab jälgida reaalajas kaardilt. Selle kohta aga, kuidas muutub elu, kui majja tuleb elektriauto, saab lugeda allpool.
Ammune unistus elektriautost
Mõte järgmiseks igapäevaautoks valida elektriauto on mul peas mõlkunud mitu aastat. Ent pakutavate autode sõidumugavus ja sõiduraadius ei ole mind siiani rahuldanud.
Ja siis tuli Jaguar oma elektriautoga: pikkade traditsioonidega autotootja, mis suutis valmis ehitada elektrika, kuhu ka mina oma mittestandardsete gabariitidega mahtusin.
Auto, mis on mugav ja millel on korralik sõiduulatus ja mis kõige tähtsam: see sõidab nagu päris auto. I-Pace’i Eesti esmaesitluse ajal olin Kamtšatkal filmimas, sealt naastes astusin aga esindusse, et sõidukiga tutvuda ja esimene sõiduproov teha.
Aeg voolab läbi meie…aeglasemalt
Kuna olen elus teinud mitu halba valikut pelgalt esimese emotsiooni pealt, siis nüüd võtsin aja korraks maha ja seedisin elektriauto mõtet rahulikult edasi.
See on ju hoopis teine maailm… ei saa paari minutiga tanklas paaki täis lasta ega ei korraga 1000 km sõita. Kui nii mõelda, siis midagi toredat selles ajakulus ei ole…
Tasapisi hakkasin ette kujutama sootuks teistsugust elu, kus aeg ja selle voolamine saavad teise tähenduse. Sa tõused hommikul, ei kihuta tööle vaid lähed autot laadima. Paned auto laadima, ise istud, sirvid lehte ja jood kohvi.
20-30 minutit hiljem, kui autos on piisavalt särtsu, on ka kõht täis. On jõudu uuele päevale vastu minna. Käid trennis, samal ajal võib-olla on auto veelkord juhtme otsas. Siis tööle. Õhtul kaupluse juures laed veel.
Reisides peaks nagunii iga paari tunni tagant sirutuspause tegema. Need saaks ühendada laadimisega. Jääb aega ümbrust vaadelda, loodust nautida…
Tasapisi hakkas mulle tunduma, et rapsimiseta elu võiks olla isegi elamist väärt. Elektriauto pruugib olla lisaks sellele, et on loodusele vähem kahjulik, kasulik ka inimesele endale. Sest sunnib aega voolama läbi meie teise kiirusega. Mulle see sobib.
Pikk hoovõtuaeg
Paar järgmist kuud proovisin oma sõiduharjumusi täpsemalt kaardistada: kui palju ma ööpäevas sõidan, kui pikad on sõitudevahelised pausid.
Leppisin esinduses kokku pikema proovisõidu I-Pace’iga. 24 tunni jooksul proovisin elektriautoga elada oma igapäevast elu: kasutasin seda kui tavalist autot, käisin tööl ja õhtul perega veekeskuses ja söömas. Autot ma vahepeal ei laadinudki.
Tagasi salongi minnes panin kokku mulle sobiva variandi ja võtsin hinnapakkumise. Aga tellida ikka veel ei julgenud… Tahtsin proovida ka teisi elektriautosid.
Uus Nissan Leaf jäi mulle väikeseks. Mercedese salongis… no sellest võiks rääkida tundide kaupa anekdoote. Mis juhtub, kui siseneda sinna läikiva ülikonnata. Kõik, välja arvatud üks tuntud laulja, eirasid mind.
Audi salongis teadsin mina nende elektriautost rohkem kui nad ise. Kõrgpilotaaž oli auto näitamine telefoni piltide pealt.
Teslat proovisin ka, no pole minu maitse. Ja ülejäänud mudelid, mis tulemas, tundusid ka pisikesed. I-Pace jäi valikutes parimaks võimalikuks.
