Mugav pereauto, mis kutsub esile romantilisi olukordi
Ulmeline kokpit hinna sees, jalaga vehkimine lisavarustuses
Peugeot 5008 hind alates 20 700 eurost
Vaata Peugeot 5008 varustustasemeid ja hinnakirja siit
Teleprodutsent, kahe tütre isa Kaspar võttis seekord ette moodsa linnamaasturi Peugeot 5008. Seda lugu tuleb lugeda ohtralt “r”-i põristades. Ehtprantslasliku tooni tabamiseks soovitab Kaspar üles otsida ETV arhiivist “Ma armastan prantsuse keelt” saated, kus Lauri Leesi elegantselt põristamist õpetab. Ühtlasi esineb Kaspar ühe ootamatu ülestunnistusega, seda puhtas eesti keeles.
Pean tunnistama, et mul pole prantsuse autode vastu seni eriti suurt usaldust. Mingit mõistlikku või objektiivset seletust sellele tundele nagu polegi. Kunagi olen olnud “prantslase”roolis, kus tekkis arusaam, et selles autos mina küll ei peaks olema. Küllap olete isegi kogenud “tee teised valikud” – tunnet. No just. Mul juhtus see peale tulema prantsuse autos.
Nüüd siis seisab ees kohtumine vähe teist masti Prrantslasega (ärge unustage “rr”- põristada), mille osas mul puudub arvamus, aga eelmise tunde pealt on pisike eelarvamus. Kuigi tookord ei olnud see “ärge mulle palun valage”- prantslane ju Peugeot. Hea algus on tehtud.
NEED NUMBRID JA NIMED… PEAASI, ET RUUMI ON!
Peugeot’ puhul pole ma täpselt aru saanud mudelite numeratsioonist: tean, et 205 oli ikooniline ja äge rallikas, liikluses jääb silm kõige rohkem 508 peale, sest sarnane tõmbab teadagi sarnast, ja mulle on ikka enam meeldinud suured autod. Eelkõige praktilisuse poolest.
See on muidugi minu kiiks, et aeg-ajalt peab autosse mahtuma vähemalt pool elamist koos perega ning – ametist lähtuvalt – tuleb autosse pakkida ka võttemeeskond ja vajalik tehnika. Nii et algus on huvitav: tean Peugeot’st kahte numbrit ja seda, et soomlased seda marki autodest ei vääna Peugeot’ nime kunagi prantsusepäraseks vaid ütlevad maavillaselt “pögöt” või “peugeot”.
5008 GT ei ütle mulle esialgu midagi. Alguses arvasin üldse, et esinduses tegi keegi väikse näpuvea ja pani ühe nulli nimme numbrisse juurde. Võhikuna ei hakanud ma parandama ka. Seda suurem oli üllatus, kui esinduses pisteti pult pihku ja juhatati mind päris uhke linnamaasturi manu: Peugeot 5008. Keskel kahte nulli väärt.
MINU AUTO MOODI AUTO
“Ou jee,” rõõmustas keegi mu peas, “see on juba päris auto moodi!” Kõrge, jõuline ja suur, nagu üks masin olema peab. Tegin tüüne näo ja lasin endale veidi müügijuttu puhuda ning olin päris rõõmsalt meelestatud, kui ise rooli taha sain.
Müügimees teadis veel rääkida, et Peugeot 5008 on alles tootma hakatud ja kui tahaks säärast enesele kataloogist valida, siis reaalselt masin jõuaks minuni alles novembris, mis tähendab et sarnast masinat tänevapildis ei tohiks väga näha – juhul, kui mõnele on oluline eksklusiivsus.
Poisikese vaimustus kasvas, kui juhiistmel end sisse seadsin. Justkui oleks emalaeva kokpiti istunud, nahast pehme iste imes mind endasse ja armatuuril särasid tuled nagu GTA mängus – lahe! Tallinn ja kaugemad mets-Eesti paigad – siit ma tulen. Mu kaks printsessi… eks nemad ka. Aga peamiselt siiski, mina tulen!
PÄKAPIKUD SAAVAD LUMIVALGEKESELE KÜLLA SÕITA KÜLL!
