Veebruaris tegin Marseille’is põgusalt proovisõitu Opel Insignia GSi-ga, mida tootja esitleb kui elustiiliautot. Suvel võtsin Saaremaal põhjalikumalt ette praktilise Insignia Country Toureri. Kimbatus on suur, sest annaksin elustiiliauhinna hoopiski Insignia “maakale”, GSi otstarve jääb pisut häguseks.
Harva juhtub kui ma proovisõidult tulles ei oska auto kohta suurt midagi öelda. Insignia GSi-ga aga nii just läks. Tulin Prantsusmaalt ja… jätsin loo kirjutamata. GSi-l pole midagi viga – see on elegantne, sõidetav ja mugav. Aga rõhutada tulevasele ostjale, et tähtsaim selle auto juures on elustiil, tundus mulle natuke liiga kommerts.
Jah, tõsi, auto on – tahame seda siis tunnistada või mitte – emotsionaalne ost. Alateadlikult teeme me sõidukit ostes valikuid, mis räägivad meie olemusest. Kui mitte muu, siis vähemalt värv peab olema õige.
Opel Insignia GSi rõhubki (mees)ostja emotsioonile. Suurem osa auto mugavusvarustusest on saadaval ka ilma GSi-ta Insigniale, väike veermiku- ja vedrustuse tuuning ning kobrakujulised sportistmed ei tee sellest aga seda GSi-d, mida mäletame ajaloost. Ent GSi on elustiiliauto. Põhiliselt meestele. Ahah.
Halb tunne loo võlgujäämisest hakkas lahtuma kui Saaremaal “maaka” ehk Insignia Country Toureriga uusi kohti avastasime ning autot igapidi proovile panime. Ehkki mitte üleliia maastikusuutlik, on see ruumikas ja ürgmugav sõiduk üsna täpselt see, mida “elustiiliautoks” nimetada võiks.
Parafraseerides klassikuid: “elustiil on kasutaja kätes”. Eesti oludes on Insignia Country Tourer kahtlemata kordi rohkem eluline kui stiiliikooniks pürgiv GSi. Kusagil Monaco või Šveitsi teedel aga vaadataks mind ilmselt kui opakat, kui ma CT-ga väga stiilsel ilmel ringi kruiisiksin, öeldes, et just see on õige elamise ja olemise auto.
Opel Insignia GSi – vürtsikas kaste üksi ei toida
Opel Insignia uus mudelipõlvkond vaimustas möödunud sügisel Eesti ajakirjanikke sedavõrd, et auto pälvis aasta auto 2018 tiitli. Olin hindajatest ainus, kes selle kuue finalisti seas viimasele kohale jättis. Ei andnud ma halastuspunkte selle eest, et Insignia on luigelaul ajastule, mida valitses GM: elu on pidevas muutumises!
Võrdluses konkurentidega (nagunii võrreldakse ju võrreldamatuid!) häiris mind kõige enam jätkuv mahajäämus infolustis ning arusaamatu vedrustus, mis on timmitud ilmselt siidsileda asfalti jaoks. Natukegi kühmulisemal teel on kõik ebatasasused tunda – olenemata, kas auto on GSi, Sport- või Country Tourer, see loksutab!
Lisaks tõmbas punkte maha päriselu kogemus: nädalase Läti-ringreisi ajal lõid umbes 5000 km läbi sõitnud Insignial välja naginad ja krobinad, mida nii uuel autol kindlasti olla ei tohiks. Ja ennetades õelutsejaid, ma ei tapa demoautosid vaid suhtun neisse lugupidamisega.
GSi-ga tutvuma läksin siiski avaralt meelestatuna: ajalugu ahvatleb paadunud autoajakirjanikku alati rohkem kui lihtsalt “siin teile uus auto”. Kaua enne Opeli võrratuid OPC-mudeleid võrgutasid sõiduhulle Kadett GSi ja Manta GSi.
