Indrek Jakobson viis proovisõidule värskenduskuuri läbinud Mazda 6 universaali. Mazda vajab hädasti pidepunkti, mis annaks ostjatele põhjuse taas tema poole vaadata ja ostu kaaluda. Kas “kuus” teeb asja ära?
Kas mäletate veel, mis auto platseerus Euroopa aasta auto valimistel 16 aastat tagasi teisele kohale? Õige! Just seesama, mis võitis samal 2003. aastal Eesti aasta auto tiitli – Mazda 6.
Selle mudeliga oli firma (muide – sõna Mazda seonduvat jaapani keeli valgusejumalaga) just läinud üle uuele disainikeelele ning auväärseid tiitleid sadas robinal. Ka Eestis kihutas Mazda 6 kohe müügiedetabeli tippu, 2003 aastal läks kaubaks lausa 852 uut „kuut“.
Poolteist kümnendit hiljem asi nii roosiline enam polnud, mullu leidis Eestis omaniku vaid 96 uut Mazda 6.
Jaapanis juba 2012. aastal esitletud mudel vajas hädasti uuendamist ning nii jõudsid Hiroshima koostetehases valminud värskendatud mudelid sügisel ka meie müügisaalidesse.
Väljast madal ja jõuline
Auto on saanud pisut teistsuguse esi- ja tagaosa, mõistagi hulgaliselt juhiabisid ning paar uut värvitooni.
Mazda turundab oma stiili KODO nime all, praktikas tähendab see madalat siluetti, jõulise disainiga esiosa ning pikki kitsaid esi- ja tagatulesid. Nende valgusvihk on pikk ja lai, kuid tugevus jätab soovida.
Kerevariante on kaks, sedaan ja universaal. Testiautoks oli universaalkerega Luxury varustustasemel sõiduk, mis maksnuks esinduses umbes 33 tuhat eurot.
Kuigi tegu pole kõige-kõigema tasemega, on seal olemas praktiliselt kõik mis vajalik ka üsnagi nõudlikule omanikule. Tipmine Signature varustus lisab vaid üksnes väikesed disainielemendid.
Juhile väga mugav
Infolust (Mazda ise kutsub seda MZD Connect) toimetab igati korrektselt ja Bose helisüsteemile midagi ette heita ei ole.
8-tollist puutetundlikku värviekraani kasutav süsteem paikneb viimastele Mazdadele omaselt armatuurlauast kõrgemal ja sisaldab juba baasvarustuses näiteks autonavi, lisaks on kasutusel Mazdale omane poolkaares funktsioone peegeldavate ikoonide liigutamine.
Infolustist olulisemgi on juhi ees asuv näidikuplokk, mille selgus ja funktsionaalsus on suurepärane. Suured ja väikesed „kellad“ on omavahel oskuslikult kombineeritud ning annavad juhile ühekorraga kogu vajaliku info – erinevalt mõnest Euroopa konkurendist, kus värvide mängu virr-varr osutub vaid segavaks.
Lisaks aitab kallima versiooni auto juhti näitude kuvamine tuuleklaasile ning oskus lugeda liiklusmärke. Viimast, tõsi, ei maksa usaldada.
Armatuuri keskel olevad nupud katavad enamiku juhi igapäevasest vajadusest, ergonoomika on üle keskmise. Menüüd on selged ja loogilised, keskkonsoolil paiknev rullik väga mugav kasutada (dubleerib puutetundliku ekraani funktsionaalsust), olemas on ka heli valjuse reguleerimise füüsiline nupp.
Kabiinis kasutatavad materjalid (valikus must ja valge nahk) on igati kvaliteetsed ning õigustavad hinnasildil olevat numbrit.
Plast on katsudes väga pehme ning pole hirmus kõva ka uste allosas. Istmed on mugavad ja hästi seatavad, sobiva sõiduasendi leidmine lihtne ja nii saab juht end rooli taga igati hästi tunda. Ka panipaiku on parasjagu.
Tagaistmel mitte nii väga mugav
Tagaistme seljatugi käib alla kahes osas ning moodustab seejärel sileda põranda, mis lisab praktilisust ning poekottide tarbeks on konksud.
Kuid pakiruum on oma 480 liitriga (universaalil 522) klassi pisemaid, lisaks on sedaani pakiruumi ava üliväike.