Samas, ega seegi mingi akvaarium ole, aga oma pikad koivad mahutan ma selle armatuuri alla ära ja põlv ei käi ka rooli vastu. Ning mis toredam, isegi minu seljataha mahub inimene istuma.
No peaaegu… aga see laadimine?
Kaua tehtud kaunikene. Mõte, soetada elektriautot aina idanes, aga oli veel üks probleem: laadimine. Elan maal ja kõige mõistlikum oleks autot kodus öösiti ise laadida.
Kiirlaadijaid Eestis eriti ei olegi, seega nendega ei saa arvestada, ELMO külmkapist saan ainult vahelduvvoolu kasutada, mida Jaguar võtab vastu kuni 7kW.. .seega ka see ei ole lahendus.
Läbi maaletooja jõudsin firmani nimega Elektritransport ja jõudsime ühiselt lahenduseni, mis mulle sobis. See tähendab, et julgesin auto ära tellida. Jah, just tehtud!
Täna on mul kodus vahelduvvoolulaadija, mis annab välja kuni 21kW. Mujal maailmas pole kuigi tavapärane, et inimestel on kodus 3 faasi, seega laevad paljud elektriautod vaid kasutades ühte faasi kuni 32A.
Arvestades, et tulevikus on meie peres ilmselt veel elektriautosid või muid vahendeid (murutraktor?), siis tellisin endale koju ka väikse kiirlaadija, mis töötab alalisvoolu (DC) pealt.
Seda selleks, et saaks laadimiseks kasutada kõiki 3 faasi korraga ja maksimum 32A iga faasi pealt. Pidin ka kodust amperaasi suurendama 40A pealt 50A peale, et laadija paigaldada saaks.
Esimesed päevad harjumist
Sain oma uue elektriauto kätte. Mitu päeva oli väga harjumatu, et mootorit ei olegi vaja käima panna…ei ole midagi mis hakkaks podisema ja tekitaks vibratsiooni. Nagu oleks midagi puudu.
Aga ei. Vajutad “D”, litsud pedaali ja auto liigub. Ja hästi liigub! Ametlikult on “nullist sajani” 4,8 sekundiga ja ma kinnitan, see on maru väle minek.
Siinkohal olgu ka öeldud, et ehkki elektriauto kiirendab ägedalt ja minek on hea, siis jälgin ma lubatud kiirusi ja ei kihuta.
Aga võimalus, minna õiges tempos mööda neist opakatest, kes kiiruskaamerat märgates 20 km aeglustavad, on olemas. Ja seda ma ka kasutan.
Pilgeni akuga peaks saama sõita kompuutri järgi 380 km ühe laadimisega. “Tut rjadom”, ütleksid kasahhid. Ja mul võttis ikka aega, kuni ma selle numbriga päriselt ära harjusin.
Sõit-sõit-sõit Riiga
Ega pidu ei parane, kui ise ei arene. Võtsin ette sõidu Riiga, konverentsile. Startsin päikesetõusu ajal ning tark arvuti arvas, et jõuan ilma laadimiseta kohale.
Vaseke ei teadnud, et tagasi on ka vaja tulla. Navis on küll võimalus, planeerida teekond laadijate kaudu, kuid paraku ei tea see Läti kappidest midagi ning Eestiski tunneb ainult ELMO seadmeid.
Õnneks on sel iseõppimise funktsioon: kui juhtud kuskil teadmata kohas laadima, jätab autoaju selle meelde ja soovitab hiljem kui samasse kanti satud.
Teel Riiga, sõitsi igaks juhuks läbi ka 3-4 Läti laadijat ja proovisin kas ja kuidas need töötavad ja sain natuke autole särtsu juurde.
Konverentsi järel tagasiteed alustades näitas pardakompuuter 68 km sõiduraadiust. Otsisin lähima kiirlaadija ja navigeerisin kohale. Selgus, et see kapp oli rivist väljas.