Mis mul siis istumise all täpsemalt on? 121 kW bensiinimootoriga, poolteist tonni kaaluv, ehk siis pigem oma suuruse kohta kerge ja küllaltki kõrge, kuid väga hästi juhitav automaatkastiga linnamaastur. Peugeot 5008. Prrrrrantsuse auto.
Istekohti on autos igapäevaselt 5, kuid pagasiruumist saab vajadusel lahti pakkida veel kaks miniinimestele mõeldud istet, ehk siis kokku 7 – päkapikud saaksid Lumivalgekesele külla minna küll.
Ilma huumorita on salongis ruumi ikka mõnusalt ja ka minu (ligi kaks meetrit tõsist Eesti meest) seljataha mahub täismõõdus inimene kenasti ära, ilma et kumbki peaks jala kaela taha panema (võiks, sest võimlemine on tervisele hea).
Ka pisema printsessi turvatool sai kenasti paika, nii et ka selle ette jäi normaalselt ruumi ja ees kõrval istuja ei pidanudki nina vastu armatuuri litsuma. Ühesõnaga, ruumi selles maasturis on.
KUST TE TEADSITE, ET EESTIS ON VAJA LINNAMAASTURIT?
Kohati jäin mõtlema, et miks on üldse säärane termin kui linnamaastur välja mõeldud, mujal maailmas on ju teed normaalses korras. Tallinna tänavatel muidugi kulub väike maasturivõimekus küll ära ja see mõnusalt pehme vedrustusega masin on kui loodud valimistevälisel ajal sõitmiseks, ilma, et neerud lahti loksuks.
Mul õnnestus prrrrantslasega käia ka linnast väljas ja sõita kohati kruusasel teel. See oli täiesti elamus omaette – masin käitub kruusateel eriti eeskujulikult, hoiab hästi sõidujoont ja püsib väga kenasti teel – sellise roolis võib isegi julgeks minna! Aga hoiame ikka oma hobuseid.
Maanteel sõites tegi elu lihtsamaks üks mõnus vidin – Safety Plus pakett, mis minu arusaamise kohaselt on 5008 standardvarustuses. Kiirusel üle 70 km/h sõites hakkab auto hoidma end tee peal ja korrigeerib täiesti adekvaatselt sõidujoont.
OOTA: TEGITE SIIS ISESÕITVA MASINA VÕI JAA?
Samas ei tohi juht valvsust kaotada ja kohanduvat püsikiirusehoidjat rakendades ise tahaistmele bailama minna, sest rajajooni ja eesliikuvaid masinaid jälgib 5008 kuni mingi piirini.
Püüdsin aru saada, kas enne juhtimise tagasi andmist arvutab auto “käed pole roolil”- aega või võtab aluseks korrigeeritud kordade arvu? Orienteeruvalt 4-5 paranduse peale kuvab 5008 ekraanile sulaselges eesti keeles „Hoia roolist kinni“ ja ise enam sõiduparendusi ei tee.
Minu arust on see viga! Kui on auto, mis on ikka nii targaks tehtud, las teeb oma tööd lõpuni. Väga juba ootan aega, mil saaks Tallinnast Tartu sõita ilma, et peaks rooliga saagima ja pedaalidega tallama, vaid võiks mõnusalt tegeleda millegi meeleolukamaga kui rooli keeramisega.
Roolikeeramisest rääkides – 5008 rool ei ole ümmargune, vaid D-kujuline nagu vormeli rool (tegelikult vormeli rool on pealt vist üldse lahtine ja hoiad kinni kahest sangast, kuid ka prrrrantslase rooli hoides oli sarnane tunne). Inimesele, kes on harjunud ühe käega rooli pealt hoidma, on see puhtakujuline ergonoomiline mugavus.
Kui saaksin selle rooli panna ma teistele autodele, kohe paneksin! 5008 roolilt saab juhtida tervet rida funktsioone, raadiost armatuurinäidikute väljanägemise ja olulise info kuvamiseni. See teeb juhi elu lihtsamaks, esiteks ei pea nuppe mööda autot taga otsima, teiseks on võimalik kiirelt vajalikud asjad nupuvajutusega üles leida.
LABAD VÕITE ENDALE JÄTTA, KÄETOED MA VÕTAN
Proovisõiduautol oli võimalus rooli tagant labadega käike vahetada, kuid sellest ma väga ei osanud vaimustuda – vajuta nuppu „drive“ ja sõida mugavalt – nii peaks kõik autod maailmas sõitma ja tulevikus rohkem ka ise sõitma, et inimeste ekslikkus vähem jama kaasa tooks.