Kohapeal aga tekkis väike segadus: mida meile siis õigupoolest tutvustatakse, kas Insignia täiesti eraldiseisvat sportversiooni või erilisemat, veidi sportlikumat varustustaset? On see siis sport nagu päris sport või lihtsalt… stiilipakett (meestele!)!? GSi on valikus nii sedaani kui universaalina ning esitlusel käis paaril korral ka läbi, et “päris asi” alles tuleb.
Ent seesama “elustiili” – Insignia GSi tegi Nordschleifel silmad ette eelmise põlvkonna OPC-le. Suure osa loodetud edumaast annab GSi kergem kaal (umbes 100 kg miinust eelkäijaga võrreldes), täiustatud veermik ja sportamortisaatorid, lühemad vedrud mis muudavad auto 1 cm madalamaks (parem raskuskese!) ning nipet-näpet muud sportlikku lisandust.
Insignia GSi jõuallikate valikus on Opeli võimsaimad kaheliitrised turbomootorid, mis tulevad alati koos täisveo ja 8-käigulise Aisini-automaatkastiga, mis on kasutuses näiteks BMW teisel seerial, VW Crafteril, Peugeot 308-l jpt. 260hj bensiinimootoriga GSi maksab 34 800 eurot, 201hj diisliga versioon 35 500 eurot.
Sõiduelamust selle autoga tuleb aga Eestis tõsiselt otsida, sest siinsed teed ei ole GSi jaoks loodud. Marseille’ võttis meid veebruaris vastu erakordselt kehva tormi-ilmaga ent väikesel improviseeritud rajal tulid GSi küllalt erksad sõiduomadused siiski hästi esile.
Auto istub asfaldil jonnakalt kinni ning kiirusel 60-70 km/h järsku kurvi sisenedes ei tee teist nägugi vaid läheb sinna kuhu vaja. Roolitunnetus on pisut iseloomutu nagu Opelil ikka, aga üldmulje on kokkuvõttes väga hea – Insignia on ehe “saksa auto”. Insenerid lubavad nii hoida, sest valdav osa PSA lipulaevade know-how‘st jääb edaspidi tulema Rüsselsheimist.
Iseasi, kellele GSi ikkagi sobida võiks? Möödakäijale pakub see õiges, sügavkirsipunases toonis silmailu, mõjudes tagant kui bemmi muljas GT. Sees aga on kobrast inspireeritud sportistmed ning palju blingi. Ehk ongi mulje ja enesetunne selle auto suurimad ostuargumendid?
Stiilipunktide skoorimisel praktilisust ju mängu ei panda? Ent leiab ka ühe mõistlikuma argumendi Insignia GSi ostmiseks: tegu on ühe ajastu lõppu kuulutava mudeliga, valiku ühe ilusama isendiga, mis järelturul pruugib hästi hinda hoida.
Maapealne paradiis
Aga tagasi maa peale. “Maakat” lahutab stiilsest “linnavurlest” teine tähekombinatsioon Insignia nime järel, suurem kaubaruum ja veidi kõrgem kliirens. Mõni iluvidin ja tuuning on olemata ent infolust ja enamus sõiduomadusi on siiski…samad. Elustiiliauto vs elustiiliauto!?
Tippvarustuses Insignia Country Toureri kapoti all tuksuvad samad võimsad kaheliitrised turbomootorid, mis GSi-lgi, auto on nelikveoline ning sel on suurepärane 8-käiguline automaat. Veermiku üksikasjade kohta pole palju infot, vaid et “maaka” kliirens on 2cm kõrgem kui Sport Toureril (eri andmetel 13-15 cm).
Kõige ägedama, Exclusive varustuses bensiinimootoriga CT hind on hinnakirja järgi 35 330 eurot, diiselmootoriga isendil 36 030 eurot – seega üsna samaväärne GSi-ga. Ja kui me räägime Eestisse sobivast elustiilist, siis CT puhul antakse seda rohkem kui rubla eest.
Vaadakem kasvõi CT pakiruumi – eelkäijaga võrreldes on see koguni 130 liitrit mahukam. Tagaistmeid alla lappides saab kokku kaubaveoruumi, kuhu päriselt ka mahub külmik ja suur bernhardiin ning veerand vanaema (klaverit).