Nüüd hakkasin mõtlema, et jah, täna on neid kappe suhteliselt vähe ning kui sa planeerid täpselt, siis võib juhtuda et su teekond jääb katki, sest mõni laadija lihtsalt on rikkis ja kuna kasutatavus on väike, siis keegi väga kiiresti ei pruugi ka reageerida.
Ok, mul jagus akut veel umbes 17%, ehk siis pisut alla veerand “paagi”. Muide see % lähenemine meeldib mulle palju rohkem, mõjub positiivsemalt kui tead et sul on veerand akut, mitte et 90km.
Nõnda siis navigeerisin tummast postist järgmise kiirlaadijani, mis asus kusagil bensiinijaama taganukas, aga töötas!
Panin juhtme külge ja läksin bensukasse süüa otsima. Kui auto juurde naasin oli sinna tekkinud üks kohalik oma VW e-Up’iga, uuris kaua mul läheb, vastasin et maksimaalselt 20min veel.
Sõin oma vrappi ja lürpisin kohvi ja tundsin rõõmu, et mul seekord vedas. Elektriautode ja laadijate vähesus ei tähena, et sõber Murphy magaks: see oleksin samahästi võinud olla mina, kes seal kümneid minuteid teise elektriauto järel oodanuks.
Korra laadisin oma I-Pace’i veel kusagil mereäärses kiirlaadijas paarkümmend minutit, tukkusin samal ajal; ja siis juba kodune Pärnu, kiirlaadija Hesburgeri juures. Sõin õhtust ja vaatasin aknast, kuidas auto veel viimseks spurdiks jõudu ammutab.
Koju jõudes oli akus vurtsu veel alles. Kokkuvõttes sain Riias edukalt käidud, vaid kodutee venis tunni jagu pikemaks, aga see tunnike oligi ehk mulle hea pikast päevast puhkamiseks.
Tavaautoga niisama lihtsalt pikemaid peatusi ei teeks, elektriautoga on need osa elustiilist. Võimalik, et tänu peatustele olen liikluses ka adekvaatsem. Võimalik.
Kuu ajaga pea 4000 kilomeetrit
Esimese kuuga sõitsin oma I-Pace elektriautoga 3605km. Korra käisin ka Tartus, jätsin oma toimetuste ajaks Tasku keskuse juures olevasse laadijasse ning käisin õhtuseks ürituseks ettevalmistusi tegemas.
Edasi sõitsin oma üritusele ning järgmisel hommikul sõitsin vahepeatusi tegemata koju tagasi. I-Pace’iga ei saa välja võluda klassikalist hala “aga kas elektriautoga Tartusse ja tagasi ka saab?” Saab, kui vahepeal veidi laadida.
Esimese kuu kokkuvõttes on sääraseid tähelepanekuid:
– igal öösel ma autot ei laegi. Kui 250 km ees, siis sellega saab päris palju sõita;
– mu lemmikkino on Cinamon T1 kaubanduskeskuses Tallinnas. Sest seal saab seansi ajal autot laadida;
– maksimaalne sõiduraadius sooja ilmaga on 360 km. Linnas olen saanud ka 420 km, aga see on pigem erand;
– olen hakanud jälgima elektri börsihinda ja avastanud et päeval võib see maksta 24senti aga öösel suisa 0,01senti (jah 0,01 senti ehk 0,0001 eurot kW/h), vastavalt sellele ajastan auto laadimise ka ööseks;
– mulle meeldib varasemast rohkem autoga sõita, sest enam ei saa kord nädalas tanklas infarkti arvet nähes;
– elektriauto on kallis, aga mul on plaan sõita sellega nii kaua kui kannatab;
– kuluosi peaaegu ei ole. Mis õlivahetus!? Õhufilter vahetatakse ära… kunagi;
– tavaauto roolist elektriautosse istumine tekitab ikka veel õnnetunde: nii vaikne ja ei mingit vibratsiooni.
Loe siit uuesti Ylle proovisõidulugu I-Pace’iga
Pildid: Onu Raiu. Artikli toimetas eesti keelde ja kaanepildi tegi Ylle Tampere