Mille ma aga võtan, on 5008 käetoed, mis paiknevad kahel pool istet ja toetavad ladnat sõiduasendit. Mulle meeldib pikal distantsil istuda nagu tugitoolis, vastavalt soovile uksekäetoele toetudes või istmetevahelisele käetoele nõjatudes.
Masinad, millel käetuge pole, on mulle mõistetamatud. Jah, me kõik oleme oma harjumuste orjad. Aga teisalt – olen täiesti terve mees, ja tahan seda kõike saada. 5008 on auto, mis mulle väljateenitud mugavust pakub. Lihtne.
PRRR MÕTTEVIIS: MILLEKS STATISTIKA, PAREM LÕHNAME!
Prrrrantslase parkimisabid ja andurid tekitavad kena elevust, kuid testisõidu loetud päevade jooksul mul neid tegelikult proovida väga ei õnnestunud. Mõni lahendus aga tekitas küsimärgi. Ikka see – tegite siis isesõitva auto või jaa?
5008 keskkonsool näeb välja kui kosmoselaev. Erinevate funktsioonide sisse-välja lülitamiseks on konsoolil terve rida nuppe, mille disain meenutab kohati superauto sisemust, ja see kõik on väga lahe.
Armatuuril saab vahetada näidikute väljanägemist nagu arvutimängus, kuid mõni mugavus, millega olen autosõidul harjunud, jäi minu jaoks arusaamatuks. Oleksin tahtnud 5008 pardale navi – selle võiks panna standardvarustusse. Praegu pidi kaardi kuvamiseks ühendama infolustiga oma telefoni, kust siis omakorda navi peegeldati ekraanile.
Olen vist liialt vanamoeline inimene ja kõiki oma nutiseadmeid ristkasutada sihipäraselt ei oska – igatahes navi mina tööle ei saanud. Õnnestus telefon küll prrrrantslasega paaritada ja käed vaba võimalust kasutada – seejuures heli on väga korralik ja masin „heliseb“ kaunilt kaasa, kui telefon häält teeb, kuid navigeerimiseks vajalikku ühendust minu HTC aastajagu vana mudeliga ei tekkinud.
5008 sõitjateruumist leidsin ka telefoni laadimismati – taaskord väga vajalik vidin tänapäeva nutimaailmas, kus telefonide akud enam oma suure kasutuse tõttu pikka päeva vastu ei pea. Kahjuks ei õnnestunud mul ka seda funktsiooni tööle saada.
Pusides ja püüdes sain äkki aru ühest erinevusest – kuidas prantslane mõtleb? Testimise käigus oleksin väga tahtnud kõigepealt saada infot: kütusekulu (hiljem selgus, et see on veidi erinev kui paberites kirjas, mina oma tegevuse käigus sain keskmiseks kuluks 8-9 l/100km kohta, mitte 5-7 l/100km), läbitud distantsi, kilometraaži järgmise tankimiseni jne kuid minu silme eest jäi see info varjatuks.
Juba olin valmis kogu pettumuse ka kirja panema, et tore kaasaegne masin, kuid elementaarseid näitusid ei ole võimalik leida, aga viimasel tunnil üllatas prrrantslane mind, ja lasi lahkesti juhuse läbi üles leida nupu, mille alt kõik soovitud info kätte saada. See nupp oli kojameeste kangi otsas.
Siin tulebki mängu erinev mõtteviis. Kultuursete inimestena prantslased ilmselt liigsest kulupõhisest statistikast lugu ei pea ja keskenduvad kaunitele kunstidele ja ülevatele emotsioonidele.
Nende mõtteviisi tulemusena on Peugeot 5008 linnamaasturit võimalik näiteks lõhnastada kolme erineva, küllaltki tugeva aroomiga. Lõhnadel on peened välismaised nimetused ja valimine on lihtne: valid ekraanil sobiva lõhnabuketi ja masin täitub lõhnamerega.
Teate ju küll seda tunnet, kui vanem daam on enesele pihustanud noorusaja mälestusi ihaledes veidi enam parfüümi kui sobilik, ja siis on selle aroomipilve sees ka teised kodanikud. Mingi piirini on täitsa mõnus, kuid pidevalt ei saa seda funktsiooni käigus hoida, pea hakkab valutama.
