See proovisõit oleks pidanud algama teistmoodi. Minu kujutelmas nägi see välja nagu stseen jõulufilmist: langev lumi, krudin jalge all, detsembrivaikus ja mina – seismas elegantse Porsche 911 Carrera S-i ees. Ta on minu. Olgugi et vaid viivuks.
Aga me oleme Eestis. Õues on +6, jalge all must ja märg asfalt ning torkiv tuul koos peene vihmaga uhub jõulumeeleolu näolt maha. Mul on seljas hiiglaslik sulejope, jalas talvesaapad, nägu külmast punane, ja minu ees seisab samasugune hall, märg, ilma poolt sasitud Porsche 911. Jah, mitte stseen jõulufilmist, aga realistlik.
Irooniline on see, et Porsche on alati vihjanud: 911 on sportauto igaks päevaks – olenemata ilmast või pühadest. Auto, mis peab olema suurepärane mitte ainult ideaalse ilmaga ja ilusatel teedel, vaid ka just nii – detsembri keskel, kui pilt on võimalikult kaugel reklaamklippidest.
Enamik sportautosid on loodud ühe stsenaariumi järgi: juht kerges suveriietuses, korvistmed, ideaalne istumisasend. Täna näen mina välja nagu lumememm ja varsti peaksin justkui Karupoeg Puhh 911 ukse vahele kinni jääma.
Aga ei. Ronin sisse vähem graatsiliselt – ebamugavad vihmased riided, madal iste – kuid leian siiski kohe mugava asendi. Käsi leiab roolilt peidetud soojendusnupu. Rooli- ja istmesoojendus ei ole siin enam linnuke nimekirjas, vaid päriselt vajalik varustus. Mootor jõuab kiiresti töötemperatuurini ja sõitjateruum muutub tõesti soojaks paari minutiga. Ma olen kodus.
Täna on mul Carrera S – tagavedu, selja taga 3-liitrine “bokserkuus” ja 353 kW/480 hobujõudu. Nullist sajani 3,5 sekundiga. Carrera S on siiski “baastaseme” 911 – vähemalt mudelihierarhias. Kuid nagu Porsche puhul ikka, tähendab „baas“ vaid üht: ostja saab lisada nii palju lisavarustust, et lõpphind lendab kergelt kosmosesse.
Hind algab umbes 160 000 eurost, kuid testiauto maksab ligi 200 000 eurot – sportlikumad istmed, tuled, helisüsteem, värv, hunnik pisiasju, mille loetlemisel pole mõtet. Oluline on meeleolu. Väljast argine, peaaegu igav hall toon. Seest – erkpunane sõitjateruum, kuhu sattudes oled justkui teises aastaajas. Ja meeleolu tõuseb tõesti hetkega.
Esimesed kilomeetrid on tüüpiline detsembrikuu Tallinn: ummikud, lombid, trammiteed, närvilised juhid, kes kiirustavad oma asju ajama. Ja siis tuleb esimene üllatus: auto ei dramatiseeri toimuvat üldse. Tagavedu? 480 hobujõudu? Ülilaiad rehvid? Kõlab nagu probleemide retsept, aga ei – kõik on rahulik ja etteaimatav.
Jah, rööbastes sunnivad erilaiused 20”/21” rattad veidi tähelepanelikumalt roolist kinni hoidma, kuid mingit draamat ma ei tunne. Trammiteed ja ebatasasused läbib ta täpselt samamoodi nagu suvel – patsutades sind justkui viisakalt seljale, hoiatades, et tee on ebaühtlane, kuid ei midagi enamat. Kliirens? Arvasin, et see on hullem. Aga ei. Muidugi, kui pool meetrit lund maha sajab, siis on kurb. Kuid tavalistel linnateedel – pole probleemi.
Märkan kohe, kuidas talvel saavad kaamerad sõna otseses mõttes paari kilomeetriga mustaks. Tuleb parkida peeglite ja parkimisandurite järgi. Naljakas, aga esimest korda üle pika aja pargin 911 „vanamoodi“ – ja selgub, et auto mõõtmed on üllatavalt hästi tajutavad.
Ja siis taban end mõttelt: tundub, et ma olen selle talve lahti muukinud. Lihtsalt sellepärast, et kogu ülejäänud liiklus on igavates linnamaasturites ja vaatab minu poole kadedusega – mina olen 911-s. Ja mul on selles täiesti mugav.
Maanteel proovisin kiirendust 50-120 km/h. Märgades oludes nõuab tagavedu muidugi rohkem tähelepanu – auto haakub kindlalt, kuid on tunda, et see pole rekordite päev. Rehvid – suurepärased Michelinid talveks – teevad oma tööd ja auto püsib väga stabiilne, lubades tagateljel väga kontrollitult libiseda.
Süsteem tuletab pidevalt meelde, et võiks lülituda Wet-režiimi, kus gaasipedaal muutub pehmemaks ja stabiilsuskontroll nutikamaks. Seda ma ei teinud, ilmselt seetõttu, et nautisin hetke liiga palju: “bokserkuuese” dramaatiline heli täisgaasil tekitab kokpitis sisemise pidutunde. Aga talvel pöörad sellele vähem tähelepanu.
Uus 911 on märgatavalt esinduslikum kui varasemad põlvkonnad. Materjalid on suurepärased: nahk, metall, kvaliteetne alcantara – kokkuhoiu tunnet ei ole, kõik on viimistletud tasemele, kus 200 000-eurone hinnasilt ei tekita küsimusi.
Miinustest: proovisõiduauto oli juba läbinud 11 000 km ja panoraamkatus nagises veidi. Ebameeldiv – kuid mitte kriitiline. Talverehvide müra oli maanteel samuti rohkem kuulda kui suvel, kuid rääkida ja muusikat kuulata saab endiselt segamatult.
Kui ma 2023. aastal esimest korda rajal sõitsin, tundus Carrera mulle kõige igavam kõigi nende 911 GTS-ide, 911 Turbo ja 718 GT4 ning 718 GTS-ide kõrval. Pehmem, rahulikum, vähem efektne. Kuid tavateedel on kõik vastupidi: olen kindel, et Carrera S on parim Porsche 911 igapäevaseks kasutamiseks. Tal pole karme kompromisse mürasummutuses ega hambaid purustavat vedrustust. Puudub pidev psühholoogiline surve, mis kaasneb rajale suunatud 911 versioonidega. Pole soovi draamat teha. See on lihtsalt ideaalne tasakaal.
Sel detsembril sõitsin teedel, kus polnud ei lund ega jõulumeeleolu. Ilm vedas alt. Olen riides mitte just Porsche vääriliselt, autod ümberringi on mustad ja vihm ei lakka. Aga 911 sees… sees on pidu. See on üks neist haruldastest autodest, mis teeb päeva paremaks juba ainuüksi oma olemasoluga.
Jah – kui olete jõuludeks millestki erilisest unistanud, siis võib-olla on see just teie ideaalne kingitus. Isegi siis, kui kingite selle endale. Mina aga lähen kirjutama jõuluvanale kirja ühe halli Porsche 911 Carrera S-i sooviga. Igaks juhuks – äkki ta loeb autoajakirju.
Kokkuvõttes sai Carrera S minu edetabelis 73 punkti – sama palju kui 718 GTS ja kuus vähem kui 911 GTS. Ei, see ei ole kuivade numbrite järgi parim 911. Kuid kui valida südame, mitte mõistusega – siis kindlasti üks parimaid. Vähemalt on see auto, millega ei ole hirmus aastaringselt sõita.
Fotod: Vladimir Niinimäki