Tagarida sihipäraselt kasutades pakib üsna ladnalt kõrvuti kolm reisijat, ja jalaruumiga CT-s ei koonerdata. Isegi kui eesistuja üritab end seljataga olijale sülle sõidutada, on tagareas täiesti okei istuda.
Opel Insignia Country Toureriga tõsist sõiduelamust otsima minna on muidugi ilmselge ootuste ülespuhvimine – valikus on küll eri sõiduviisid, teiste seas soliidne “Tour” ja särtsakas “Sport” ent suurt muutust need auto iseloomu ei too. Või noh, kuidas võtta, möödasõidukiirendus on väärt 540 eurot ja aastast märget registrisse. (Ärge küsige, kes tegi, mina see ei olnud.)
Niipea kui asfalt lõpeb, on menüüs ülejuhitavus. Säärane korralik. Kui lahtisel kruusal rooli natukenegi keerata, läheb pära libisema. Oleks oskaja, küll siis laseks külksi. Mitte kaasasolnud megalaiadel rehvidel muidugi.
Kui juba väikestel kiirustel kisub kruusateel saba liputama, siis samalt teelt metsa alla hiilides hakkab kostuma valulikke naginaid ja häirekellasid – “maakas” nimelt ei või kannatadagi niitmata rohtu ja puujuuri. Sel on valus! Et olla täpne: anduritel on hirmus olla.
Kolleeg Uku Tampere, kes üsna suure osa ajast Insignia CT roolis veetis, arvas, et tõenäoliselt on testauto enne meid saanud lihtsalt kellegi käest kõvasti, see-eest sihipäratult kolki ning esisillast kostuv kolks, kõvad naginad kabiinis ja pidurdamatu vedrutamine on tingitud lõhutud amortidest. Ei hakanud selili auto alla viskuma, jääb loota, et lipnevad anomaaliad olid konkreetse eksemplari uitvead.
Kokkuvõtteks
Ma olen aastaid olnud Opeli fänn ja jälginud suure kaasaelamisega fööniksi tuhast tõusmist. Lipulaev Insignia on suurepärane auto kuniks seda ei aseta kõrvuti sama klassi konkurentidega.
Üheks tõsiseltvõetavaks võistlejaks on just GSi-le kahtlemata korporatsioonisisene uustulnuk, Peugeot 508, mis võlub oma klassikuväärilise disainiga – igavast pereautost koorus kupeesedaan. Vanematest olijatest lähevad arvesse Škoda Superb, Kia Optima, Toyota Avensis, mil kõigil on valikus nii sedaan- kui universaal.
Insignia Country Tourerile väärilise vastase leidmine on juba keerulisem teema. Superb Scout annab mõõdu välja, edasi peaks aga vaatama preemiumi poole. CT-d on välisajakirjanduses võrreldud Volvo V90 CC-ga, pole paha!
Ent optimism raugeb kui võrrelda nimetatute haagisesuutlikkust ehk veovõimet – Country Toureril on see vaid 1600 kg, Superb Scouti ja Volvo V90 CC 2200 kg vastu. See tähendab, et “maakale” suurt hobutreilerit või kaatrit sappa ei haagi. Aga ühe kõhna hobuse võid kaasa võtta küll!
Samas, kui paljud meist üldse enam huvituvad haagise vedamisest? Olulisem on see, mis mahub autosse ja kui hästi see edasi astub. Kahese turbodiisli puhul nurinaid astumise osas ei esine (kuniks ei lähe kruusale või rohu sisse), ka kütusekulu on mõistlikult sõites 6 liitri kandis 100 km kohta.
Ehk siis elustiiliauto to the max – välja näeb nagu tõsine “maakas”, aga sõita saab sellega edukalt ka linnas. Kolm last ja laenuga kodu, siit me tuleme! Ja ühtlasi ootame siis seda “päris spordiasja”, et oodi kirjutada.
Vaata Opel Insignia eri variantide täishinnakirja siit
Pildid: Ylle Rajasaar, Uku Tampere, tootja