DISAIN, MIS VÕIB TEKITADA ROMANTILISI OLUKORDI
Räägime veel veidi prantslaste disainist ja erinevast mõtteviisist. Proovisõiduautol oli eriti uhke katuseklaas, mis ka luugina osaliselt avanes. Kujutan ette, et sellise katusega on eriti uhke liigelda mõne suurlinna kõrghoonete vahel õhtusel ajal või meie sumedas augustiöös.
Kui tuled paistavad läbi katuse või meteooride sadu saab nautida masinast väljumata – küllaltki romantiline olukord võib nii tekkida. Nagu varem öeldud, selles masinas ruumi on, ka selliste olukordade jaoks.
Nii et neil võib – ja ehk peabki – rahus tekkida laskma. Peugeot 5008 istmed on lihtsalt kokku ja lahti pakitavad ning isegi kahemeetrine “ma tahan seda kõike saada”-mees võib end seal vabalt liigutada.
VÕTMETA SISENEMINE, MINU ISIKLIK MÜSTEERIUM
Võtmeta sisenemine Peugeot 5008 standardvarustusse ei kuulu, aga võiks. See on jätkuvalt üks mu lemmik-gadgeteid automaailma avarustest. Proovisõiduautol oli see olemas, ent nagu ikka, ehtprantslasliku väikese vimkaga.
Võtmevabalt läheneda saab ainult juhi ja kõrvalistuja uksele ja tagaluugile. Tagumised uksed tuleb ise avada, mis nii hõivatud produtsendi kui ka lastega isa puhul tekitab kohmakaid olukordi. Näiteks tahaks panna enne autosse istumist läpakakoti tagaistmele. Või lasta lapse autosse. No tagaluugi kaudu ju põhimõtteliselt saaks.
Millega seoses tuleb jutuks jalaviipega tagaluugi avamine, mis proovisõidumasinal ka olemas oli. Ma pean tunnistama, et minu pea ja jalg selle funktsiooni osas autoga koostööd ei leidnud. Luugi avamine töötas minu jaoks arusaamatult: kohati tagaluuk avanes, kui püüdlikult jalaga prrantslase saba all vehkisin. Siis jälle mitte.
Loogikat ma sellest mustrist leida ei suutnud. Jäi arusaamatuks, kas vehin vale koha peale – püüdsin kogu autoahtri aluse läbi siblida – või siis peab auto olema lukust lahti, või tuleb funktsioon kuskilt aktiveerida…
Ja taas kord – prantslaste erinev mõtlemine (mis, nagu aru saan, on üle võetud ka teiste autodisainerite poolt) – luuki on võimalik avada alati, kui võti on taskus. Jah, see on loogiline. Laps hambus, kaks kotti käes, võti taskus – natuke sõjatantsu saba all, ja saadki kõik käest ära panna.
HEA JA KASULIK VÕIKS OLLA KA LOOGILINE
Ühelt 21. sajandi masinalt eeldaks, et kõik head ja kasulikud asjad siin elus on ikka pigem loogiliselt lähenetavad ja ei vaja lisainstruktaaži. Ehkki ma oskan lugeda, siis seni pole ma pidanud avama ühegi auto käsiraamatut, ja ma ei tahaks seda traditsiooni muuta. Tundub, et prrrantslase puhul peaksin siiski sellest reeglist loobuma.
Kokkuvõttes on Peugeot 5008 igati vinge linnamaastur, on näha, et on püüeldud kallite masinate suunas nii disainis kui varustuses ja enamus asju ka töötavad korralikult. Mõni detail või mugavus jätab veidi soovida, samas teel püsib see prantslane imeliselt, selles on ruumi ja sellest õhkub ka teatavat sära, mida igal masinal sugugi ei ole.
Peugeot 5008 linnamaasturis on karakterit ja teatavat arrogantsi nagu suurrahvale kohane ja siinkohal tahakski veel Leesi prantsuse keele tunnile mõeldes (ärge ikka rrr põristamat unustage) öelda – Ceci est une voiture que je recommande! Loodan, et Hr. Leesi ei pahanda.
Pildid: Ylle Rajasaar