Kui auto esiiste keskmise eesti mehe järgi paika sättida, siis tagaistmele istuma kuidagi mahub, aga see on ka kõik.
Luukpära lauge katusejoon on väljast imeilus vaadata, kuid sees tekitab parajalt klaustrofoobilise tunde. (Sport-)universaalis on pearuumi rohkem.
Siiski üllatab, et 2019 aastal ei pakuta selle hinnaklassi sõidukile Android Auto / Apple CarPlay ühenduvust.
See annab tunnistust, et näovärskendus oli siiski üsna põgus ning tõsisemat kaasajastamist peaks ehk ootama kunagi saabuva mudeliuuendusega.
Kapoti all on valikut vähe
Mootorivalik on lihtne, valida on vaid kahe vabalthingava bensiinimootori vahel. Kaheliitrine arendab 165 ja 2,5-liitrine 194 hobujõudu, mis on mõlemad auto edasiliigutamiseks täiesti piisavad.
Kuuekäiguline käsikast tuleb kaasa üksnes kõige lihtsama varustustaseme ja nõrgema mootoriga, ülejäänud versioonid varustatakse sama käikude arvuga automaadiga ja võimsama jõuallikaga.
Võimsam mootor kasutab ühtlase koormuse juures silindrite deaktiveerimist ning mõistagi on tegu „targa laadimisega“, kus generaatorit kogu aeg asjatult ringi ei aeta.
Kuid nelikvedu kahjuks enam ei pakuta, kõik autod on eranditult esiveolised ning ka diiselmootor lahkus meie turult koos mudelivärskendusega.
Suurepärased sõiduomadused
Auto on pehme ja mugav seadistatuna rahulikuks kruiisimiseks, samas rool on konkreetne ning juhitavus hea nii maanteel kui linnas.
Mootor töötab vaikselt ja selle müra on salongist hästi isoleeritud, mida aga ei saa öelda rattakoobastest saabuva lärmi kohta.
Oma roll on siin madala profiiliga rehvidel ja meie karedal asfaldil, Kesk-Euroopa peegelsiledal teekattel tunduks auto ilmselt vaiksem.
Mazda tegi õigesti, lisades baasvarustusse kohanduva kiirushoidiku, leed-esituled ja tagurduskaamera. Kaks kõrgemat taset lisavad aga otseselt luksust nagu 19-tollised veljed, ventileeritavad istmed, Bose helisüsteem jne.
Üsnagi kulukas
Tänapäevase (WLTP) metoodika kohaselt on võimsama mootoriga auto keskmine kütusekulu 7,6 l/100km ning linnas lausa 8,9 l/100km.
Testisõidu jooksul tarvitas auto bensiini näidiku järgi 7,1 liitrit sajale ning rahulikult linnas kulgedes püsis kulu kaheksa liitri kandis.
Hinnad algavad 24 700 euro juurest, ent baasversioon ilmselt väga populaarseks ei osutu. See-eest järgmine, Luxury-tase aga sisaldab juba peaaegu kõike, mida keskklassi sedaani ostja tahta oskaks.
Samas kihutab siis ka hinnanumber 35 tuhande euro juurde, samas sisaldamata kohustuslikke lisasid nagu näiteks metallikvärv.
Garantii on vaid 3 aastat või 100 000 km, mis on võrreldav näiteks Volkswageni pakutavaga, kuid Hyundai kõrval tundub kohatult lühike. Õnneks on seda võimalik soovi korral juurde osta.
Kokkuvõtteks
Mazda on oma põlvkonnavahetust ootava auto viinud järjekindlate parandustega keskklassi tippu, millega kaasnevad ühelt poolt suurepärane disain, kuid ka vastav hinnalipik ning üsna napp mootorivalik.
Tegu on sõidukiga, mis on mõeldud eelkõige maanteele, kuid kapotialune ja mürasummutus seda ei toeta. Üksnes välimuse pealt aga müügirekordeid selles autoklassis ei tee, kui konkurendid suudavad garantii ja mootorite osas enamat.
+ disain
+ rikkalik varustus– hind
– väike pakiruum
– valikust puudub diisel ja/või hübriid
– puudub Android Auto / Apple CarPlay
